Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi koostasid ja kirjutasid Tallinna Jaani kiriku 150. aastapäevaks 2017. aastal mahuka raamatu „Kirik keset linna“, kaante vahele on seal mahtunud nii kiriku ajalugu kui tänapäev.
Katri Aaslav-Tepandi meenutab nüüd, kiriku 155. aastapäeva tähistamise nädalal, intervjuus neid aegu ja tegemisi:
Viis aastat on möödas ajast, kui raamat sai valmis. Millised tunded sind sellele mõeles valdavad?
See oli väga tore töö. Aeg-ajalt võtame koos Tõnuga selle raamatu välja ja lausa imestame: „Ei ole võimalik! Kas tõesti meie midagi niisugust panime kokku!“ Muidugi me tegime seda koos kunstnik Kadi Pajupuuga. Kirjastuses SE&JS on loominguline kollektiiv ja ilma nendeta ei oleks see raamat kindlasti nii uhke ega visuaalselt ilus tulnud.
Rõõmu tekitab see, et ajaloo kõrval on pool raamatut Jaani kiriku tänasest loost ja kiriku töötegijad ja vabatahtlikud on sinna oma panuse andnud. Meie Tõnuga olime materjali kokku korjajad ja raamatu koostajad.
Endal on soe tunne selle raamatu peale mõeldes. Kuigi eks see muidugi oli vaevaline ka.
Kui palju aega kulus ja kas teil oli omavahel suuri vaidlusi, kuidas üht või teist teemat käsitleda?
Uurimistööd oli kaks aastat ja kokkupanek võttis vähem aega.
Vaidlusi on Tõnuga iga töö puhul, Kadiga võib-olla mitte. Arutamisi oli ka Jaan Tammsaluga. Nii et ega otseselt vaidlusi polnudki, pigem arutamisi, mis suunas minna või milliseid valikuid teha.
Kust te materjali otsisite ja leidsite?
Altari all keldris on koguduse arhiiv, sealt saime palju materjali. Muidugi ka konsistooriumi arhiivist ja Rahvusarhiivist. Vanade ajalehtede aastakäike sai läbi kammitud alates koguduse esimestest päevadest ja juba ennegi – ajast, kui kirikut ehitama hakati. Püha Vaimu koguduse õpetaja saatis Postimehesse Johann Voldemar Jannsenile teateid uue kiriku arengutest.
See ei ole ainult kiriku, vaid Eesti ajalugu ja seda oli huvitav lahti mõtestada. See, et kiriku lugu ja Eesti riigi eelaeg olid nii tihedalt seotud, oli mu jaoks rõõmus meeldetuletus. Me teame küll, et kirik on olnud eesti rahva arenguga väga tihedalt seotud, aga meie kiriku ehitus oli ka üks osa eestluse teadvustamisest ja kultuurrahvaks kasvamisest. Seda, kui läbi põimunud kristlusest ja kirikust me eestlastena oleme, on meil hea endale tänapäeval meelde tuletada.
Avastamisrõõmu oli hästi palju. See oli väga vaimustav uurimistöö. Me tõime arhiividest ära kastid ja karbid vanu kirikuraamatuid, protokolle, õpetajate kantslikladesid. Kui oli Tallinna pommitamine, siis põles osa arhiivist kogudusemajas ära, aga mingi osa siiski on säilinud ja uuesti kokku kogutud koguduse õpetajate ja liikmete poolt.
Saime konsistooriumist, aga ka ajalehtedest õpetajate jutlusi ja lugesime neid. Iga sündinud inimene oli tol ajal kohe varsti ka ristitud inimene ja meie vanades kirikuraamatutes on kõik meie esivanemad kirjas.
Ka igalt praeguselt õpetajalt saime jutlusi.
Kui materjal oli koos, tuli hakata raamatut kokku panema ...
Kui me laotasime laiali ja hakkasime lugema neid jutlusi, protokolle jm, siis läks kõik äkki nii elama! Sa näed inimesi, nende mõtteid, kokkusaamisi, probleeme.
Huvitav oli vaadata materjale neist aegadest, kui olid ajastute murrangud: I maailmasõda, Vabadussõda. Fotod, kuidas kiriku ees olid Vabadussõjas surma saanud poiste ja meeste kirstud ... Eesti ajalugu oma heitlikkuses tuleb suurde plaani.
1930-ndail olid kirik ja riik väga heas läbisaamises, aga samas juba leiti, et kirik on ees vabadussamba püstitamisele. Koguduse õpetajad ja koguduse liikmed võitlesid kiriku eest viimse hetkeni ega andnud järele.
Siis algas sõda, Võidu väljaku aeg alates 1940-ndatest. Tankid. Jaani kirik on ju igal fotol peal – tõesti kirik keset linna.
Ajastu voolab läbi kiriku. See pole ainult Jaani kirikus nii, vaid kõikides Eesti kirikutes. Selle raamatu tegemine oli nagu lääts, mis pooldus kogu aeg: Eesti ajalugu, inimese ajalugu.
Peatükkide alguses on Vana või Uue Testamendi kirjakohad. Me saame vaadata suurt plaani, jumalariiki, aga selle pildi sees on meie enda pilt, inimese pilt. Vaatasime nagu pikksilma suurendusklaasiga seda aega. Hästi loominguline ja väga südamesse minev töö oli.
Kas oli ka suuri üllatusi, kui materjale otsisite ja kokku panite?
Kiriku ja sotsiaalse hoolekande seotus oli küll üllatav. Seda ma olen ka oma praeguses ametis mõelnud (Katri Aaslav-Tepandi on sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna nõunik-peakaplan – toim.). Milline ressurss on kirik vanade ja väetite hoolduses! Lisandub teine mõõde – kristliku halastuse ja armastuse mõõde.
Üllatas ka see, et Jaani kirikul oli oma kool. Koguduse osa rahva hariduse kujundamisel ja sotsiaalhoolekandes oli väga suur.
Kui sa praegu mõtled, siis kas midagi tähtsat jäi välja või jõudis kõik oluline raamatusse?
Meil ei õnnestunud selle ajaga tuvastada kõiki Jaani kiriku vaimulikke – neid oli rohkem. Me panime kirja põhiõpetajad läbi 150 aasta, aga pärast tuli meie koguduse ajaloolaste poolt arhiividest välja, et neid vaimulikke oli veelgi, kes koguduses lühemat või pikemat aega toimetasid ja koguduse pihtkondi juhtisid.
Kui tuleb teine trükk, siis seda peatükki tuleb täiendada.
Kas sa teed teise osa jaoks juba ülestähendusi ja märkmeid?
Ei tee. Kogudus on elav organism. Raamatus sai fikseeritud üks ajastu, pilt, see kivistab mõne asja, kuid koguduse elu läheb kogu aeg edasi. Ei tahaks öelda, et raamat aegub, aga teine trükk peaks kindlasti olema täiendatud. See võiks ilmuda äkki kiriku 175. aastapäevaks, 20 aasta pärast. Või 200. aastapäevaks. Meie Tõnuga oleme üsna tõenäoliselt siis juba taevariigis, aga keegi järgmine võiks selle ette võtta küll.
Tagasi tulles viie aasta tagusesse aega – kuidas teil teemad ja peatükid olid Tõnuga omavahel jaotatud või tegutsesite kõikjal koos?
Minu stiihiline tung on otsida arhiivist dokumente, mul hakkavad käed arhiivis leidmisrõõmust sõna otseses mõttes vahel värisema. Tõnu on kärsitu, temal arhiivitöötaja kannatlikkust ei ole. Nii et mina käisin arhiivides. Me oleme varem ka nii teinud, oleme ajaloolisi näitemänge sedasi kirjutanud.
Tõin arhiivist nokatäied materjali koju, laotasime need laiali ja hakkasime otsast lugema. Sest ega arhiivis jõua lugeda, seal pildistasin või skaneerisin materjalid ja siis me koos hakkasime neid läbi lugema.
Kui me olime kõik läbi lugenud, siis mina panin kokku suure mustandi. Koos hakkasime sõna otseses mõttes rääkima, läbi arutama arvuti juures. Ütlesime oma siis kaheksa-aastasele pojale, et ta oleks tasa ja oma toas, ja hakkasime mustandit otsast tekstiks kokku kirjutama. Kõike tuli arutada: ajastud, kultuurilooline taust. Seal oli mitu kihti, me vaatasime, kuhu need sündmused asetusid Eesti ja koguduse ajaloos.
Materjali hulga sees hakkasime peatükkide kaupa teemasid sünteesima. Vahepeal lasime ka fantaasia lendu – kui andmeid ei olnud, siis tuli paari fakti peal eeldada ise, tähendus oli kirjutaja subjektiivne ajalookäsitus.
Nii et me käsikäes koos rääkisime ennast sellesse ajastusse sisse: kiriku ehitusse, koguduse ellu ja arengusse.
Põhimõtteliselt võib siis öelda, et te olete Jaani kiriku ajaloo autorid!
Jah ja ei. Selle raamatu autorid on kõik need, kes seal räägivad, kirjeldavad, jutlustavad ja on oma tegevuste kaudu kohal. Aga loomulikult me panime subjektiivselt kokku kõik selle, mis meile tundus oluline ja mis peab raamatus olema. Siin oli muidugi palju arutamist ka Jaan Tammsaluga ja ka teiste koguduse vaimulikega: Toomas Pauliga käisime eraldi intervjuusid tegemas, rääkisime ka Arne Hiobi, Eve Kruusi ja Annely Neame'iga.
Sõltub, kuhu sa paned raudteerelsid maha, sõit läheb selles suunas.
Kas sina ja Tõnu olete nüüd kõige targemad Jaani koguduse ja kiriku asjatundjad?
Ei-ei, kindlasti mitte. Aga nii palju küll, et kui ma selle raamatu lahti võtan, siis ma orienteerun selles, ma tean, kus midagi on kirjas. Kindlasti me saaksime selle järgi teha ettekandeid, oskaksime esitleda Jaani kirikut ja selle ajalugu. Nii et me ei ole Jaani kiriku ajaloo, vaid selle raamatu asjatundjad.
