Konsistooriumi otsusega on mind määratud Tallinna Jaani koguduse õpetajaks kuni 1. septembrini 2024. Ma ei ole õnnelik, et minust sai selle koguduse peaõpetaja sellistel asjaoludel, kuid olen õnnelik, et saan sellel positsioonil asudes jätkata eelmise õpetaja Jaan Tammsalu tööd nii hästi, kui mina seda suudan. Loodan, et olen aastate jooksul temalt mõndagi õppinud.
Kirikut on võrreldud laevaga. Mina võrdleksin seda pigem laevastikuga, sest koosneb ju kirik paljudest kogudustest. Tallinna Jaani kogudus on siiani olnud suur ja võimas laev, mida on juhtinud väga tugevad ja silmapaistvad kaptenid. Sellel laeval on tugevate ja tarkade kaptenite kõrval olnud ka väga tubli, hästi välja õpetatud, motiveeritud ja ustav meeskond, kes ei vaja kapteni pidevat tagant utsitamist ega juhendamist, vaid suudab oma ülesandeid, oma osa tööst, hästi täita. Ja õige mitmest inimesest, kes on tulnud reisijana sellesse laeva, on tulnud, et liikuda ühes teistega Jumalariigi poole, on saanud laevapere liikmed. Vaid üksikud pardale tulijaist on soovinud teekonna ajal laeva vahetada, istuda ümber ühest laevast teise.
Olen lugenud Facebookist õpetaja Jaan Tammsalu juhtumit puudutavaid lugusid ja nende kommentaare. Täiesti mõistetavalt on seal emotsioone seinast seinani. Elame ju praegu omamoodi leinaseisundis, sest kapten, tugev ja võimekas kapten, kelle peale kõigi pilgud olid suunatud, on laeva juhtimiselt kõrvaldatud. Kommentaarides on lootusetut halamist, mille sisuks on, et nüüd, mil Jaan Tammsalu ei ole enam Jaani koguduse õpetaja, on kogu elu läbi; on teateid, et enam Jaani kirikusse ja üldse kirikusse nägu ei näidata, kuna õpetajale on suurt ülekohut tehtud; on kirikujuhtide kirumist nende julmuse ja halastamatuse pärast. On ka üksikuid parastamisi, verbaalseid jalahoope, rahulolu karistusega. Märkasin aga suure rõõmuga, et uskumatult palju on ka neid, kes ei mõtle praeguses olukorras ainult endale, oma tunnetele ja tulevikule, vaid sellele, mis saab edasi nende õpetajast, nende senisest kaptenist, ja mis saab edasi laevast, mille juhtimiselt ta on olnud sunnitud kõrvale astuma; neid, kes väljendavad valmidust oma õpetajat toetada. Aga kuidas seda teha?
Äkki oleks meil praegu, mil värsked emotsioonid alles keevad ja on suur valmidus oma Õpetaja eest, rind ees, barrikaadidele söösta, õige hoogu natuke maha võtta ja mõelda, kuidas edasi. Ma ei näe, kuidas aitab halamine, kuidas aitab Jaani koguduse lammutamine, selle lõhkumine, mille Jaan Tammsalu oma 19 teenimisaasta jooksul tehtud töö tulemusel koguduses on saavutanud, Jaan Tammsalu edasi. Kuidas aitab demonstratiivselt kogudusest lahkumine ja uhke kuulutamine, et enam ei tõsteta jalgagi kirikusse ega anta kirikule sentigi, Jaan Tammsalu tema praeguses olukorras ja tema tulevikus?
Jaan Tammsalu ise on Tallinna Jaani koguduse liige. Olles vabastatud Tallinna Jaani koguduse õpetaja ametikohalt, ei ole ta avaldanud soovi selle koguduse liikmeskonnast lahkuda. Ta tunneb, et see on ka praegu, kõigele vaatamata, tema kogudus. Ta teenib seda kogudust edasi vastavalt võimalustele – esialgu küll mitte enam kaptenina, vaid tehes muud tööd, milleks tal on olemas vastav ettevalmistus ja kogemused. Tema ei kavatse alla anda, ta jätkab Tallinna Jaani koguduse ehitamist. Ta ei ole surnud ega maha maetud. Tema suud ei ole keegi kinni kleepinud. Need, kes igatsevad tema sõnade ja lugude järele, saavad neid ka edaspidi nautida. Raadio kaudu, kirjutiste kaudu. Ja siis, kui tema teenimiste graafik paika pannakse, ka jumalateenistustel, jutluste kaudu.
Mitte keegi pole keelanud inimestel, pole keelanud koguduse liikmetel Jaan Tammsaluga edasi suhelda, temalt nõu ja toetust küsida. Tema telefoninumber ja meiliaadress on kõigile kergelt leitavad. Mitte keegi ei saa takistada tal kätt suruda ja talle häid sõnu ütelda. Ajaloo kulg on väga muutlik. Otsuseid tehakse ja mõne aja pärast muudetakse. Jumala juures ja Tema tahtel on kõik võimalik. Ma usun, et kui see on Jumala tahtmine, saab Jaan Tammsalu kunagi taas astuda Tallinna Jaani koguduse laevale kaptenina. Palun nende abi, kellel jätkub usku, lootust ja armastust, nende abi, kes otsustavad laevale edasi jääda, et suudaksin hoida seda seni nii võimsat laeva vee peal ja korras, nõnda et kaptenil, kes on ajutiselt kõrvaldatud, oleks laev, kuhu tagasi tulla. Jaan Tammsalu ise on korduvalt rõhutanud: „Tark ei torma.“ Omalt poolt lisan rahvatarkuse: ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse.
Soovin meile kõigile õnnistatud teekonna jätku Jumalariigi poole. Soovin vaikset vaprust, rahu ja tarkust. Ja muidugi palun eestpalvet: Jaan Tammsalule ja endale.
Olge hoitud!
(Foto: Heidi Tooming)
