40 kilomeetrit palverännakut, 20 liitrit joogivett, viis noort, kolm täiskasvanut, üks saateauto ja koer.
Tallinna Jaani noored võtsid eelmise nädala lõpus ette palverännaku. Rännati paralleelselt Jaakobi teega Pärnust Pärnu-Jaagupisse. Kokku oli planeeritav teekond 38 kilomeetrit, millele lisandus 2,4 kilomeetrit pärliteed. Retk otsustati jaotada kahele päevale, peatuskohaga keset metsa väikeses Lepatriinu talus. Teine ööbimiskoht kavandati Pärnu-Jaagupisse Jakobi kiriku kirikumõisa.
Kogunesime Pärnu bussijaamas ning alustasime rännakut Eliisabeti kirikust, kus diakon Jaanus Torrim meile teeleminemise palve luges ning kus saime ennast palveränduritena raamatusse kirja panna.
Hans Robert võttis teejuhi rolli ning asusime tema kannul teele. Pärnu linnas oli vahva astuda: mööda väikelinna tänavaid, jõeäärt, üle silla, ning oma rõõmuks leidsime meiega sobiva tänava – Jaani. Seal pidime kindlasti pilti tegema, sest eks see silt rohkem meie pärast oli sinna pandud.
Äärelinnas oli tunda suveunisust: mõned laisad koerte haugatused, riita ladumist ootavad haluhunnikud, punaseks minevad pihlamarjad ja aedadel kõlkuvad lapsed, kes võõraid möödujaid silmadega saatsid.
Evelini abiga lihvisime pisut prantsuse keelt ning märkamatult oli kuumav kõnnitee meid maanteele juhatanud. Et prioriteediks oli turvalisus, siis sai grupi esimene ja viimane selga helkurvesti.
Mööduvad autojuhid viipasid meile rõõmsalt ning väsimusest polnud märkigi.
Möödusime vanast lennujaamast – rohtunud katusega angaarid nägid välja nagu teletupsude majakesed. Ületasime mööda silda jõe ning peagi olime metsade ja niitude vahel. Siit oli minna sirge mitmekilomeetrine tee, täis sügavaid mudalompe, õitsevaid kõrrelisi ja hoomamatus koguses päikest ja sumisevaid putukaid. Päevituskreem ja putukatõrjevahend olid ülimalt populaarsed. Meie valgest matkakoerast oli saanud multifilmist tuttav must-valge koer. Käpad mustad nagu pori ja turjakasukas valge nagu lumi. Esmaabikarbist rändas esimene elastikside ümber Linda Liisi jala.
Väsimusmärgid hakkasid end ilmutama, läbitud oli juba üle kümne kilomeetri. Eks maantee ääres klapptoolis istuv saateauto juht, kes igavusest ristsõnu lahendas, võis tekitada vastakaid tundeid. Siiski mõjus väga kosutavana teadmine, et meie oranž auto on kusagil paari kilomeetri kaugusel, hoides joogivee jahedana ning pakkudes puhkepausi.
Külavaheteel peatus meie kõrval tundmatu auto. „Noh, palju pole enam jäänud!“ ütles krapsakas autojuht. Selgus, et tegu oli Lepatriinu talu perenaise Triinuga, kes oli just sinna teel.
Kaart näitas veel nelja kilomeetrit, rõõmuga leidsime peagi teeservalt lepatriinu mustrilise postkasti, mis andis lootust talu lähedusest.
Metsaga külgnevas talus olid meid ootamas telkimisplats, lõkkekoht, välikäimla ja sefiir šokolaadis! No sellist rõõmu polnud me umbes 18 kilomeetrit tundnud. Noortel oli veel jaksu telk üles sättida, lõke süüdata, batuudil hüpata ja oma olemine telki sisse seada.
Taluperemees Tõnu mainis, et külalapsed ootasid meid pikisilmi, et näha oma silmaga noori, kes Pärnust jala kohale tulevad.
Peagi need külanoored saabusid. Vanuses 3–14 aastat. Paljajalu, pead sassis, päikesest ja tuultest räsitud ning rõõmsad. Kaasas oli külalastel suur ja sõbralik Berni alpi karjakoer, kes meie kaunisse (must)valgesse linnakoera silmapilk armus ega lahkunud enam laagriplatsilt.
Keetsime lõkkel suure pajatäie seljankasuppi, küpsetasime vorste ja võtsime kokku esimese palverännupäeva. Noorte ühine arvamine oli, et sellise seltskonnaga võib maailma lõppu rännata. Peeti tähtsaks öelda, et tunda on Jumala kohalolu. Eelnev ilmateade oli meie rännakuks vihma lubanud. Vahetult enne rännakut kõik muutus. Ei tilkagi!
Saime jalgadele panna esimesed villiplaastrid ja supipaja tilgatumaks süüa. Pererahvas juhatas noored vaarikateni, et soovijad saaksid end lahkelt kostitada. Augustiõhtu jahedus hakkas tunda andma ning aeg oli magamiskottidesse pugeda.
Pererahvas Tõnu ja Triin olid oma pisikese valgete lokkidega plikatirtsu tuttu saatnud ja korjasid armsas rahus vaarikaid – haruldases üksmeelsuses ja tuntavas armastuses oma talukoha ja teineteise vastu.
Laagri rahulikus öös oli kuulda Berni karjakoera nukrameelseid ohkeid, oli ju linnapreili telki läinud. Ega Bernil muud üle jäänud, kui öö otsa kasteses murus potentsiaalse pruudi und valvata.
Kui Evelin hommikul telgiukse avas, siis vaatas talle suuril silmil vastu läbivettinud karvapea, kes seda hetke oli kaheksa tundi vankumatult oodanud.
Hommikune puder valmis lõkkel ning lisaks keetsime veel kohalikust materjalist – vaarikavartest ja piparmündist – teed. Valmistasime kaasa einevõileivad, pakkisime kokku telgid, täitsime veepudelid, tänasime lahket pererahvast ja asusime teele.
Berni karjakoer jäi meile saba lehvitades järele vaatama. „Seiklus seegi,“ mõtles ta ilmselt oma armsas karvapeas, kui uhket neljajalgset linnapreilit laagriplatsilt lahkumas nägi.
Jahedavõitu öö oli kõiki üllatanud ning alles teele asudes oli tunda päikesekiirte jõudmist külmunud varvastesse.
Teed ääristas veehoidla ja kõik tundsid rõõmu väikestest ojaniredest. Päev tõotas tulla imeline.
Saateauto oli järgmisesse punkti sõitnud ja kaart näitas, et on aeg suurelt teelt metsarajale keerata. Astusime vapralt tihnikusse, lootes kaardil märgitud rada leida. Õlgadeni kõrvenõgesed ja lopsakad metsataimed, jalgadesse takerduvad põldmarjavõsud, langenud puud ja oksarägastik. Aga ei mingit rada. Kindlameelselt viis teejuht meid läbi padriku. Sattusime vanale talukohale, kus lookas õunapuud mitte kellelegi õunu kandsid ja lilled omaenda rõõmuks õitsesid. Lõuani heinast läbi kahlates hõikasid eespool olijad ammu oodatud sõnumit: „Tee, siin on tee!“ Ma ei mäleta, et mind jalgraja olemasolu varasemalt nii palju oleks rõõmustanud. Mööda looklevat metsateed oli rõõm astuda. Padrikus märjaks saanud jalad kuivasid kiiresti ja arvasime, et raskused on selleks korraks läbi.
Teejuhi järsk peatumine külvab alati pisut hirmu. Hans Robert haaras kotist dressipluusi ja soovitas kõikidel sama teha. Keset metsa oli silt „Ettevaatust, mesilased!“. Kellegi mesitarud olid täpselt meie rajal ja neid ei olnud võimalik vältida. Otsustasime kiiresti liikudes tarudest mööduda. Piia leidis juustest kolm mesilast, Luka kaks ja lisaks jälitas viimaseid mesilasparv. Keegi ei suutnud rahulikuks jääda ja väsimust jalgades poleks nagu kunagi olnud. Läbi ime väljusime ohutsoonist nõelata saamiseta.
Jõudsime jahimeeste metsamajani. Selle välisseinale riputatud loomakolbad andsid aimu jahilisest tegevusest. Olid need siis saagiks langenud loomajäänused või metsast leitu ...
Ja tee sai otsa. Oli ainult vett täis kraav, millest ühel pool tihe padrik ja teisel turbatehase pakendamisplats. Võõrale alale ei soovinud keegi minna. Püüdsime püsida kraavipervel ja mitte vette kukkuda. Lõpuks andsime alla ja hüppasime ühes kitsamas kohas üle kraavi turbatehase poolele. Ega see hüpe nii lihtne olnudki: armas must kollaste põskedega roomaja oli õnneks kiirem kui rändur. Nastiku saba jäi tuge otsides napilt haaramata. Aga ehmatus oli mõlemapoolne.
Veel kilomeeter ja päästev auto jaheda veega oli teepervel ootamas. Lisaks oli taiplik juht meile paki kommi toonud, magus suutäis sobis ränduritele suurepäraselt. Jätkus pikk ja lai olematu liiklusega asfalttee. Teed ääristasid puud, kuid otse lagipähe paistev päike ei lubanud neil varju heita. Väike söögipaus, lonks vett ja edasi. Tunne oli justkui ulmefilmis, pikad laiad teed ja ei mingit liiklust. Vaikuse katkestas Luka teravmeelne ja luurefilmiliku häälega öeldud tähelepanek: „There is no internet connection in this country.“ Sattusime järgmisesse ulmefilmi. Laiad turbaväljad vasakul ja paremal, keskel asfalttee turvast vedavatele ja kaevandavatele sõidukitele. Suur tuleoht. Nädalavahetusele kohaselt ei liikunud väljadel miski, kusagil kaugel oli aimata sinist masinat, mille juht meile tervituseks viipas. See andis julgust edasi liikuda. Kõik oli tühi ja paljas, ei mingit elu. Ei linde ega putukaid. Isegi tuul jäi seisma. Halastamatu päike küttis rändureid ja turbavälju. Neli kilomeetrit ulmet sai läbi ja algas külavahetee.
Seljatatud oli 12 kilomeetrit ja ees veel kaheksa. Selle rännaku kõige raskemad kaheksa. Lõpp oli juba nii lähedal, aga minna oli veel palju. Iga kivi talla all oli tuntav. Plaasterdatud varbad, seotud hüppeliiges ning valutav pea. Pakkumist saateautoga lõpuni minna võeti naljana, enam me alla ei anna!
Meeleolu hoidmiseks oli paras aeg hakata laulma. Rännulaulud kahehäälselt, kaanonis ning lisaks ka üks ladinakeelne, mis oma lustaka viisiga jõudu andis.
Küsimusele, mida sa palverännakul õppisid, vastas Artur: “Aju lõpetab enne töö kui jalad.“
Sõbralik külavahetee, Pärnu-Jaagupi silt, kaugelt aimatav kirikutorn ja teeviit Grossi poodi, mida märgates tegid noored uskumatu jooksuspurdi. Arvan, et meie Grete Liis tegi kilomeetri maailmarekordi – väsinud palverändurite arvestuses.
Seda, mida noored poest ostsid, ei saanud täiskasvanud kunagi teada. Sest kui „vanurid“ poodi jõudsid, olid ostud juba ammu tehtud ja ka manustatud.
Kirikumõis asub poest 200 meetri kaugusel. Seisime Eveliniga poe ees ja pidasime plaani, kas enne pisut puhata või kohe teele asuda. Kimbatusest päästis meid Hans Robert, kes lubas näidata teed, kust saab lõigata. Võitsime 50 meetrit ja olime ülimalt tänulikud.
Teadsin, et sellel õhtul värvivad Jakobi koguduse tublid töötegijad kirikumõisa verandat. Pidasin omakeskis plaani, et kohale jõudes läheme noortega appi. Tänasin südamest oma tarkust seda varasemalt mitte välja öelda. Sellist abi, nagu meil tol õhtul pakkuda oleks olnud, ei vajanuks keegi.
Pärnu-Jakobi koguduse liige, armas Epp Sokk juhatas meile kätte toad, tutvustas pesemisvõimalusi ja kööki. Mõelda vaid, pehmed voodid ja padjad! Midagi nii ilusat poleks nagu aastaid näinud.
Õhtusöögiks sobisid sügavkülmapitsad suurepäraselt. Võtsime kokku oma senise teekonna, sõime, pesime ja tutvusime pehme voodi ja padjaga.
Hommik algas täis üllatusi. Eilsed väsinud jalad olid justkui ümber vahetatud, ei mingit muret. Pärast ühist hommikusööki kohtusime Epuga kirikus, tutvusime selle ajalooga ning läbisime tema juhendamisel 2,4 kilomeetrise pärliraja. Rada ja palvepärlid võtsid imeliselt kokku meie teekonna ja andsid sellele mõtestatuse.
Palverännu teekonna kilomeetreid sai kokku 40.
Märkisime oma seltskonna järjekordsesse tähtsasse palverändurite kausta, surusime oma käed palverändurite käejälge ning külastasime kirikutorni. Pärnu-Jakobi kiriku tornist rohelust vaadates mõtles igaüks omi mõtteid. Kirikukell kumises vaikselt la-bemolli ja hea oli olla.
Pakkisime oma asjad, valmistasime koos Epuga kirikulistele võileibu ja pirukaid ning sättisime end kirikuvalmis. Kell 14 algas jumalateenistus. Pärast teenistust tervitas õpetaja Kristiina Jõgi käteldes kõiki kirikulisi ja palus nad mõisa kohvile. Ühises pikas lauas istudes saime võimaluse veel oma teekonnast rääkida, kohvilaualiste jutte kuulata ning olla väike osa selle küla pühapäevarõõmust.
Meie rännak sai selleks korraks läbi. Noorte tagasisidelehtedel peegeldub tänulikkus, soov uuesti teele minna ning kinnitus, et rasketest hetkedest on võimalik lasta end lihtsalt läbi kanda. Sellega tugevdati usku endasse ja Jumalasse.
Mis eristab matkajat palverändurist? Ega vist muu, kui et viimane saab end muredest vabaks lasta, sest kõik on juba ammu tema jaoks valmis seatud.
