Koguduse lood

INTERVJUU KOORIJUHT PEETER PERENSIGA

Tallinna Jaani kiriku meeskoori dirigent PEETER PERENS kutsub mehi laulma – nii oma koguduse omi kui ka kõiki teisi, keda huvitab vaimulik muusika. Ettelaulmine toimub pühapäeval, 18. septembril kell 18 Tallinna Jaani kirikus. Lauljail on vajalik eelnev koorilaulukogemus, ülejäänu sõltub juba oma häälematerjalist ja võimekusest.

Teise hooaja eel vaatab Peeter Perens intervjuus tagasi Jaani kiriku meeskoori esimese aasta peale:

KUIDAS LÄKS ESIMENE AASTA? KAS EESMÄRGID SAID TÄIDETUD?

Ega meil olnudki spetsiaalseid esimese aasta eesmärke. Eesmärk on see, et Jaani kiriku teenistustel ja ka väljaspool kõlaks heatasemeline meeskoorilaul vaimuliku ja mingitel hetkedel võib-olla ka ilmaliku muusikaga. Kuigi võib küsida, kas ilmalikku muusikat üldse on olemas. Muusika oma olemuselt on selline kunst, et võib-olla on see vaimulik algusest peale. Mulle see mõte väga meeldib, selles on tõde.

Ma olen väga õnnelik, et Jaani kirik ja kogudus võimaldas selle koori luua, ja olen tohutult tänulik nendele inimestele, kes tulid ja kellega me oleme nüüd ühe hooaja koos muusikat teinud ja teeninud.

Selle hooaja lõpuni pidasid vastu kõik mehed, keda ma vastu võtsin, välja arvatud üks, kelle igapäevatöö on olla bussijuht ja kellel töökoormus seoses Ukraina kriisiga oluliselt suurenes. Aga ülejäänud on just nii rivis, nagu nad said vastu võetud.

Peeter Perens / Foto: Riina Varol

ILMALIKUST POOLEST MÕELDES – KUI 2025. AASTAL TULEB LAULUPIDU, SIIS KAS MEESKOORIL ON SIHT SINNA MINNA?

No ikka. Kuidas me ilma saaksime.

KUI SUUR VÕIKS MEESKOOR OLLA?

Praegu meid on kokku kümme. Edasi on meid tõenäoliselt rohkem ja meie ühine rõõm läheb suuremaks. Ilmselt paraneb ka üldine kvaliteet ja stabiilsus. Vähemalt koorilaulus on nii, et kui meid on rohkem, siis suutlikkus kasvab.

Aga lauljate arv – kas lauljaid on vähe või palju – ei ole üldse mitte nii tähtis. Need lauljad, kes on kooris, on olulised inimesed. Nii et ma ei tahaks öelda, et lauljaid on vaja juurde saada. Sest see kõlaks justkui nii: „Andke sealt veel natuke, nii 300 grammi vorsti tahaks veel juurde saada.“ Iga laulja, kes on olemas, on oluline. Igale lauljale, kes juurde tuleb ja on valmis meiega liituma, oleme me väga tänulikud. Aga me kõik püüame iga päev olla nii head, kui suudame. Mul on suur rõõm nendega koos töötada, kes on olemas.

KAS PRAEGUSTEL LAULJATEL ON AASTAGA NÄHA MUUSIKALIST ARENGUHÜPET?

Minu suust kõlaks see enesekiitusena, kui ütleksin, et neil on toimunud arenguhüpe – mina neid ju treenin. Aga ma tahaksin loota, et me kõik, nii lauljad kui mina, oleme teinud üheskoos arenguhüppe. Kuid ilmselt peaks hinnang sellele tulema siiski väljastpoolt.

KAS KA VAIMSET EDENEMIST VÕIB MÄRGATA?

Ma väga loodan, et meil on teatud vaimne areng olnud, aga vaimne potentsiaal avaneb kindlasti veelgi. Sest kuidagi on see ennast selle aasta jooksul aina rohkem lahti teinud.

Me ei käi proovis selleks, et õppida ära võimalikult palju noote mingis ajaühikus, vaid me loodetavasti käimegi laulmas vaimse arengu eesmärgil.

Pidevalt läheb meil proovis ka filosoofianurgakeseks. Tohutult huvitav. Filosoofianurgake ongi minu jaoks üks nende proovide suurtest väärtustest. Vahel mina ise ei olegi nii hästi kursis ühe või teise teose teksti tagamaadega, aga meil on inimesi, kes on olnud väga pikalt kirikuga seotud ja võivad rääkida ühe või teise teksti tagamaadest väga palju. Nii et arutelusid on meil olnud igas proovis ja need on olnud tohutult huvitavad.

MILLISEKS ON KUJUNENUD KOORI ÕHUSTIK?

Meil on tohutult meeldv ja inspireeriv sisekliima. Meie proovid kestavad niimoodi, et vaheaega ei tule meelde teha. Me suudame väga kaua töötada ühe ja sama kohaga, ühe ja sama taktiga, akordiga. Mind kui muusikut teeb see tohutult õnnelikuks. Mehed on väga püsivad, väga süvenenud ja pühendunud.

Küsimus ei olegi briljantsuses, vaid see on pigem justkui üheskoos ühiste mõtete otsimine. Mitte rangete reeglite seadmine, kes mida teeb.

Kui on koos musitseerimine, siis selle juures on kõige suurem nauding leida ühist kõla. Lihtsalt peab olema küpsust seda soovida. See on see, mis mind kõikide nende meeste juures, kellega mul on olnud võimalus ühe hooaja koos töötada, tohutult inspireerib.

MILLINE ON OLNUD KOORI ARGIPÄEV?

Meil oli töö proovist proovi. Proov on kõige toredam sündmus koori elus. Uute asjade õppimine on hästi tore, maailm läheb aina rohkem lahti, avanevad justkui uued ruumid – see on nagu hea jutlus jumalateenistusel: sa kuulad ja mõtled: „Aa! Ah soo! Ah tõesti! Kuidas ma selle peale ei ole tulnud!“ Ja pärast seda on sul hea ja kerge tunne. Kooriprooviga on täpselt samamoodi. Sa lähed proovi, hakkad otsast tegema ja pärast seda, kui proov on läbi, on selline tunne, nagu oleksid uuesti sündinud. Sa isegi unustad ära, mis sellel päeval oli varem juhtunud.

Praegu meil on nädalas kaks proovi: kolmapäeval ja neljapäeval. Üks neist on põhiproov ja teisel me natuke kombineerime: harjutame ühe või teise häälerühmaga eraldi, vahel oleme üksikute lauljatega teinud hääle arendamise tunde.

Lisaks proovidele oli meil laulmisi lõikustänupühal, kirikuaasta lõputeenistusel, neljandal advendil, Eesti Vabariigi aastapäeva eel, kannatuse pühapäeval, koguduse kooridega esimesel ülestõusmispühal ja cantate-pühapäeval 15. mail. Nii et seitse kirikus laulmist oli esimesel aastal.

Mujale kogudustesse ei ole veel jõudnud. Kindlasti me võiksime tulevikus seda teha. Aga jõudlust peab targalt planeerima – pigem teha vähem, aga paremini.

Piirid seab muusika õppimise aeg. Meil peab enne teenistusele laulma tulekut olema piisav arv proove, selleks et muusikat heas mõttes läbi seedida, piisavalt laulda omavahel.

KAS POLE TEKKINUD SOOVI VÄLISREISIDE JÄRELE, ET SÕPRUSKOGUDUSTES LAULMAS KÄIA?

Selle nimi on „muusika jagamise rõõm ja enda maailma avardamine“. See on väga vajalik ja oleks tore, kui me saaksime seda teha. Aga kõige suurem rõõm on kohtuda selle muusikaga, mida me omavahel teeme. See on ka üks nendest põhjustest, miks mina tulin Jaani kirikusse meeskoori tegema. Mulle tundub, et need on väärtused, mis ka nendele meestele on olulised.

Sõit Austraaliasse maailma kirikukooride festivalile on täpselt samasuguse kaaluga kui laulmine pühapäeval Jaani kirikus jumalateenistusel. Tähtis on kohtumine muusika ja inimestega. Oluline on laulda vaimulikku muusikat.

Muidugi oleks väga tore kuhugi sõita, aga küll see tuleb omal ajal. See ei ole kõige tähtsam.

KUIDAS ON REPERTUAARIVALIK ENNAST ÕIGUSTANUD?

Loomulikult olen ma kogu aeg repertuaari kohandanud vastavalt sellele, mida kuulen. Inimeste ja nende võimete tundmaõppimine võtab aega. Me kõik teeme elus kogu aeg vigu. Ja mina samamoodi – ühe või teise teose valikul võin ma teha vigu. Sel juhul ma panen selle lihtsalt kõrvale, olen ennast kohandanud ja püüdnud teha õigemaid valikuid. Kindlasti me ei püüa iga hinna eest mingisugust teost omandada, sellest ei tuleks head nahka.

MIS LOOD ON AASTA JOOKSUL LEMMIKUKS KUJUNENUD?

Meil on paar lugu küll, mida me oleme mõnelgi teenistusel laulnud. Mul endal on kõige rohkem hea meel ühe Mart Siimeri meeskoorilaulu üle, mis oli ka minu üheks oluliseks käivitajaks selle koori loomisel. Mart Siimer kirjutas palju aastaid tagasi ühe meeskoorilaulu, mille pealkiri on „Laul langenud kangelastele“. Kui ma õigesti mäletan, siis see on Karl Eduard Söödi tekstile. See tekst on kirjutatud Vabadussõjas langenud eestlastele ja teos ei ole üldse liiga lihtne. Minu suureks rõõmuks me veebruaris laulsime seda Jaani kirikus teenistusel. Ma ei julge küll öelda, kas see on lauljate lemmik, aga minul endal on küll väga hea meel selle üle.

KAS TEILE ON KA TAGASISIDET ANTUD? ÖELDUD MIDAGI LAULMISE KOHTA?

Ikka on öeldud. Esiteks mehed ise on õnnelike nägudega ja me õnnitleme üksteist pärast iga esinemist. Aga kui me oleme koori pealt alla jõudnud ja kirikus veel on mõni inimene kohal, siis on nad ikka tänanud ja soojalt suhtunud.

KAS NÜÜD ON UUSI NÕUDEID LIITUJATELE?

Uusi nõudeid ei ole. Peamine on see, et inimesel oleks suur soov muusikaga tegeleda ja et tal oleks huvi kirikumuusika vastu. Ka eelnev koorilaulukogemus ikkagi on vajalik. Me püüame olla enda vastu nõudlikud.

KAS MATERIAALSE POOLE PEALT ON OLEMAS KÕIK, MIDA VAJA? NOODID, KAANED, ÜHTNE ESINEMISVORM ...

... ja kas dirigent saab palka? Jaa, dirigent saab Jaani koguduselt palka. Dirigent on õnnelik ja rõõmus. Meil on Lastekodu tänaval suurepärane kooriruum. Esinemisvormi meil ei ole, see on vaimne. Ma isiklikult ei pea välist vormi üldse oluliseks. Kui lauljate majapidamises on olemas musta värvi triiksärk ja viigipüksid, siis ongi kõik hästi – meestel on selles osas tunduvalt lihtsam kui naistel.

Nii et materiaalses mõttes ei tunne ma meeskooris mingit puudust.

KUIDAS ON DIRIGENDIL TUNNE? KAS HOOG EI OLE AASTAGA VAIBUNUD? KÄEGALÖÖMISE TUNNET POLE?

Ei, miks peaks olema! Need lauljad, kes on mul kaks korda nädalas proovis, inspireerivad mind. Koori ehitamine on kivide ladumine – tasapisi. Ja see on lõputu vastastikune inspireerimine. Kui seda inspiratsiooni jätkub, siis tasapisi koor kasvab.

Dirigendi peamine inspireerija repertuaarivalikul on pühapäevade sisu. Algusest peale on mul olnud mõte süüvida pühapäevade sisusse. Kui me laulame ühel või teisel pühapäeval, siis me üritame võimalikult palju aru saada selle sõnumist – mis on selle pühapäeva tekstid kirikukalendri järgi – ja laulda seda muusikat.

MIKS TE TEETE KIRIKUS MEESKOORI? MIS ON SELLE KOORI ERIPÄRA?

Me püüame olla täiesti harilik koor, kes teeb head muusikat nii hästi, kui oskab. Me ei taha laulda kõige kõrgemalt, kõige madalamalt, me ei taha Suurel Reedel kõige kurvemaid laule laulda või Ülestõusmispühal kõige rõõmsamaid. Me ei taha võistelda „kõige-kõige“-kategoorias. Me ei taha olla skandaalsed. Meie erilisus seisneb muusika keeles suhtlemises ja muusika vaimsuse ja sisu leidmises ja selle akordi häälestamises. Ma olen väga õnnelik, et ma saan seda nende meestega teha.

*