„Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi. Jeesus küsis: „Mida sa tahad?“ Naine ütles talle: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!“
Aga Jeesus kostis: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida minul tuleb juua?“ Nad vastasid talle: „Võime küll!“ Tema ütles neile: „Küllap te joote minu karikast, kuid istuda mu paremal või pahemal käel – ei ole minul seda anda, vaid see antakse neile, kellele mu Isa selle on valmistanud.“ Ja kui need kümme sellest kuulsid, läks nende meel pahaseks kahe venna peale. Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mt 20:20–28).
Olen kunagi kirjutanud luuletuse, mis hiljem lauluks sai pealkirjaga „Väike ja suur“:
Väike annab suurele värisedes käe
ja nad lähvad kuhugi, väike teed ei näe.
Suur ei aima samuti, millist sihti veab,
tal on tunne mõneti, nagu teeks ta head.
Kristus nõuab armastust. Muidugi nõuab armastus omakorda teenimist. Vaja on teha häid tegusid, sest armastus peab saama ka nähtavaks. Kõige olulisem on aga inimese jaoks töö iseendaga. Vaja on saada paremaks, jõuda pühaduseni. Sellest viimasest me tänapäeval eriti ei räägi. Ei tea, kas ei julge või peame selleni jõudmist lootusetuks. Paremaks saamisega ollakse üldiselt nõus. Karjääritegemine on paljude jaoks iseenesestmõistetav. See viimane, elu autsaider, ei taha vist keegi olla.
Rahvana ei taha me samuti olla nende hulgas, kellest midagi ei olene. Väiksus ei ole siin ainus probleem. Palju tähtsam on usk ja usaldus, et Jumalaga koos tegutsedes oleme me osalised Tema imelises töös. See aga tähendab, et me saame oma elu ehitada, toetudes Tema vaimule ja jõule.
Jüngritele, kes sageli vaidlevad selle üle, millise koha nad võiksid Jumalariigis saada, näitab Jeesus, et lihtsus ning alandlikkus maksab Jumala mõõtkavas rohkem kui oma õiguse rõhutamine. Rääkimata selle õiguse rakendamisest teiste kallal. Aeg, milles elame, on Jumala and. Riik, milles me elame, on Jumala and. Jah, selle eest on võideldud ja palju vaeva nähtud, kuid ikkagi on see kingitus meile Temalt, kelle jaoks on igal inimesel ja igal rahval oma koht ja aeg. Ilmselt oma ülesanne ja teenimise viis. Aeg on väärtuslik. Aeg möödub ruttu. Aeg on ka katsumus, mis paneb lõpliku pitseri meie saatusele.
Meie tulevane ning igavene saatus oleneb sellest, kuidas me oma isiklikule kohustusele oleme truud olnud. Tõsi on see, et meie usaldus Kristuse vastu võib olla habras. Aga kas ei võiks me leida just kirikus kogukonna, kus võime üksteise peale loota, kõnelda üksteisele oma kahtlustest ja küsimustest ning toetada üksteist oma otsingutes?
Pidev tagasipöördumine Jumala osaduse juurde annab meile suure vabaduse. Oma armastuses tahab Jumal tuua meid välja meie isiklikest ja ühiskondlikest iketest, aidates meil lasta lahti sellest, mis meie samme takistab. Muidu juhtub, et surume välised kujutluspildid endale peale. Olgu need siis meie vanemate või sõprade omad. Aga oluline on see, et meie pürgimused vastaksid Jumala igatsusele meie suhtes, sellele nimele, mis meil on Tema juures.
Oluline on mõista, et kui Jeesus räägib teenimisest, siis räägib Ta eeskätt sellest, et me teeniksime meile antud andidega. Need on väga erinevad ja erineva kaaluga. Suur võib olla väikese silmade avajaks, kui suure silmad on valgustatud. Palju on räägitud suurte riigimeeste puudumisest praegusel ajal. Võimalik, et see ongi nii. Silma torkab küll see, et suured kipuvad väikesi kättpidi tirima. Kiiresti, sest aega on vähe. Kuidas on lood sihiga?
Sageli jääb mulje, et poliitikas on nõuandvatel kogudel, tarkade klubil viigilehe osa, mida oma alastuse varjamiseks kasutatakse. Poliitikud ehivad end sellega, et on küsinud nõu majandusinimestelt või eetikakomisjonilt. Aga arvesse võetakse ainult seda, mis sobib nende poliitiliste seisukohtadega. Kõigest muust minnakse mööda. Nii on raske väikesel mõista, missuguses mängus ta hetkel tegelikult on, ja ta lööb lihtsalt käega või halvemal juhul astub „masinapurustajate“ seltskonda, kes püüavad end omakorda koos suureks teha, küsimata sihist ega teest.
Elu on hea õpetaja, kuid ära õpi nagu Lenin, vaid kui see, kes on Jumala silmis suur. Alles siis, kui meie oma õigus on saanud meile tähtsusetuks, õpime me mõistma tõde meist enestest. Jeesus ütleb ööl enne oma kohtuotsust ja surma: „Mina olen Tõde.“ Seda mõõtu võib kasutada igaühe jaoks, kes otsib tõde mitte ainult üldiselt, vaid tõena tema enese kohta. Ainult see, kes õpib tundma iseennast, suudab kaasteelisi mõista ja armastada neid nagu vendi ja õdesid. Armastada elu, kodu ja kodumaad, sest need on suured kingid, ja on ju imeline teada, et sulle nende kinkijaks on Kõigekõrgem.
Samas tuleb meil nii üksikisiku kui ka rahavana meeles hoida, et pole kerge jäljendada vanemate usku ja pole lihtne elada ka ise sügavas usus. Usk on midagi enamat kui kindlustunne ja turvalisus. Usk on eeskätt päevast päeva toimuv palverännak Jumala juurde, kes on täielikult keegi teine ja kelle tahtest pole alati võimalik aru saada. Nii jääbki meile kõigile eeskätt palve, et Tema õnnistaks meie ettevõtmisi ja et oma tööd ja eluvõitlust saab pidada üksnes usalduses ja sisimas ärkvelolekus.
Aga selle luuletuse, millega algasin, viimane salm kõlab:
Väike hoiab kõvasti kinni suure käest
ja nad lähvad sedasi üles-alla mäest.
Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
