„Edasi minnes nägi Jeesus ühte sündimisest saadik pimedat inimest. Ta sülitas maha ja tegi süljest muda ning võidis mudaga tema silmi ja ütles talle: „Mine pese end Siiloahi tiigis!“ Siis pime läks ja pesi ning tuli tagasi nägijana. Nad viisid tema, endise pimeda, variseride juurde, sest see päev, mil Jeesus tegi muda ja avas ta silmad, oli hingamispäev. Ja variserid küsisid temalt nüüd omakorda, kuidas ta on saanud nägijaks. Aga tema ütles neile: „Ta pani muda mu silmadele ja ma pesin end ning näen nüüd.“ Siis ütlesid mõned variseridest: „See inimene ei ole Jumala juurest, sest ta ei pea hingamispäeva.“ Teised ütlesid: „Kuidas saab patune inimene teha niisuguseid tunnustähti?“ Ja nende vahel oli lahkmeel. Nad ütlesid nüüd taas pimedale: „Mida sina ise tema kohta ütled, et ta on avanud sinu silmad?“ Aga tema ütles: „Ta on prohvet.“ Nad kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja ütlesid talle: „Anna au Jumalale! Me teame, et see inimene on patune.“ Seepeale vastas too: „Kas ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.“ Ja nad heitsid ta kogudusest välja“ (valitud salmid Jh 9).
Jeesus teeb imeliselt nägijaks pimedana sündinud mehe. Kõik oleks hea ja ilus, kuid ... Jeesus teeb seda hingamispäeval. Päeval, mil Moosese seaduse järgi oli töötegemine, seega ka ravimine keelatud, ja ärritab seega üles variserid ja kirjatundjad. Tõepoolest: kui Moosese seaduses on kirjutatud, et hingamispäeval ei tohi tööd teha ja too Jeesus ometi teeb, teeb lausa imeteo, mille sarnast keegi teine varem pole suutnud korda saata, kas tähendab see siis, et keegi on üle Moosese antud seadustest, sellest ülimast, mida juudid tunnistasid? Kas tähendab see, et eksivad milleski nemad, variserid ja kirjatundjad, kes seni on olnud seaduse tõlgendamise asjus kõige tunnustatumad autoriteedid? Nemad, kes pürgivad inimeste vaimsete juhtide, ülimate kohtumõistjate tiitlile? Kas tõesti on too kahtlase kuulsusega Jeesus neist üle, kas Tema õpetus on üle nende õpetuse? See ei saa nii olla, ei saa lubada juba tunnustatud seisukohtade kahtluse alla panekut. Kord tuleb majja seada, mässaja tuleb paika panna nii, et inimesed kardaksid Temaga tegemist teha, veel vähem Teda ülistada.
Aga selleks on vaja inimestele selgeks teha, et hea ja imeline, mida nad nägid, pole sugugi hea, vaid hoopis halb. Kuidas seda teha? Kõige lihtsam võimalus oleks muidugi see, kui too abisaanu kinnitaks, et tegemist on lihtsa silmamoondusega ja et tegelikult ta pole üldse pime olnudki. Aga kui see pole võimalik, siis peaks too abisaanu kuidagi mustama oma aitajat: plekk imetegijal jätab paratamatult pleki ka imeteole ja paneb toimunud ime väärtuse kahtluse alla, paneb kahtluse alla ka heategija autoriteedi, hävitab toda heategijat. Aga kuidas panna abisaanu seda tunnistama? Kas on võimalik, et inimene reedaks selle, kes on teda aidanud? Oleks tänamatu oma heategijale? On võimalik. Ja selleks pole tarvis isegi asjast huvitatud isikute erilist jõupingutust. Kui teha reetmise tee kergeks, lähevad nii mõnedki sellele üpris hõlpsasti.
Variserid ja kirjatundjad kutsuvad nägijaks saanu enda juurde ja ütlevad talle: „Räägi tõtt Jumala palge ees. Me teame, et see inimene on patune.“ Inimesele öeldakse ette, mida temalt tahetakse, mida ta peab tunnistama, et pälvida autoriteetide heakskiitu. Kui ta jätkab Jeesuse prohvetiks tunnistamisega, nagu ta seda juba varem on teinud, siis ähvardab teda variseride ja kirjatundjate viha ning kogudusest väljaheitmine. On vaja, et ta laimaks Jeesust, tunnistaks, et Ta on patune ja seaduserikkuja. Tal tarvitseks vaid öelda mõni sõna, võib-olla vaid nõusolevalt noogutadagi, öelda nagu Peetrus Jeesuse hukkamise ööl: ma ei tunne teda, ei ole kunagi tundnudki, ja elu läheks edasi nagu varemgi, pareminigi, sest nüüd on ta ju saanud tagasi nägemise, on saanud kätte, mida temal oli vaja. Heategija rabelegu ise oma jamadest välja.
Küllap on ka mõnel meie hulgast tulnud ette analoogseid olukordi: selleks, et kuuluda mõnda seltskonda, kuhu tahaks kuuluda, selleks, et pälvida tähelepanu võimu omavatelt isikutelt, kes sind ja sinu hädasid tavaliselt ei märkagi, veel vähem lahendada suudavad, saavutada nende heakskiitu ja poolehoidu, nõutakse, et pead mõtlema nii nagu nemadki, pead neile tagant kiitma ning tunnistama kõlbmatuks ja halvaks inimese, kes sinu kogemust mööda on hea –kuna ta on reaalselt teinud sinu heaks midagi, mida teised, nood kritiseerijad, ei ole sulle teinud.
Oleme oma koguduses praegu olukorras, kus inimestel tuleb lahendada enda jaoks sama küsimus, mis meie loo kangelasel: kas minna kaasa ühiskondliku hüsteeriaga salata maha kõik see hea ja õige, kõik head, ilusad ja õiged teod, mida üks inimene nende ja paljude teistegi heaks on teinud, või öelda neile, kes – olles astunud süüdistajate leeri – püüavad praegust olukorda ära kasutada oma karjääri edendamiseks ning on juba asunud inimeste hinge hoidmise varjus nende hingi hävitama, kutsudes kirja ja telefoni teel inimesi vestlustele ja püüdes „hingehoidlike vestluste“ abil panna neid tundma ennast kannatanutena ning sisendades neile kannatusi ja tundeid, mida nad tegelikkuses ei tunne. Kas julgeme öelda neile nõnda, nagu kord too pime mees Jeesuse süüdistajatele: „Kas Ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.“
Kas julgeme otse välja öelda neile, kes püüavad juhtida või pigem küll valitseda inimeste hingi, pidades neid, kes oma peaga mõelda ja ise oma elu üle otsustada tahavad, rumalateks, et kellegi isikliku elu probleemid, tema voodielu, ei muuda olematuks seda head, mida ta on teinud ja suudaks veel teha. Kas usume, et inimese pattude üle kohtumõistmine toimub Jumala, mitte ekslike ja patuste inimeste poolt?
Tean, et raske on seista üksi paljude vastu, kaitstes oma veendumusi, kuid kas pole veelgi raskem salata maha tõde, elada oma elu räpase südametunnistusega, teadmisega, et oled reetnud oma heategija. Igaüks peab sellises olukorras tegema oma valiku ise. Ja elama edasi oma südametunnistusega.
Meie kuuldud loo kangelane tegi oma valiku: temast ei saanud kaasajooksikut, ei saanud salgajat, reeturit. Ta heideti seetõttu kogudusest välja. Kuid Jeesus ei jäta maha neid, kes on ustavad Talle, on ustavad tõele. Ta avab tolle mehe silmad, tundmaks Teda kui Issandat, ja oma seniste autoriteetide asemel leiab mees Temas oma päästja ja lunastaja. Kas pole see rohkem väärt kui ajalike ja ekslike inimeste tunnustus?
Soovin kõigile meile seda, et julgeksime otsuseid vastu võtta oma südame hääle, oma südametunnistuse järgi, mitte teiste ässituste ega ärgituste kohaselt. Olgu need otsused siis meie koguduses toimuva puhul jaatavad või eitavad – aga olgu need meie, mitte teiste otsused. Kinkigu Jumal meile selleks tarkust ja vaprust.
PALVE: Issand, Sina oled Tee ja Tõde ja Elu. Aita meil Sinu tõde taibata, leida endas mehisust seda tunnistada, ja aita meil käia Sinu seatud teed, et võiksime kord sinu taevases kuningriigis pärida igavese elu.
