Vabaduse plats 1, Tallinn

Koguduse lood

HEIDI TOOMING: „VAIMSET TOITU ON VAJA“

Paljud on märganud, et väga sageli on Tallinna Jaani koguduse ja kiriku Facebooki lehel fotoviidetes märgitud pildistajaks HEIDI TOOMING. Kes peitub selle nime taga? Heidi veedab oma hommikuid, päevi ja õhtuid vastavalt graafikule Jaani kirikus tööpostil, ta on Tallinna Jaani kirikus kirikuteenija. Nagu ta ise ütleb: paljud teised temavanused on juba voodis pikali maas, kuid tema muudkui tuiskab ringi. Nii ongi. Jumal tänatud.

Kuid Heidi Toominga varasem elu kulges aastakümneid hoopis teistel radadel ja pildistada tuli entsüklopeediate jms jaoks enam kui küll.

Heidi, kes sa oled?

Ma olen täiesti tavaline inimene väikese hobiga, milleks on fotograafia. Mingit eraldi motot mul elus ei ole. Või kui, siis „Tee oma elust meistriteos!“. Kuidas see õnnestub, on igaühel isemoodi. Latti ei pea panema nii kõrgele, et vaevlema tuleks hakata. Igaühel on oma tasand ja rõõmu võib ka just sellel tunda.

Kuidas sa kujunesid? Räägi oma lapsepõlvest.

 Olen sündinud Kadriorus looduse keskel. See on tinginud suhtumise loodusesse, loodus on mu tavaline elukeskkond. Kuna tol ajal olid ühiskorterid ja kodus oli väga vähe ruumi, siis selleaegsed lapsed elasid kõik õues. Mängumaad läksid Kadriorust Koseni välja, nii et ega vanemad üldse teadnudki, kui kaugel me vennaga käisime – me avastasime enda jaoks kogu aeg uusi kohti. Mina elasin Dünamo staadioni kõrval (praegune Kadrioru staadion – toim.). Ukse ees sai suusad alla pandud ja siis sõidetud Kose-Lükatini välja ja tagasi.

Kadrioru park on mulle läbi ja lõhki tuttav ning Hundikuristik oli minu pelgupaik, kus ma käisin siis, kui tahtsin üksi olla: seal kaardusid puude oksad üleval pea kohal kokku. Eriti ilus oli talvel, siis oli see nagu muinasjutukoobas.

Kadriorus käin ka praegu sageli, alles kaks päeva tagasi olin seal. Mu ema kodus elab praegu tütar, aga ma ise elan Kunderis, nii et saab jala minna, pole probleemi.

Milline haridustee sul on olnud?

Käisin mitmes koolis – mitte enda tahtel. Ma alustasin 21. Keskkoolis, aga seal tekkis liiga palju klasse ja meid viidi kogu klassiga 3. Keskkooli. Mõne aja pärast jäi ka seal ruumi väheks ja siis ehitati 42. Keskkool ja meid viidi sinna. Mäletan, kuidas ühiskondliku töö tunnid nägid seal välja nii, et tõstsime telliseid ühest hunnikust teise.

Kahju oli sellest, et ma laulsin lastekooris ja 21. Keskkoolis oli tugev lauluõpetus, aga koolivahetustega jäi see rida soiku, enam ma ei laula üldse.

Samal ajal, kui ma olin 42. Keskkoolis, käisin viis korda nädalas ka Dünamo staadionil spordikoolis, mu treener oli HELMUT RAAMAT. Ma olen lõpetanud seal kergejõustiku eriala. Tegin viievõistlust ja ketast ja kuuli. Kettas ma tulin 1963. aastal koolinoorte meistriks.

Pärast keskkooli läksin ma Tartu Ülikooli, aasta oli siis 1965. Ma olen eesti filoloog.

Kes olid Tartu Ülikoolis su peamised õppejõud?

Siis oli see kuldne aeg, kus oli veel RICHARD KLEIS. Kleisile sai tehtud antiikkirjanduse eksamit. Väliskirjandust andis VILLEM ALTTOA. Kutsus kohvikusse, tegi kohvi välja ja vestlesime kõigest – nii, nagu ta tahtis küsida. Suur ülevaade väliskirjandusest. Minu jaoks oli see väga ehmatav lähenemine.

Meil oli ka VALMAR ADAMS. Tema üllatas. Kui ta hakkas vene kirjandusest rääkima, siis ta ütles: „Ärge Jumala eest neid õpikuid võtke, nende peale keerab ka Puškin hauas ringi.“

Üllatas ka see, et kõik need õppejõud avasid tausta: mis oli sel ajal muusikas, kunstis, kirjanduses, mis toimus maailmas. Seda keskkooliajal ei olnud osanud üldse aimata. Nii et see oli tõesti parimate õppejõudude aeg.

Ma lugesin hästi palju raamatuid, kirjutasin tsitaate välja: igasuguseid, mis minu mõtteid edasi viisid. Tegelik elu tuli läbi raamatute. Terve sari „Suuri sõnameistreid“ sai kohe läbi loetud.

Mis sai pärast ülikooli?

Tuli minna erialasele tööle. Üks minu kursusekaaslane töötas Eesti Entsüklopeediakirjastuses, mis tol ajal oli veel kirjastus Valgus. Kui neil tekkis vaba koht, kutsus ta mind sinna. Ma saingi sellesse kirjastusse – alates 1972. aastast.

Esialgu ma olin nooremtoimetaja ja siis korrektor. Üksord panin ma oma piltidest albumi kokku ja võtsin sünnipäeval tööle kaasa. Töökaaslased arvasid, et ma võiksin raamatute tarbeks teha pilte, mis me ikka tellime neid teiste käest.

Kirjastusele muretseti fotoaparaat ja mina sain ametikoha, hakkasingi pildistama raamatute tarbeks. Suur töö oli näiteks „Tallinna entsüklopeedia“, mida on kaks köidet, samamoodi muud entsüklopeediad.

Lisaks telliti maakondade eriköiteid ja tegime suure töö ära. Nii oli väga põnev: sõitsid kohale, kohalik viis su objektidele, pildistasid neid, kogu aeg nägid Eestimaad lähemalt.

Viimastel aastakümnetel olen hästi palju sõitnud Looduse Omnibussiga, JAAN RIIS on korraldanud neid sõite. Tänu sellele sai ka palju pilte entsüklopeedia jaoks, sest ma käisin eri kohtades ja kogu aeg olin valvel, vaatasin, kus miskit uut toimub.

Kuidas sa jõudsid Tallinna Jaani kirikusse?

Ma olin Eesti Entsüklopeediakirjastuses nii kaua, kuni see läks 2011. aastal pankrotti. Siis ma jäin töötuks – täpselt ei mäleta, äkki isegi kaks aastat olin töötu. Oma isiklikus elus oli samal ajal olukord, kus mees jäi raskesti haigeks. Tekkisid rahalised raskused.

Aga nagu öeldakse: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kohtasin EPP SULGE, temaga me olime vahepeal koos olnud Tööstusprojektis tööl. Ta küsis, millega ma tegelen. Ütlesin, et otsin tööd, käimas on nagu ellujäämiskursus.

Samal ajal otsiti Jaani kirikusse kirikuteenijat. Nad tahtsid saada meesterahvast, aga see mees, kes sõelale jäi, töötas lisaks lennujaamas ja ajad ei sobinud omavahel. Epp töötas siis Jaani kirikus ja tema soovitas tulla JAAN TAMMSALU jutule. Ma tulin ja saingi 2016. aasta detsembris selle töökoha.

Siin mulle väga meeldib. Huvitav on kuulata Jaani kiriku õpetajate sõnumeid, mida nad kantslist ütlevad. Meil on sageli võimalus järellugeda neid ka Facebookist. Oma jaoks tähtsa sõnumi ma prindin endale, et saaks veel kord hiljem üle lugeda ja mõtiskleda. Mulle väga meeldib, et on ka palju näitusi ja kontserte.

Kas sa enne seda käisid kirikus?

Käisin küll, olen ristitud Kaarli kirikus. Aga üldiselt olen ma kõige rohkem metsa poole, kõige vabamalt tunnen ma ennast looduses.

Kirik rahustab ja on omaette varjupaik, kuhu tulla ja kus olla.

Mis on sinu jaoks elus tähtis?

Et saad lähedastega hästi läbi ja oskad elus rõõmu tunda väikestest asjadest. See on täitsa võimalik: lähed ja näed midagi, kasvõi seda külmunud maamustrit, uhket graafikat, mis on tekkinud üleöö. Loodus alati üllatab.

Lugeda on hea. Viimati lugesin LEMBIT ULFSAKIST raamatut, see on väga hästi kirjutatud. Hinge toidab ka muusika. Käin näitustel ja vaatan igasuguseid fotosid. Igalt poolt on midagi nokkida.

Vaimset toitu on vaja. Ma olen selles kõigesööja, vaatan, mida keegi märkab. Igaüks näeb maailma ikka oma silmadega: kasvõi ühe ja sama ürituse pildistamisel näevad eri inimesed eri asju ja täiesti erinevalt.

Kas sa oled fotograafiat kuskil õppinud?

Omal ajal oli hästi palju fotopäevi, seal olid justkui väikesed fotokursused. Ekstra ma selleks pole koolis käinud. Sisetunne ütleb mõndagi ja lugeda saab ka. Aga hea on vaadata, kuidas teised teevad. Mulle väga meeldivad INGMAR MUUSIKUSE loodusfotod. Ta on elavas looduses nii tugevalt sees, et kuulub sellesse täiesti. SVEN ZAČEKIL on tugevad tööd, REMO SAVISAAREL samuti – Eestis on palju häid fotograafe.

Sa pead loodust oma lemmikteemaks ja oled seda palju pildistanud. Mida sa veel armastad fotografeerida?

Olen pildistanud arhitektuuri, inimesi. Mulle meeldib sündmusi pildistada. Olen ka Eesti Muinsuskaitseseltsis ja selle sündmuste kajastamine on huvitav: tähtsate objektide avamised jms, selle jaoks saab ka sõita üle Eesti.

Meeldib pildistada ka portreid, inimeste ilmeid. Mitte et ma otse paneks, et „Vaata mulle otsa!“, vaid see, kui ta on millestki väga huvitatud. Siis kajastub pildis inimese hingeseisund.

Mõne aja eest ma kukkusin jala katki, siis oli mul aega kodus olla. ARNE HIOBIL tuli just juubel. Siis ma vaatasin oma temast tehtud fotosid, otsisin erinevaid ilmeid. Tegin neist kollaaži. Kunagi sai ka HARDO AASMÄELE juubeliks tehtud sarnane kollaaž: erinevad ilmed. See on huvitav. Aga päris suur töö on neid kollaaže kokku panna.

Praegu on ka huvitav. Kui Jaani kirikus on sündmused, siis on tore ringi hiilida ja vaikselt vaadata.

Miks sulle meeldib kirikus töötada? Mida sa leiad siin?

Kirik annab rahu. Mulle meeldib, kui ma avan hommikul esimesena ukse, panen tuled põlema. Kõikjal on vaikus. Paned küünlad. Suur pühadus. Saad tänada oma päeva eest – et sul on jälle uus võimalus. Kui töös on mõnikord pikemad vahed, siis tuleb igatsus kiriku järele.

Mõni küsib: „Kas sa ei karda kirikus üksinda olla?“ Õhtuti, kui kontserdid on läbi ja kõik inimesed läinud, tuleb tõesti kõik korda teha. Aga ei ole üldse hirmus. Ta on omaette riik riigis, vaikuse koht.

Vitraažid heidavad iga erineva valgusega erinevaid kiiri – neid on huvitav jälgida. Hea on vaadata ka hommikul, kuidas päike tõuseb, millistest akendest ta tuleb ja kuhu joonistub, kiriku valgele seinale tekivad uued graafilised lehed. Kõige ilusam on vist siis, kui päike hakkab tulema läbi akende – ta langeb siis erilise nurga all. Õhtul loojumise ajal täpselt samuti. Kuid alati on midagi vaadata. Kui tahad, siis siin on palju, mida vaadata. Paned kasvõi küünla huvitava nurga alla ja jälgid, kuidas valgus langeb.

*****

Heidi Toomingal on abikaasa, kaks last – poeg ja tütar – ja üks lapselaps. Ta on Eesti Fotokunsti Ühingu liige ja kuulub ka Soome Tapiola fotoklubisse. Heidi Toominga fotodest on olnud näitusi Vilsandi saarest (1998), „Neli aastaaega Eestis“ (1998), „Šveits eestlase pilgu läbi“ (1999), „Koguva kalamehed“ (1999), „Tuletoomine“ (1999), laulupeotule teekonnast (2000) jt. Ta on pälvinud 2001. aastal „Looduse aasta foto“ täiskasvanute looduspiltide kategoorias kolmanda koha. Narvas toimunud fotokonkursil „Inimene kaasaegses maailmas“ sai Heidi Toominga seeria paavsti külastuskäigust esikoha. Viimati võitis Heidi Toominga konnapilt Eesti Looduse 2021. aasta fotovõistlusel liigikaitse auhinna. Ise ütleb ta võistlustel osalemise kohta: „Praegugi aeg-ajalt saadan fotovõistlustele oma töid. Lihtsalt nii on elu põnevam. Vahel näkkab.“

(Fotod: Heidi Tooming)

Kalender

E T K N R L P
3
7
10
13
14
17
21
24
27
28
31