Septembris algas „Loodud sõna õhtute“ seitsmes aasta. Õhtujuht JANEK MÄGGI vestles ettevõtja ja arvamusliidri INDREK NEIVELTIGA.
Fragmente:
„PRAEGU IDEALISMI MA KAHJUKS EI NÄE“
INDREK NEIVELT: „1990-ndatel oli idealismi palju rohkem. Kõik me tahtsime omas valdkonnas saada sellisteks nagu Euroopas ja Ameerikas – võimalikult heaks ja veel paremaks kui seal. Pooljuhuslikult sattus nii, et kes hakkas panka tegema, kes saeveskit, kes hotelli – mõnes mõttes oli see juhus. Kui me hakkasime panka tegema, siis ega olnud eesmärki rikkaks saada, me tahtsime vaid panga ära teha. Ega keegi eriti midagi teadnud. Kui mõni sattus Euroopasse vm, siis võttis ta pangavoldikuid kaasa ja vaatasime, mis tooted seal on.
Õpikuid oli ka väga vähe. 1989. aastal sain ma esimest korda välismaale, vanatädi kutsus Kanadasse. Ma tõin sealt hulga raamatuid kaasa. Õppejõud pärast naersid, et kui teised tõid teksapükse, siis mina raamatuid. Ma arvan, et 1989. aasta sügisel mul oli rohkem majandusõpikuid, kui oli tervel Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogul kokku.
Praegu idealismi ma kahjuks ei näe. Kõik on Exceli tabelis väga kinni, vaatavad, kui palju on tulud, kulud – kas tasub seda asja teha või ei tasu. Pragmatism on üleüldine. Kindlasti leidub küll iduettevõtetes idealismi, aga ühiskonnas tervikuna ei ole.“
*
PÕHIVÄÄRTUSED PEAVAD PAIGAS OLEMA
JANEK MÄGGI: „Kas sa oled märganud, et mõnes küsimuses oled sa jäänud samaks kui aastakümnete eest?“
INDREK NEIVELT: „Kindlasti olen mõnes asjas samaks jäänud. Vahetevahel mul tekib kummaline tunne, kui kuulen, kuidas keegi räägib, et 10 või 15 aastat tagasi ta ütles üht, aga nüüd ütleb teist. Põhiväärtused peavad ikka paigas olema. Kuid kui inimene üldse ei arene, siis see on väga kurb.“
*
„ME MÕTLEME, ET EI ELA IGAVESTI“
JANEK MÄGGI: „Kas demograafilise kriisi põhjus pole mitte see, et me tahame lustida hommikust õhtuni ja elada Maa peal igavesti?“
INDREK NEIVELT: „Ma ei tea, kas just igavesti, ma arvan, et just vastupidi – tänapäeval me mõtleme, et me ei ela igavesti. Sellepärast me tahame võimalikult nautida tänast päeva. Nagu ühiskondki: tarbi-tarbi täna! Elu on siis ikka parem, kui sa saad täna tarbida, mitte homme.
JANEK MÄGGI: „Aga kas seda tarbimist on vaja?“
INDREK NEIVELT: „Ei ole. Nagu Baskini nali ütles: „Viga on süsteemis.““
JANEK MÄGGI: „Aga mida sa seal muudaksid?“
INDREK NEIVELT: „Minu arust päästab ainult religiooni juurde tagasitulek. Mitmel põhjusel. Esiteks on uuringuist selgunud, et religioossemad riigid ja rahvad on õnnelikumad. Teine asi on väärtusküsimustes.“
*
LAENUVÕTJA ON VÕIDUMEES
JANEK MÄGGI: „Intressimäärad mõjutavad meid päris olulisel määral. Mida sa seal prognoosid ja mis nõu inimestele praegu annad?“
INDREK NEIVELT: „Nii on kuidagi seatud, et see, kes võtab laenu, on päeva lõpuks ikkagi võidumees. Hoiustaja saab pügada. Isegi kui lühiajaliselt, aasta, kaks, kolm, on teisiti, siis ikkagi neile, kes teevad midagi aktiivselt – on kas või eluasemelaenu võtnud –, on see positiivne. Nii et jah, päeva lõpuks on võitja see, kes on laenu võtnud, mitte hoiustaja. Hoiustajad, kes on raha korjanud ja pangahoiusel hoidnud, on viimase kolme aasta jooksul oma ostujõus kolmandiku kaotanud. Noorematel inimestel tuleks igal juhul laenu võtta, sõltumata sellest, mis on intressid. Vanematel on muidugi oluliselt keerulisem, tuleb mõelda pensioni ja säästude peale. Mina usun sellesse, et hinnatõus jätkub. Aga igal juhul on laenuvõtmine väga kasulik samm ja on ka edaspidi – nii on elu seatud, premeeritakse neid, kes on aktiivsed ja midagi teevad. Nii peabki olema.
Ma arvan, et intressid varsti langevad, aga aasta või pool aastat on ikka veel kõrged.“
*
VÄÄRTUSED. „MINA EI TAHA SELLISES ÜHISKONNAS ELADA“
INDREK NEIVELT: „Miks ma üldse olin nõus siia altari ette jutustama tulema? Mulle tundub, et seda ühiskonda ei suuda hoida koos lõputute seadustega. Kui täna lähed mingi teemaga advokaadibüroosse, siis advokaat võib olla seal küll 30 aastat praktiseerinud, aga ta kuulab su jutu ära ja ütleb: „Tead, mina seda ei oska. Aga vot mul siin kõrvaltoas on inimene, tema oskab seda paremini.“ Ja ta suunab su selle probleemiga oma kõrvaltuppa. Samal ajal on seaduses öeldud, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Aga kuidas ma saan seadust täita, kui isegi seesama advokaat, kes hommikust õhtuni nende seadustega tegeleb, ei tea seadust? Riigikogu liikmed ega keegi ei tea seadust. Kuid meie peame neid teadma. Kui me neid rikume, siis kui mitte kohus ei mõista süüdi, aga ajakirjandus kindlasti.
Minu arust ei saa ühiskond nii toimida. Meil on puudu väärtustest: kümme käsku, seitse surmapattu. Lugesin kord ära, viimastest on kapitalistlikus ühiskonnas seitsmest kuue vastu kindlalt eksitud, võib-olla kuue ja poole vastu. Kui me nendest kinni ei pea, meil ei ole mingit ühiskonna ühisosa, siis jääbki lõputu vaidlemine väikeste teemade üle: kas selle seaduse paragrahvis on nii või naa.
Regulatsioone tuleb muudkui juurde, juurde, juurde. Ma ütlen ausalt: mina ei taha sellises ühiskonnas elada. Kui ma vaatan, kus me olime 20 aastat tagasi ja kus me täna oleme, ja siis mõtlen, kuhu me 20 aasta pärast jõuame ... Mina ei taha sinna minna! Ausõna! Tahaks rongi pealt maha saada. Ütleks: „Aitab!“ Võib-olla keeraks tagasi selle, tühistaks vähetähtsat ja liiguks väärtuste poole.
Paljudel kodus vanemad räägivad, et ei tohi valetada. Aga kas kõigil räägivad? Kas kõik koolid räägivad?
Vanasti käisid leerid, seal saadi kõik need käsud kätte. Aga mis nüüd on?
Kõik leeri! Ega muud varianti pole.“
