SÜDAME KÕNE JUMALAGA
„Vanadel inimestel on vahel kombeks öelda: „Iga inimene peaks teadma Issameiet.“ Tänapäeval teame Issameie palvet Meie Isa palvena. Väljend „Issameie“ on tulnud vanadest Piibli tõlgetest, kus Meie Isa palve esimeste sõnade järjekord oli teistsugune. Issameie, Meie Isa palve – need nimetused on ilmselt tuttavad kõigile, ka neile, kes kristlusest ega kirikust ei taha midagi teada.
Leerikursustel oleme me kõnelnud Meie Isa palvest minimaalselt kaks tundi, tavaliselt aga rohkem. See on palve, millest ilmselt võiks kõnelda lõpmatuseni, sest see on nõndavõrd sisukas ja aktuaalne ka tänasel päeval, mitte ainult muiste.
Mis on palve? See on kõnelus Jumalaga. Südame kõne Jumalaga. Nagu me teame, on mõnikord teise inimesegagi üsna keeruline kõnelda – seda enam siis kõigeväelise Jumalaga, kes kristlaste jaoks on ülim autoriteet, kõigeväeline Looja. On hea, kui vähemalt esialgu on ees mõni näidis, millele toetuda. Kui me hakkame õppima mõnda võõrkeelt, siis esialgu õpime selgeks mõne näidisdialoogi, mida saame mingites olukordades kasutada. Kui põhiline sõnavara on omandatud, siis saame sellesse dialoogi lisada vastavalt sõnavara ja teadmiste suurenemisele omapoolseid küsimusi ja vastuseid, meie kõnelused muutuvad pikemaks ja sügavamaks. Meie Isa palve on Jumalariigi keele esimene õppedialoog. Inimese pöördumine oma Jumala poole.
Küllap on iga inimene oma elus palvetanud – isegi kui ta seda teadlikult pole teinud. Ta on pöördunud Jumala või saatuse vms poole mingi kindla sooviga. See soov on tavaliselt: „Anna! Aita! Päästa! Tee!“ Väga harvadel juhtudel ka: „Aitäh, et Sa aitasid! Aitäh, et Sa päästsid, kinkisid ...“ Tänupalved on eeskätt juba edasijõudnud, küpsete palvetajate tunnus.“
PÄRAST PALVET SÜNNIB MIDAGI IMELIST
„Meie Isa palve on Jumala poja Jeesuse Kristuse õpetatud palve – esmalt oma jüngritele, kes siis omakorda õpetasid edasi oma õpilasi. Jeesuse õpilased, Tema poolt eriliselt välja valitud mehed, palusid kord Jeesust: „Õpeta meid palvetama!“ Need mehed ei olnud ateistid, vaid usklikud inimesed, kes olid lapsest saadik saanud usuõpetust, neid oli õpetatud palvetama. Aga nad märkasid midagi. Nad märkasid, et Jeesuse palved tõid kaasa tulemused, mida nende endi ja teiste inimeste palved ei saavutanud. Andsid talle erilise väe. Nad märkasid, et Jeesus pöördus palves Jumala poole, pöördus nagu oma Isa poole, enne, kui Ta midagi ette võttis. Ja seejärel tegi Ta imelisi tegusid, midagi sellist, mida teised teha ei suutnud. Nõnda nad palusidki, et Jeesus õpetaks neid õigesti palvetama – nii, et Jumal kuuleks ka nende palveid, nii et ka nemad võiksid teha suuri ja imelisi tegusid.
Jeesus õpetaski neile palve, mis sai hiljem nimetuseks Meie Isa palve, kuna Ta nende sõnadega alustab seda palvet. Seda palvetamise õpetust kuulis lisaks jüngritele pealt suur rahvahulk, kes oli Jeesuse ümber kogunenud kuulama Tema kõnet, mida hiljem hakati nimetama mäejutluseks. Jeesuse selgitused ja kommentaarid Meie Isa palve juurde on ära toodud Matteuse evangeeliumi kuuendas peatükis ja natuke ka Luuka evangeeliumis.“
UNIVERSAALNE PALVE
„Meie Isa palve koosneb seitsmest palvest. Selle palvega on hõlmatud kõik, kogu inimese elu sünnist surmani ja kõik normaalseks inimeluks olulised vajadused, mis inimesel elu jooksul tekivad. Kui sul ka teisi palveid ei ole või sa ei oska iseseisvalt palvetada, siis kui sa loed Meie Isa palvet – isegi sinna midagi lisamata –, siis selle palvega oled sa juba palunud kõike, mida sul üldse on eluks vaja.
Loomulikult me räägime leeritundides täpsemini lahti kõik need nüansid, mis puudutavad Meie Isa palvet. Raske on uskuda, et see palve tõesti hõlmab kõike, aga kui me oleme selle palve lahti rääkinud, siis ilmselt nõustub 99,9% kuulajatest, et tõesti see on universaalne palve. Aga sellest juba lähemalt neile, kes kunagi leerikooli tulevad.
Mis puutub Meie Isa palvesse, siis see on üks Kristuse kiriku ühtsuse sümboleid. Me teame, et usutunnistusi on erinevaid, aga Meie Isa palve on kõigile kristlikele kirikutele ja konfessioonidele üks.
Meie Isa palvet peaksid peast teadma kõik ristiinimesed – ma usun, et see on hädavajalik. On selge, et imik, keda ristitakse, veel ei tea seda, aga just see palve võiks olla üks neist palvetest, mida tema vanemad ja ristivanemad igapäevaselt valjusti loevad, nõnda et ka väike laps saab selle õige ruttu selgeks. Muide, ka ristimistalituse käigus loetakse Meie Isa palvet, nii et vanematel ja ristivanematel peab see peas olema.“
MEIE ISA PALVE ON MÕELDUD KASUTAMISEKS
„Igapäevases elus on Martin Luther soovitanud pärast enda ristimärgiga õnnistamist lugeda nii hommiku- kui ka õhtupalveks Meie Isa palvet ja usutunnistust, et seejärel minna rõõmsalt tööle või õhtul heita rahus magama.
Vahel on kõneldud ka sellest, et Meie Isa palve lugemine on muutunud kristlaste jaoks automaatseks, inimesed ei mõtle enam sisu peale, kuna see palve on nii hästi peas. Palve lugemine ei tekita enam mingeid tundeid. Aga minu küsimus on, et mis siis õieti katki on, kui ma iga kord Meie Isa palvet lugedes ei süvene igasse sõnasse nii põhjalikult, nagu teen seda näiteks vastavateemalist leeritundi pidades. Meie Isa palves olevat seitset palvet lahti seletada ja nende sisu laiendada võib lõputult, igast palvest saaks rääkida tunde. Loogiline, et Meie Isa palvet lugedes inimene tõepoolest ei suuda alati igasse sõnasse ja mõttesse süveneda. Aga see ei muuda seda palvet, selle palve lugemist, väärtusetuks. Korrutustabel, mille lapsepõlves peame pähe õppima, jääb korrutustabeliks ka siis, kui me ei mõtle spetsiaalselt selle peale, et see on korrutustabel või et kui palju me pidime vaeva nägema, et see pähe õppida. Me kasutame seda tabelit automaatselt just siis, kui seda on meile vaja. Ka Meie Isa palve on mõeldud kasutamiseks, mitte tundlemiseks.
Väga hea, et on olemas üks aluspalve, mida kõik teavad ja mis alati kehtib. Kui ka kõik muud palved suures hädas meelest lähevad, siis see ikka jääb. Martin Luther olevat olnud väga raskemeelne mees ja olevat vahel sattunud masendusse, tundnud end nii patusena, et Jumala halastus teda ei puuduta. Aga ta olevat alati öelnud, et mis ka ei oleks, on ta ristitud ja see on kõige tähtsam. Samamoodi on Meie Isa palvega – kui me ka muud palvet ei tea ja muu meile meelde ei tule, siis Meie Isa palve kehtib alati ja Jumal kuuleb seda palvet.
Loomulikult ei pea inimene piirduma oma elus vaid Meie Isa palvega. On täiesti loomulik, et igal inimesel on ka enda sõnastatud palveid. Need võiksid ja peaksid olema Meie Isa palvele lisaks. Meie Isa palve on nagu alus, nagu luukere, millele meie oma palvetega lisame lihased, muutes palve isiklikuks, personaalseks. Palju on ilmunud palveraamatuid, kus on ära toodud teiste inimeste palveid. Miks mitte kasutada vahel ka neid, teiste inimeste palveid, kui nende igatsused on meie omadega sarnased.
Palvel on mitu funktsiooni, aga üks tähtsamaid nendest on aidata inimesel mõista, mida ta tegelikult tahab. Sageli on inimeste peades suur segapuder, nad tahavad midagi, aga ei oska sõnastada, mida täpselt. Selleks, et Jumalalt midagi paluda, on vaja aga palve sõnastada. Seega palvetamine aitab oma mõtted ja soovid panna konkreetsesse vormi ja teha selgeks, mis see siis on, mida me tegelikult soovime. Mõnikord võib palvet sõnastama hakates välja tulla, et ei, seda või teist tegelikult ei tahakski.“
JUMALA PEREKONNAS
„Üks minu sõpradest ei kuulu kirikusse ega taha sinna mitte mingi hinna eest kuuluda, ta ei ole veel leidnud teed usu juurde. Aga kui me satume temaga rääkima usulistel teemadel, siis hämmastab mind tema teadmiste ulatus. Ka Meie Isa palve ja kümme käsku on tal peas paremini kui paljudel kristlastel. Kui ma ükskord imestust avaldasin selle peale, siis ta ütles: „Aga see on ju kultuur ja minu meelest iga kultuurne inimene peaks selliseid tekste teadma.“
Minult on küsitud, kas Meie Isa palvet võiksid lugeda ka ateistid, need, kes ei usu, ei kuulu kirikusse, kogudusse. Põhimõtteliselt miks mitte. Jumal on meie Looja, igaühele meist elu kinkija, ja Tema poole võivad hüüda kõik, ka need, kes alles otsivad teed Tema poole. Aga sellisel juhul ei peaks nad lugema seda palvet sõnadega „Meie Isa, kes Sa oled taevas“, vaid „meie Isa“ peaksid nad asendama mõne teise fraasiga, näiteks „kõigeväeline Jumal“ või „kõigeväeline Looja“. Ma arvan, et inimeste jaoks on väga suur vahe selles, kas pöörduda isanda või isa poole. Sõnadega „meie Isa“ võiksid Jumala poole pöörduda siiski ainult need, kes on ristimises vastu võetud Jumala rahva hulka, seega Jumala perekonda. Need, kes tunnistavad Teda taevase perekonna peana, oma taevase Isana. Teistele jääb ta isandaks-käskijaks ja taevaseks ülemuseks.
Igal juhul kui inimene satub raskustesse, kui tal on väga valus või mõnikord ka vastupidi – kui ta on väga rõõmus –, siis on tal vaja mingit tuge, mõtet, mida mõeldes ja lugedes ta saab keskenduda ja unustada selle, mis on väljaspool. Tal on siis vaja midagi, mis annab jõudu ja viib mõtted halbadelt asjadelt headele. Või toob pilvedes hõljumiselt jälle turvaliselt tagasi maa peale. Mõnel on selleks abivahendiks mõni luuletus või laul, mida ikka ja jälle korrata. Kristlaste jaoks võiks see olla Meie Isa palve. Kui sul on raske, kui sul on kurb, kui sul on rõõm või tänu, siis loe peast Meie Isa palvet. Ja sa kõneled Jumalaga, kes seda palvet alati kuuleb. Head palvetamist!“
(Foto: Anu Bachmann)
