„Kui Süüria kuningas oli sõjas Iisraeli vastu, siis ta pidas nõu oma sulastega, öeldes: „Seal ja seal teatavas paigas ma asun leeri.“ Aga jumalamees läkitas Iisraeli kuningale ütlema: „Hoia, et sa ei lähe sellest paigast mööda, sest süürlased asuvad sinna!“
Siis läkitas Iisraeli kuningas oma mehi sinna paika, millest jumalamees oli temale rääkinud ja teda hoiatanud, et ta hoiduks sealt; ja see ei sündinud mitte üks ega kaks korda. Ja Süüria kuninga süda muutus sellest rahutuks ja ta kutsus oma sulased ning küsis neilt: „Kas teate mulle öelda, kes meie omadest hoiab Iisraeli kuninga poole?“ Siis ütles üks tema sulaseist: „Mitte keegi, mu isand kuningas, vaid prohvet Eliisa, kes on Iisraelis, annab Iisraeli kuningale teada ka need sõnad, mis sa räägid oma magamiskambris.“
Siis ta ütles: „Minge ja vaadake, kus ta on, siis ma läkitan ja lasen ta kinni võtta!“ Ja temale anti teada ning öeldi: „Vaata, ta on Dotanis.“ Siis ta läkitas sinna hobuseid ja sõjavankreid ja suure sõjaväe; ja nad tulid öösel ning piirasid linna. Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid. Ja ta teener ütles temale: „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?“ Aga ta vastas: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!“ Ja Eliisa palvetas ning ütles: „Issand, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!“ Ja Issand tegi poisi silmad lahti ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa.
Kui siis süürlased tulid tema juurde, palus Eliisa Issandat ja ütles: „Löö seda rahvast pimestusega!“ Ja Issand lõi neid pimestusega Eliisa sõna peale. Ja Eliisa ütles neile: „See ei ole õige tee ega õige linn. Tulge mu järel ja ma viin teid mehe juurde, keda te otsite!“ Ja ta viis nad Samaariasse. Ja kui nad jõudsid Samaariasse, siis ütles Eliisa: „Issand, tee nende silmad lahti, et nad näeksid!“ Ja Issand tegi nende silmad lahti ja nad nägid, ja vaata, nad olid keset Samaariat.
Ja kui Iisraeli kuningas neid nägi, siis ta küsis Eliisalt: „Mu isa, kas ma pean nad maha lööma? Kas pean lööma?“ Aga ta vastas: „Ära löö! Kas sa lööd maha need, keda sa vangi võtad oma mõõga ja ammuga? Pane neile ette leiba ja vett, et nad sööksid ja jooksid ning saaksid minna tagasi oma isanda juurde!“ Siis ta valmistas neile suure pidusöögi ning nad sõid ja jõid; seejärel laskis ta nad minema ja nad läksid oma isanda juurde. Ja Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale“ (2Kn 6:8–23).
Sündmused, millest meile selles kirjakohas kõneldi, toimusid 9. sajandil enne Kristuse sündi. Tegemist oli ühega mitmetest Süüria vägede rünnakutest Iisraeli vastu. Iisraeli poolel tegutsev prohvet Eliisa on Jumala abil pimestanud Süüria sõjaväe sõdurid, kes teda jahtisid, ja juhtinud nad otse Samaariasse, kaugele kodunt, keset vaenulikku maad, Iisraeli vägede keskele. Iisraeli vägedel on võimalik vaenlase sõjavägi täielikult hävitada. Iisraeli kuningas kõhkleb – kõige praktilisem oleks muidugi võõrvägi maha nottida. Parim vaenlane on surnud vaenlane: pole temaga enam kunagi vaja tegeleda, pole vaja karta, et ta jälle ründab. Kuid – üks asi on tappa vaenlast lahingumöllus, hoopis teine asi aga hävitada vaenlast, kes on sisuliselt täiesti sinu võimuses. Olukorras, kus vaenlane on abitu, pole lahing enam võitlus kurjuse vastu, võitlus oma elu säilitamise eest, vaid lihtsalt tapatalgud. Õige sõjamehe jaoks on selline võit au kaotus – tappa abitut vaenlast on timukatöö, lihunikutöö. Nii küsibki kuningas prohvet Eliisalt korduvalt: „Kas ma pean nad maha lööma?“ Aga mida muud vaenlasega peale hakata? Ehtsa, mitte kujuteldava vaenlasega, vaenlasega, kes on tulnud relvaga, on tulnud sind tapma, tulnud su kodu ja perekonda hävitama?
Tänase pühapäeva pühakirjatekstid peaksid panema meid mõtlema meie suhetest nendega, keda peame enda vaenlasteks. Just nimelt – peame vaenlasteks. Määratlused, mis teevad kellestki sõbrad või vaenlased, on inimestel väga erinevad. Sageli on piirid sõprade ja vaenlaste vahel väga kõikuvad: meie sõbrad võivad sattuda meie vaenlaste nimekirja ja vaenlaste hulgast võime ootamatult leida sõpru.
Vaen inimeste vahel, tagakiusamised, vaenamised, füüsiline ja vaimne vägivald, vihkamine – kõik see on üldinimlik nähtus, mis tuleneb inimese patususest, tema eemaldumisest oma Loojast, Jumalast, ja on tegelikult eksisteerinud aegade algusest saadik. Võime sellest lugeda juba Piibli alguslugudest. Ja kõik see eksisteerib kahjuks tänase päevani. Küllap oleme me kõik pidanud kedagi oma vaenlaseks, tundnud kellegi vastu viha, ehk tunneme praegugi. Ja ilmselt ka meie jaoks mõjuva põhjusega. Küllap on enamik meist kogenud ülekohut, mõni ehk ka vägivalda. Kuid keegi meist pole patuta – kõik me oleme ka ise teistele ülekohut teinud ja vägivalda kasutanud: kui mitte füüsilist, siis verbaalset kindlasti. Nii et meie jaoks tuttav teema, tuttav mõlemalt poolelt, nii ohvri kui ka ründaja poolelt – oleme olnud mõlemat. Kellegi jaoks vaenlased, enda jaoks ohvrid.
Läbi aegade on riigid ja rahvad oma tüliküsimusi püüdnud lahendada diplomaatilisel teel, läbirääkimiste abil, ja kui see ei õnnestu, siis sõdade, st vaenlase füüsilise hävitamise teel. Juba aastatuhandeid on inimestevaheliste vaidluste, tülide ja ülekohtuste tegude lahendamine antud vastavate riigiorganite, kohtute kätesse, kes peaks mõistma õigust vastaspoolte emotsioonidest sõltumatult ja kelle ülesandeks on ka karistada süüdlasi, et vältida omakohtu ja kättemaksu mitte kunagi lõppevat ahelat. Siiski eelistavad paljud siiamaani ise isiklikult oma vihamehega asjad ära klaarida, sest alati tundub meile, et teised ei mõista meie kannatuste ja meile tekitatud ülekohtu suurust ega suuda seda põhjustanud isikut vääriliselt karistada. Kuid mis kõige olulisem, millest me eelistame vaikida, sest teame, et sisimas peaksime seda häbenema, vähemalt juhul, kui peame end ristiinimesteks – need, kes võtavad ülekohtu karistamise räpase töö enda peale, jätavad meid ilma kättemaksuga kaasnevast naudingust ja võimalusest lasta endast mõneks hetkeks välja meie sees pesitsev kurjus, mis sosistab meile, et kui keegi ründab, siis anna talle vastu nii, et tal kaob tahtmine ja võimalus uuesti lüüa ja rünnata. Löö, kuhu juhtub, peksa niikaua, kuni su haavatud hinges tekib rahulolutunne, põrgulik kurjuse tunne, magus kättemaksu tunne. Uskmatu inimese meelest ongi selline suhtumine vaenlasesse loogiline, mõistetav ja vastuvõetav.
Vaid mõne sajandi eest kutsusid kõrgemast seisusest haritud mehed üksteist au solvamise pärast duellile ja tapsid üksteist mõõkade või püstolitega, järgides rangeid reegleid. Madalamast ja harimatust seisusest vaenlased lahendasid omavahelised tülid nugade, kirveste, kaigaste või lihtsalt rusikavõitlusega. Tänapäeval duelle ei peeta, kuid rusikad, noad ja vahel ka tulirelvad on mõnikord endiselt jäänud omavaheliste suhete klaarimise vahenditeks. Loomulikult on läbi aegade olnud ja jäänud suhete klaarimise vahenditeks ka halvad ja kurjad sõnad: sõim, vale, laim, millega saab valu tekitada, haavata või isegi tappa sama edukalt kui näiteks noaga.
Üha sagedamini ongi kaasajal relvastusse võetud sotsiaalmeedia ja ajakirjandus, mille abil materdatakse vaenlane maatasa. Inimesi tapetakse ajalehega nagu kärbseid.
Mitte vastata löögile löögiga, solvamisele või ülekohtule kättemaksuga, mitte kutsuda vastast võitlusele, jätta ülekohus ja ebaõiglus karistamata, see on olnud maailma silmis seotud au kaotamisega, nõrkuse, arguse ja häbiga, on põlgust väärt. Populaarsed on need, kes on füüsiliselt või verbaalselt tugevad ja suudavad oma vastasele „ära teha“. Kõik tahaksid olla nende sarnased. Vaimne tugevus? Seda peetakse vaid ettekäändeks, väljavabanduseks argusele ja nõrkusele, sest vaimu tugevuse jälgi on raskem märgata. Seda hindavad vaid need, kellel endal on piisavalt vaimu. Need, kes suudavad näha kaugemale sellest maailmast, oskavad igatseda paremat. Vaimu väe järele haarab ja seda hakatakse hindama olukordades, kus füüsilisest tugevusest ei piisa, kus toorest jõust abi ei ole.
Selles maailmas, kus valitseb kättemaksu, vägivalla ja jõu kultus, kõlasid kaks tuhat aastat tagasi Jeesuse sõnad: „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad.“ See oli midagi täiesti uut ja inimlikule tervele mõistusele vastukäivat. See oli suur samm edasi kehtinud tasakaalustatud kättemaksu põhimõttest, mis oli ära toodud Vana Testamendi Moosese raamatus ja mida paljud tänapäeva inimesedki mõnikord taga igatsevad: „Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi: murre murde vastu, silm silma ja hammas hamba vastu, missuguse vea ta tegi teisele, niisugune tehtagu temale“ (3Ms 24:19–20). Võrdne kohtlemine –mida enam võiks keegi tahta. See on ju õiglane ja seega peaks olema hea. Inimestevahelises suhtlemises ehk küll, kuid kui me mõtleme inimese ja Jumala vahelisi suhteid – kas me ikka tõesti tahaksime, et Jumal oleks nii õiglane ja kohtleks meid täpselt nii, nagu meie mõnikord kohtleme Tema loodut? Mulle meeldib ühe sellele kirjakohale mõtisklenud inimese kommentaar: „Jumal laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Kui Jumal nõnda ei toimiks, peaksime vist küll kõik katsuma ilma vihmata hakkama saada ning ilma päikeseta läbi ajada.“ Kuid kas selline õiglus, et silm silma ja hammas hamba vastu, toob inimesele seda, mida ta tegelikult igatseb? Lugesin kord veebist üht lugu mehest, kes pärast vanglakaristuse ärakandmist koju tagasi pöördus. See mees oli kaotanud lennuõnnetuses terve oma perekonna: naise ja lapsed. Lennuõnnetuse oli põhjustanud lennujuhi eksimus. Too perekonna kaotanud mees läks lennujuhi juurde koju ja tappis ta. Ta kandis selle tapmise eest ära vanglakaristuse. Kodumaal võeti teda vastu kui kangelast. Kuid mees ise kommenteeris asja nii: „Ma ei kahetse tehtut, kuid hingerahu ma ei leidnud.“
Hingerahu? Kättemaksu eesmärgiks peakski ju olema hingerahu saavutamine, olnule punkti panemine, uuesti alustamine. Kuid kas on tegelikkuses võimalik leida kurjuse kaudu rahu? Kas on võimalik leida rahu, pekstes rusikatega inimest, kes on sulle valu teinud? Nagu eespool juba kõnelesime, on küllap tõesti võimalik tunda hetkelist füüsilist ja moraalset rahuldust, isegi naudingut, kasutades vaenlast poksikotina, tunda rahulolu vaenlase kannatustest, kuid see tunne kaob kiiresti ja see ei võta ära valu oma kannatuste pärast, ei tee olnut olematuks. Ei lase alata uuesti, puhtalt lehelt. Kui sa vihkad ja põlgad oma vaenlast selle kurja pärast, mida ta on teinud, mis kättemaks on siis see, kui sa ise toimid nõndasamuti, laskud tema tasemele, saad kurjuses tema sarnaseks.
Enda tasemele kiskumisega, enda sarnaseks muutmisega, on vaenlane saanud sinu üle kahekordse võidu. Kui vastad vihale vihaga, kurjale kurjaga, siis viha ja kurjus mitmekordistuvad. Just seepärast hoiatabki apostel Paulus meid kättemaksu eest ja soovitab anda maad Jumala vihale, kelle käes on kättemaks. Kes tõesti tahab ise kurjust võita, peab kurjuse võitmiseks kasutama midagi kurjusele vastupidist. Apostel Paulus kirjutab: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga.“ Puhtalt lehelt uuesti alustada saab vaid endist maha jättes, andestades.
Jeesus oma käsuga armastada vaenlast ei taha öelda, et kurjust tuleb taluda, see ära kannatada, käed lihtsalt rüppe lasta ja lasta ennast ja oma armsaid peksta, hävitada, mõnitada. Mitte sinnapoolegi. Võitlusest loobumine, kurjale allaandmine tähendaks tõesti au kaotust, mida maise jõu peale lootvad inimesed nii paaniliselt kardavad. Autunne on inimese arusaam enda väärtusest ja sellest tulenev püüd sellekohaselt käituda. Inimene, kes saab aru, et Jumala looduna on tal hindamatu väärtus, ei saa lasta seda väärtust hävitada, vihal ja kurjusel seda kahjustada. Igal inimesel on õigus ja kohustus astuda vastu neile, kes püüavad hävitada teist inimest, võtta temalt elu ja väärikus.
Jeesus kõneleb olukorrast, mis tekib siis, kui lahing on läbi, lahing on võidetud ja sinu vaenlane on sinu ees kaitsetu. Räägib kättemaksust.
Jeesuse käsu eesmärgiks on anda inimestele kurjaga võitlemiseks teistsugused relvad, taevased relvad, mis ei teeks kahju nende kasutajatele, ei suurendaks kurjust, vaid oleksid suutelised sellest lõplikult võitu saama. Relvad, mis hävitaksid kurjuse, kuid mitte Jumala loodud inimest, kes seda kurjust endas kannab. Ta ütleb: „Tehke head, õnnistage, palvetage, andke. Nii nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile.“ Kokkuvõtlikult öeldes – armastage. Kuid kas pole liiga ohtlik minna armastusega vihkamise keskele? On küll. Kuid – kui meis on armastust, siis ei lähe me vaenlaste vastu, kurjuse keskele üksinda. Meiega tuleb kaasa meid võitluses toetama armastuse ammendamatu allikas Jumal. Meie tänasest jutlusetekstist lugesime, kuidas prohvet Eliisa julgustab oma teenrit, kes vaenlase suurt väge nähes kohkub: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega.“ Ja kui Jumal Eliisa palve peale teenri silmad avab, näeb too Eliisa ümber tuliseid hobuseid ja vankreid. Just nõnda, enamasti nähtamatult, on Jumal omade kõrval, nende kõrval, kes kurjuse vastu võitlevad.
Kui inimesed, ka need, kes teevad teistele kurja, näevad tingimusteta armastust ja tõelist halastust, siis on see neile antud võimalus järele mõelda ja oma suhtumist muuta. Eliisa käsib kuningal vangide kõhud täis sööta ja nad oma isanda juurde tagasi läkitada. Kuningas teebki nii. Ja pühakiri kirjutab, et Süüria röövjõugud ei tulnud enam Iisraeli maale. Kui kuningas oleks oma vangid tapnud, oleksid maha jäänud nende lesed, nende lapsed – kõik täis viha ja kättemaksuhimu. Vangidele halastamine, enamgi veel – nende toitmine ja koju saatmine – mõjusid hoopis vastupidi. Vaid tugevam saab halastada ja olla armuline. Vangid pidid mõtlema: kui meie, vaenlaste vastu suudetakse olla nii armulised, kuivõrd vägev ja armuline peab siis olema see Jumal, kes meie vaenlaste taga on ... Nõnda levis teadmine Jumala vägevusest ja armulisusest paljude rahvaste sekka. Ja just nõnda, armastuse käsu täitmise kaudu, levib sõnum Jumalast, Tema armust ja halastusest ka tänapäeval, tuues Tema juurde ikka uusi inimesi.
Siiski, kõikide inimeste silmi ega südant ei õnnestunud avada ka Jeesusel endal. Isegi mitte oma ristisurmaga. Ta suri meie eest ristil, et kanda meie patud ja avada meile tee igavesse ellu – kas saab olla sellest suuremat armastust? Kuid isegi see teadmine ei sunni kõiki inimesi kurjusest lahti ütlema ja Jumala poolele asuma. Kui Jumala Poja võitluski vilja ei kandnud, kas meie võitlusel on siis üldse mõtet? Küllap on. Eelkõige just meie endi jaoks. Tähendab ju see võitlus teed täiuslikkuse poole, tähendab meie muutumist inimesteks, kes suudavad olla toeks igale inimesele nende eluhädades, muutumist inimesteks, kellest Jumalal on hea meel ja keda Ta pärast maise teekonna lõppu ootab oma taevariiki.
Palugem siis Jumalalt tarkust ja jõudu võita meie sees elunev kurjus ja abi Tema armastusekäsu täitmisel.
(Foto: Anu Bachmann)
