ÕPETAJA TOOMAS PAULI MÕTISKLUS LEINAPÄEVA HARDUSHETKEL

Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me Tema läbi elaksime. Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Ja me oleme taibanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas (1Jh 4:9j.16). Aamen.

Täna on Eestis leinapäev. Esimesest suurküüditamisest on möödas juba 82 aastat. Neid, kes seda sündmust mäletavad, on väga vähe – mina olin tollal kahe ja poole aastane. Aga valulised armid ja jäljed, mis on meie peredes, on elavad. Neid ei saa unustada. Ei tohikski.

Vahel räägitakse sellest, mida peaks tegema, et taolised võikad asjad enam kunagi ei korduks. See on ilus üleskutse. Aga võimatu täita. Neid, kes selle korraldasid, oli väike võimul olev hulk, meie puhul ka veel suure naaberriigi juhid. Muidugi oli kaasajooksikuid. Aga kes ise ei ole taolises situatsioonis pidanud olema, ei tohiks olla liiga kerge käega süüdistajad. Ja lõppkokkuvõttes on see nende isikliku rolli küsimus, sest vajaduse korral oleks manukad ja hobusemehed jne asendatud kuulekamatega. Kuritegu ennast ära hoida ei olnud siinse rahva võimuses. Ega ole ka tulevikus.

Aga kui ajaloo roomikud sõidavad meist üle, küsimata meie tahtest, siis ei võta see üksikinimeselt ära kõiki valikuvõimalusi. Ka Siberis sai käituda teist inimest aidates ja toetades. Tundub, et mõnes mõttes toovad just äärmuslikud olukorrad välja mõne kaasinimese sooja südame.

Mida me saama teha, tulevikku vaadates? Maailma ajaloo kulgu mõjutada ei ole meie võimuses. Küll aga saab olla paremini või halvemini valmis rasketeks aegadeks. Mitte ainult pampu valmis pannes, mida kaasa võtta, et ei rabaks meeleheites tarbetut kola – küüditamine ei ole ainus võimalik koledus –, vaid ka oma vaimu valmis pannes. Kui pilti kasutada: tavalist inimest tabab tulekahju puhkedes paanika. Tuletõrjuja ei ürita põgeneda, ta on valmis ja varustatud tule taltsutamiseks.

Kurja ei õnnestu meie maailmast kaotada. Vahel võib olla meeldivaid aegu. Aga kui vaatame maailma ajaloole, siis on need ikkagi vaid hingetõmbe silmapilgud.

Mida siis teha, et olla ise headuse kandja? Üks vastus on, et tuleb armastada. Isegi vaenlast! Aga kui palju on neid, kes seda suudavad?

Kirjutasin Sirbi tellimusel retsensiooni vene kirjaniku ja filosoofi Vladimir Solovjovi tööde valimikule „Armastuse mõte“, see peaks ilmuma lehes pärast jaanipäeva.

Raamatus on ka paljust muust juttu, aga läbiv teema on armastuse tähendus ja viimne mõte inimelus. Selline arvustuse kirjutamine sunnib hoopis sügavamini autori mõttekäikudesse kaevuma, kui seda on pelk läbilugemine.

Solovjov küsib: kas võib kristluse kogu olemuse taandada üksnes humaansusele? Kas kristluse eesmärk on üldine harmoonia ja heaolu maa peal, mis on saavutatav inimkonna loomuliku progressiga? Ja lõpuks, kas kristliku elu ja tegevuse aluseks on ainult armastus?

Tal on õigus, kui ta ütleb, et nende küsimuste otsese esitamise puhul ei saa vastuses olla kahtlust. Kui kogu tõde on üksnes humaansuses, siis mis on sellel pistmist kristliku religiooniga? Milleks sellest siis rääkidagi, selle asemel, et otse jutlustada lihtsat humaansust? Kui elu eesmärk saavutatakse loomuliku progressiga ja see seisneb maises heaolus, siis miks siduda seda religiooniga, mis püsib tervenisti saladusel, imel ja Jumala Poja ohvril?

Ja lõpuks, kui religioonis kogu asi on üksnes inimlikus armastustundes, siis tähendab see, et religioonile ei jää üldse mingit oma asja ja tema enda järele pole mingit vajadust. Sest inimlik armastus on kogu oma psühholoogilise keerukuse juures moraalses mõttes ainult lihtne juhuslik fakt ega saa kuidagi moodustada religioossete õpetussõnade põhisisu.

Armastus saab olla viljakas ainult uskuva ja uuestisündinud hinge puhul. Puhtal inimlikul pinnal jääb see üksnes isiklikuks suhtumiseks, sest armastust (kui lihtsat tunnet) pole võimalik ei teistele edasi anda ega nõuda seda teistelt – igal konkreetsel juhul võib ainult konstateerida selle olemasolu või puudumist. Järelikult ei saa armastus omaette kui subjektiivne seisund olla religioosse kohustuse objektiks või religioosse tegevuse ülesandeks.

Me ei jõua kaugele, kui alustame valest otsast. Mõni inimene on loomu poolest hea, õnneks. Aga kõigil on võimalik otsida Jumala armastust. Meie armastus ei pea olema meie pingutuse vili, vaid me võime olla kui oksad viinapuul, kes saavad oma väe Kristuselt. Selles on armastus – ei mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid.

 Me tohime otsida armastuse allikat. Alandugem Tema palge ette, et otsida Tema armu!

Palvetagem! Kõigeväeline Jumal, ole meile armuline! Kui Sa oled andnud armuaega ja rahupõlve, siis anna, et me võiksime otsida Sind ning osadust Sinuga! Täida meid oma Vaimuga! Oh Issand, ära saada meid kiusatusse, vaid päästa ära kurja käest! Aamen.

14. juunil 2023 Tallinna Jaani kirikus

 

Kalender

E T K N R L P
1
2
5
8
9
11
12
16
18
19
22
23
26

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

piibel net

EELK