Koguduse lood

Tõsta pilk üles ja sa näed! Kotkaid

2024. aasta 10. jaanuaril oli ülemaailmne kotkaste kaitsmise päev. Kuna kotkas on Tallinna Jaani kirikule nime andnud evangelist Johannese sümbol, siis on nüüd sobiv hetk mõtelda selle uhke ja suursuguse linnu peale. Seejuures aitab meid koguduse eelmine juhatuse esimees Peeter Raudsepp, kes hobi korras on linnuvaatlusega tegelenud peaaegu 45 aastat.

 

Kaitstud olek

Kuidas me oleme kaitstud? Kaitstud oleme siis, kui me ise näitame valmisolekut ja võimet teisi kaitsta – siin me räägime looduse kaitsmisest, kotkastest looduse osana. Me räägime Jumala loodu kaitsmisest.

Kõik meile vaja minev on looduses antud, kõik on olemas. Seda kuni sinnamaani, kui me ei kaldu liialdustesse. Niipea, kui me hakkame liialdades tarbima, raiskama või teisi rumalusi tegema või tahame looduse toimimisse sekkudes Loojast targemad olla, siis on asjad halvasti. Kui meie loodust ei kaitse, siis ei ole ka meie kaitstud.

 

Inimtekkeline hävitustöö

Kotkad on tähelepanuväärsed linnud, nad on sümbolid, nad paiknevad looduses toiduahela tipus. Seetõttu on nad ka väga ohustatud ja haavatavad. Kõik, mis looduses toimub, jõuab seda ahelat pidi nendeni.

Näited:

* intensiivne põllumajandus – tohutu mürkide kontsentratsioon. See jõuab läbi toiduahela kotkastesse, tekitab probleeme nende genofondile, järelkasvule;

* toidulaud – kui me oleme siin intensiivse põllu- ja metsamajandusega kanalised peaaegu täitsa hävitanud, siis loomulikult mõjub see kotkaste arvukusele ehk järelkasvule halvasti: süüa ei ole;

* tobe jahtimine – eriti just lõunaeurooplaste seas levinud. Põhjamaa inimeste silmis on rumalavõitu küttida kõike, mis lendab – mida suurem, seda parem. Meie kultuur ei tunnista niisugust asja. Kõik linnuliigid, kes Vahemere piirkonnast läbi rändavad, satuvad oma rändeteel sellega ohtu. Selline totter jahtimine mõjutab kotkaste arvukust negatiivses suunas;

* meie jahimehed – kotkaid saab ka Eestis jahimeeste tõttu palju hukka, kuigi nad neid otse ei kõmmuta. Loomad-linnud, keda haavatakse, surevad. Kotkad toituvad nende korjustest, söövad sealt omale sisse pliihaavleid, saades pliimürgituse, ning surevad siis pikka ja piinarikast surma;

* elukeskkonna hävitamine – me hävitame kotkaste elukeskkonda: võtame maha põlismetsi, teeme lageraiet, asustame mererandu, oleme kuivendanud rabasid. Elukeskkonna hävitamise kaudu oleme me võtnud kotkastelt pesaterritooriumid.

Kõige ohtlikum on nende erinevate tegurite kumuleerumine. Igaüks mõjub natuke ja tulemuseks on see, et hävitustöö nende liikide asurkondades on päris laastav.

 

Igal ajastul on oma probleemid

Inimene on erinevatel aegadel ikka pidanud end Loojast targemaks ja ma arvan, et nii on praegugi.

See oli 1940. ja 1950. aastatel, kui hakati linnuliike päris teaduslikult jagama kasulikeks ja kahjulikeks. Siis asuti röövlinde hävitama. Sellest ajast pärineb arvamus, et kanakull on paha ja kõik, kes on suuremad kullilised, on kindlasti kanakullid. Täpselt nii neist asjadest aru saadigi ja siis lasti ka kõike, mis on kulli moodi: kotkad, pistrikud, loorkullid.

Õnneks see küll lõppes, aga igal ajastul on esile tõusnud oma probleemid, mis kotkaste arvukust pärsivad.

 

Vaata taevasse!

Kõik meie kotkaliigid on ohustatud ja kaitse all. Õnneks on kaitsemeetmed andnud ka tulemusi. Suurim meie kotkastest, merikotkas, on muutunud juba üsnagi levinud linnuliigiks. Kes tahab, vaadaku Tallinnas taevasse, ka siin näeb teda üle lendamas väga sageli.

Ärge arvake, et lindude vaatlemine on mingisugune eriline kunst, mis kuulub ainult valitutele. Igaüks, kes oskab märgata, saab linde vaadata. Vaadata saab auto-, kodu- ja kontoriaknast, tänaval liikudes. Tõsta pilk üles ja sa näed! Näed kotkaid Tallinnast üle lendamas, näed kanakulle siinsamas Jaani kiriku juures tuvisid jahtimas. Kui kuuled ühte plaksakat üleval ja näed sulgi lumesajuna alla sadamas, siis tead, et see on kanakull, kes üht tuvi ründas ja ta ära võttis.

Siin ei ole küsimus vaatlemises, vaid vaatamises. Vaataja saab olla igaüks meist. Inimestele avaldab Fred Jüssi filmi vaadates muljet, kuidas Fred Jüssi käo kombel kukub. Kinnitan – kahe-kolmeaastane laps oskab täpselt sama teha ja kägu vastab talle just samamoodi, tegemist ei olnud šamaaniga kinolinal. Proovige ise järele!

 

Ereda päikese eest peavad silmad kaitstud olema

Miks tundub Johannese sümboliks olev kotkas kurja näoga? Mis teeb kotka näo kurjaks? Kulmukaared on tal hästi esiletükkivad, justkui kortsutaks lind laupa.

Kotkal ei ole see siiski sellest, et ta on kuri – kuigi vaevalt, et ta oma saakloomade suhtes ka liiga leebe on. Kulmukaar kerkib kotkal esile väga praktilistel põhjustel, tema silmad, mis on üliterava nägemisega, vajavad kaitset päikese eest. Esiletõusvate kulmudega kaitseb ta enda silmi päikese eest. Nii et kuninglik lind, aga ereda päikesega jääb hätta.

 

Kotkas vajab lennuks õhuvoolusid

Inimesed on ikka imetlenud kotkaste lendu: näe, kus on võimas lendaja, võtab sellised uhked lennukaared. Tegelikult on asi hoopis teistmoodi, iga part on kotkast parem lendaja. Suured röövlinnud ei ole head lendajad.

Kotkad on võimsad, suured ja rasked ning lendamiseks vajavad nad tõusvate õhuvoolude tuge. Hommikupoole võib kotkas kusagil rahumeeli tukkuda, oodata, kuni päike jõuab kõrgemale, õhk on soojem ja maapind soojaks köetud. Pärastlõunast tekivad tõusvad õhuvoolud ja alles siis, päeva teises pooles me näeme kotkaid ja teisi suuri röövlinde tiirutamas taeva all. Õhuvooludes liueldes on ta rohkem purilennuk kui mingi muu lennumasin. Kotkas sõltub õhuvooludest ja vajab neid jahipidamiseks.

 

Vikerkaare alt läbi. Üle maade ja merede

Kõige ilusam kotkavaatlus on mul olnud see, kuidas merikotkas liugleb vikerkaare alt läbi. Tõesti ilus.

Kõige naljakam oli ehk siis, kui Häädemeeste kandis mere ääres vaatlesime üht kotkast, kes oli väga suur, hästi heleda peaga ja väga lühikese jämeda kaelaga. Pildistasime teda teleobjektiividega kaugelt väga hoolega, palja silmaga ei olnudki näha, binokliga saadi ta kätte. Saime n-ö dokumenteerivad fotod selle vaatluse jaoks ja siis algas suur fotode vaatamine ja võrdlemine, et kellega oli tegu. Ei jõutudki kokkuleppele: et muidu oleks nagu merikotkas, aga kael ja pea viitab justkui kaeluskotkale, kes on Eestis eksikülaline. Kuni saadeti see foto Rootsi ühele kotkauurijale, asjatundjale. Temalt tuli väga kiiresti vastus: „Ah, see on see vääraka kaelaga merikotkas, teda me teame küll, ta tiirutabki siin Läänemere selles osas, teda võib pidevalt näha ka Rootsi rannikul ja Saaremaalgi.“ See, et ta nüüd Häädemeeste kanti oli jõudnud, ei pannud teda üldse imestama. Nii et vaatlejaile oli see isend tuttav.

Kotkad lendavad siin päris palju üle mere. Vaiksed ollakse pesitsusajal, kui on vaja oma territooriumi hoida ja on pidevalt tarvis poegi toita. Aga kui pesitsusaega ei ole, territooriumi ei pea hoidma, järv või merelaht jäätub – mida ta siis vahib seal! Loomulikult läheb ta sealt minema sinna, kus meri on lahti. Võib-olla saab ka mõnele suurele lõhele küüned selga lüüa, saab süüa. Ära jää sinna, kus süüa ei ole!

Huvitav on lugu, kuidas Eesti lindude nimistusse tuli kääpakotkas. Teda on Eestis teadaolevalt esinenud vaid ühel korral. Prantsuse ornitoloogid varustasid Ungaris raadiosaatjaga ühe sealmail pesitseva kääpakotka. See kotkas otsustas teha pika reisi oma pesitsusareaalist väljapoole. Ta sisenes Eesti õhuruumi Läti poolt üle Mõisaküla, käis otsejoones korra Paldiskis ja lahkus tuldud teed. See oli täiesti inkognito külaskäik, keegi ei pruukinud teda näha – vähemalt mitte linnuvaatlejad. Liik kanti Eesti lindude nimistusse, kui Prantsuse ornitoloogid edastasid Eesti Linnuharulduste Komisjonile kääpakotka telemeetria andmed ja õnnitlesid Eesti ornitolooge uue linnuliigi puhul. Reaalajas niisugustest sündmustest teada ei anta, et vältida isendi häirimist liiga innukate linnuvaatlejate või loodusfotograafide poolt.

 

Merikotka pesaehitus on muljetavaldav

Kuidas merikotas pesa ehitab, on vaatepilt omaette. Suure linnuna on tema tiibade siruulatus üle kahe meetri. Pesa peab olema suur ja tugev ja selles kasutatakse päris tugevaid oksi. Kust ta need saab? Ta murrab. Suure hooga lendab ja lennu pealt võtab siis oksast kinni ja inertsiga tõmbab männi küljest raksaki! selle ära ja lendab edasi pessa, paneb selle oma koha peale.

Kes on näinud, ütlevad selle olevat muljetavaldava. Mina ise pole näinud. Pesitsusajal ei ole pesa lähedale soovitatav minna, see ei oleks kaitse seisukohalt õige tegevus ega ka mitte eetiline.

Veel kotkavaatlustest: näiteks vaatlesime Virtsu lähedal Tuhu soos kaljukotkast. Meil oli üks võistlus käsil, kus me olime liikide arvu peal väljas, mitte üksikute vaatluste peal. Kuid vanade linnuvaatlejate seltskonda ei saanud sealt tulema. „Mis te vahite sellest, nägime ära, et on kaljukotkas, liik kirjas, lähme minema!“ Ei, see pilt on nii ilus.

 

Kotkas ei pea end maskeerima

Igal kotkal on tiibade hoiak natuke erinev: kellel on tiivad horisontaalselt, otsad natuke painutatud allapoole; kellel on tiivad sirged, aga V-kujuliselt ülespoole.

Merikotkas ei ole kõige ilusama lennusiluetiga, ta on küll hästi suur lind, aga tema tiivad meenutavad raamaturiiulit või vanaaegse lennuki tiibu, seal ei leidu ilusat vormikust, vaid on pikergune ristkülik. Selle järgi tunneb teda ilmeksimatult ära. Kui on noor lind, siis on ta tumedam, vanal on saba ja pea heledam.

Kotkad erinevad nii nagu kõik röövlinnud – kakulised, kullid, viud, pistrikud – teistest lindudest selle poolest, et nende emaslinnud on kasvult isastest oluliselt suuremad. See on samamoodi nagu kahepaiksetel ja roomajatel, et emasisendid on suuremad kui isased.

Väliselt pole isas- ega emaslindudel vahet, kotkad ei peida end varjevärvusega, neil ei ole palju looduslikke vaenlasi. Vaid rongad võivad neid vahel tülitamas käia ning ajavad siis kotkastel küll südame täis.

 

Linnuriigi Kainid ja Aabelid

Muidugi aetakse rongad kohe minema, suure merikotkaga on kaalude vahe väga ilmne. On kirjeldatud juhtumit, kus merikotkas lendas rahulikult ja üks ronk oli tast mitu korda väiksem ja liikus ülevalpool. See ronk ründas kotkast vastu selga. Merikotkal sai ühel hetkel isu täis, keeras end selili ning kui ronk jälle tuli ülevalt alla, siis andis kotkas talle tiivaga plaksti. Ronk lendas minema, merikotkast rohkem ei tülitanud ja see sai oma lendu rahulikult jätkata. Et mis sa käid ja tüütad ... Pandi paika.

Kotkaste elus esineb ka selliseid meie jaoks koledaid nähtusi nagu kannibalism ja kainism. Hauduma hakatakse siis, kui munad on munetud. Mune ei muneta järjest, vaid seal võib isegi päev-kaks vahet olla. See poeg, kes esimesena koorub, on kahtlemata tugevam, suurem. Nooremad või väetimad pojad võivad saada ära söödud kas vanalinnu või siis vanemate ja tugevamate õdede-vendade poolt. Kui sööjaks on vanalind, siis on tegemist kannibalismiga, kui sööb pesapoeg, siis on see kainism.

 

Kotkas kärbseid ei söö – seisus takistab

Eks ka kuningatel on elu keeruline, võimuvõitlus käib – kotkastel käib samamoodi. Kui vanalind ei söö, siis võib noorlind süüa. Kuninglikku perre sündides ei ole ka kõik tagatud ega elu lihtne. Vaata et hullemgi veel.

Kes on tipus, see peab olema kõige suhtes nõudlikum. Teame isegi väljendit „kotkas kärbseid ei söö“. Paremal juhul võivad talle söögiks kõlvata need linnud, kes ise kärbseid söövad, ehkki ka need võivad kotka jaoks natuke viletsaks suutäieks osutuda. Igaühte pole mõtet jahtida, energiakulu on suurem kui energiahulk, mis sellest söögist on võimalik saada.

Niisiis ka probleemid on kuningliku seisusega linnul suured.

 

(Foto: Meeli Küttim. Eelmine juhatuse esimees Peeter Raudsepp.)

Kalender

E T K N R L P
2
3
6
9
10
12
13
16
17
19
20
23
26
27

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

piibel net

EELK