Koguduse lood

Galerist ERKKI JUHANDI oli kunstnik TAUNO KANGRO maalinäitust üles pannes põnevil: „Kui tegemist on skulptoriga, siis lihtsalt ei saa nii olla, et ta maalidega piirdub.“ Ja nii ongi. 31. juulil kell 16 avatakse Tallinna Jaani kiriku galeriis näitus „Taevased väed“, mis ühendab endas suuri pastellmaale, inglite ja pühade naiste pronksfiguure ning kahemeetriseid kipsmudeleid neljast evangelistist, kes olid juba aastakümnete eest kavandatud Kaarli kiriku orvadesse.

Kuidas see kõik galeriisse mahub? „See on erinevatel eluetappidel valminud taieste kokkupanemine. Hästi põnev. Näitus oli kavandatud toimuma 2021. aasta 6. jaanuarist 6. veebruarini, aga ju siis pidi see nüüd varem valmis saama – ja mul on sellest siiralt hea meel. Nüüd ma näen, et üldse ei oleks vajagi siia poole rohkem pilte teha – ma oleksin muidu üle pingutanud, oleksin veel viis pilti teinud ja need ei oleks enam mahtunud,“ on kunstnik ka ise elevil.

Galerist ERKKI JUHANDI ennustab suurt vaatajate huvi selle näituse vastu: „Inglite pastellmaalid on maalitud just selle näituse jaoks. Igal juhul on need põnevad ja huvitavad tööd. Siia juurde tulevad ka mudelid Kaarli kiriku orvadesse mõeldud evangelistidest. Mulle tundub, et inimesed hakkavad seda näitust palju külastama ja võib-olla pärast veel igatsema evangeliste.“

******

Näituse keskel vaatab ringi TAUNO KANGRO:

KAITSEINGLITE MAALID

„Need viis suurt taiest – kaitseinglid – on spetsiaalselt selle näituse jaoks tehtud. „Taevased väed“. Sel kevadel sai hästi pikalt süveneda, olla oma perega, omaenda mõtetega ja tõtt vaadata iseendaga, vaadata peeglisse, kellega on tegu. Seda, mis selgus, ma ei hakkaks siinkohal täpselt sõnades välja tooma, aga siis tuli välja, et on vaja just sellised tööd teha. Eks me kõik proovime läbi oma taieste paremateks saada ning elada pikemalt – elu mõte on loomingus.

Mina olen näinud ingleid sellistena, nagu nad siin taiestel on. Kes see nüüd teab, kas see on unes või ilmsi, kui me magame ... Igatahes oli mul väga lihtne neid pildile panna, sest ma olen neid alati sellistena näinud. Nad ei ole ei mehed ega naised, aga nad on minu visioonis just nii jõulised, mingi punapõskne armas inglike ei lange minu arvamusega kuidagi kokku, midagi pole teha.

Olen selliseid ingleid väga palju, korduvalt näinud. Ma kohe rõõmustan, kui nad jälle tulevad. Nad ei tule lihtsalt niisama, vaid siis on alati ka tegevus – kuid sellest taas siin vast täpsemini ei räägiks. Nad on kaitseinglid, mitte agressiivsed. Jumala käepikendus, tööriist.

Maalidel on ka skulpturaalne element. See on sümbol. Inglitel ei ole käes mitte niivõrd mõõk kui leek, mõõk on lihtsalt meie poolt välja mõeldud objekt. Kuid sel on ikkagi leegi kuju. Olles skulptor ja nähes, et raam ei saa piirata seda sümbolit, siis tundsin, et kompositsiooniliselt sobiks niimoodi hästi.

Aga miks just Gabriel ja Miikael ... Eks kunst on isiklik suhe, siin on raske sõnu leida. Ma oskan pigem teha taiest kui rääkida sellest. Nagu ütlesin – olen neid korduvalt ise näinud ja mul ei olnud mingit probleemi, kuidas neid kujutada, vaid teadsin täpselt, kuidas teha. See tuleb seestpoolt. Ja ongi hea, et inimesed näevad erinevalt – kui me teeksime kõik ühtemoodi, siis oleks kahtlus, et keegi on sundinud meid seda tegema. Sest inimeste nägemus võimsast valgusolevusest ongi niivõrd erinev – see on meie rikkus. Kui kellelegi peale minu tundub veel, et just nii võib neid kujutada, siis ma olen õnnelik.

Aga kui keegi ütleb, et see on absoluutselt vale, siis ka see on õige. Ja kui mõni inimene tuleb ja vaataks üldse nii, et „No nii, nüüd on ta Kalevipojale tiivad külge pannud!“, siis ei juhtu ka midagi, las nad räägivad ... Mütoloogiline maailm ja Piibli lood kindlasti heas mõttes saavadki siin näituseruumis kokku, aga seda ei ütle mina, las seda vaatab juba vaataja ...

Mina olin väga õnnelik, kui sain religioosse näituse teha. See on minu elus esimest korda ja loodan, et ka mitte viimast – vaatame, kuidas vastu võetakse. Panen siia kindlasti ka raamatu, kuhu saab sisse kirjutada. Mulle Jaani koguduse naiskoor kinkis eraldi raamatu selle jaoks.“

KAARLI KIRIKU EVANGELISTID

„Nüüd sattusid need inglid siin näitusel kokku elu eri etappidel tehtud töödega. Kaarli kiriku evangelistid pidid valmis saama 1992. aastal. Tegin neid 1990.–1992. aastal. Sain tollal kirikuteema eest ka eksmati – mis mind hiljem elus väga palju aitas. Aga siis andis üks õppejõud – keda enam ei ole meie keskel ja eks ta annab vastust kuskil mujal – korralduse need tööd hävitada. Ta oli erakordselt vihane, et temaga ei olnud kokku lepitud. Õnneks me jõudsime koos teiste skulptuurikateedri tudengitega vormid ära võtta. Savitööd hävitati.

Kaarli kirik nii kaua pole valmis, kuni need evangelistid pole sinna jõudnud. Kunagine arhitekt HIPPIUS on öelnud, et kui need neli evangelisti – Markus, Matteus, Luukas ja Johannes – sinna orvadesse saavad, siis on kirik valmis. See on nii intrigeeriv mõte ... üks kirik ära lõpetada ... Mis saaks ühele kunstnikule veel suurem rõõm olla ...

Kaarli kogudus tegi siis isegi korjanduse – tehti fotomontaažid ja kiriku arveldusarvele korjati korjandusrahasid. Juttu on olnud ka hiljem, nüüdsete kirikujuhtidega, ja kõik on suhtunud positiivselt. Ma loodan siiralt, et sellega saab kunagi edasi tegeleda. Selleks on need kujud praegu ka siia toodud, et neid rahvale näidata.

Huvitav, et minu enda jaoks ei ole need evangelistid aastate jooksul üldse teisenenud. Loomulikult ma näen siin tehnilisi vigu, need siin on ikkagi visandid, kahemeetrised – Kaarli kirikusse tuleksid 5.70 kõrgused ja tunduvalt detailsemad, pluss seal all peavad olema kahes igavikulises ringis nende sümbolid. Need on puudu. Tol korral neid ei tehtud ja selles on mind ka süüdistatud – et miks seal ei ole sümboleid juures. Praegu ma teeksin need sümbolid. Aga tol korral, et saada kätte visand konkreetsest persoonist, isiksusest, evangelistist, oleks sümbol pigem häirinud.

Nüüd on niivõrd huvitav! Ma näen neid siin esimest korda pühakojas. Need on nagu võõrad tööd, kellegi teise tehtud ... Väga huvitav kontekst.

Kunstnikuna on mu enda lemmikevangelist loomulikult Luukas. Aga kuna me oleme Pühale Johannesele pühitsetud kirikus, siis respekt ka tema suhtes. Kuid kui kunstnikuna subjektiivne olla, siis tõesti on minu jaoks esmatähtis Luukas, kunstnike hoidja ja kaitsja.“

PRONKSINGLID

„Need on inspireeritud ühest advokaadibüroo tellimusest. Ma tegin 14 figuuri, nemad valisid omale hoopis teistsugused – sinna sobisid need väga hästi. Kolm telliti, aga ma tegin 14 teemat. „Miks te nii palju tegite?“ Ma ütlesin: „Ega kolmest kolme ei saa ju valida. Kui ma teen 14 kuju, siis vaadake, kui lihtne on kolm välja valida!“ Nad vaidlesid vastu – just nüüd oli neil keeruline valida.

Aga hästi põnev. Väga tihti inimesed kohtus vms väidavad, et nad rikkusid seadust, kuna nad ei tunne seda. Siin esimene pronksingel jagab seaduseraamatuid välja, et inimesed ei saaks öelda, et nad ei teadnud.

Teine siin kõrval on headuse ajutine võit kurjuse üle. Kurjusel on väge päris kõvasti, see puusanõks siin on juba ohtlik ja kaalukausid ongi hakanud paigast minema. Nagu me eluski paraku näeme – kurjus võidab väga tihti. Nii kurb, kui see ka ei ole – ka kohtusüsteemis, nagu ma oma eluski olen näiteid sellest näinud. Elu on karm ja ebaõiglane.

Lisaks on siin kaitseinglid. Üks süüdistab teist, et see pole oma hoolealuste eest piisavalt hoolitsenud, neid kaitsnud. Teine ingel nüüd mossitab. Siin on allegooriaid, mida ma võib-olla ei oleks pannud, kui oleksin saanud pikemalt valmistada selleks teemaks. Aga kui nad siin on, siis mind see küll ei häiri.“

PÜHADE NAISTE PRONKSFIGUURID

„Siin on üks naise figuur. Ma oleksin õnnelik, kui ta oleks Maarja Magdaleena. Ma olen sellest kujust palju pidanud, draperii on hästi õnnestunud ja see kõik tervikuna, sümbolina, on õnnestunud.

Lisaks tuleb siia Madonna Lapsega. Olemas on ka Neitsi Maarja võidmissalviga. Neid figuure olen ma Rapla kirikule teinud, MIHKEL KUKK on seal õpetaja, tema oli just siis Kaarli kirikus, kui ma oma nelja evangelistiga alustasin omal ajal – sealt meie väga positiivne tutvus on jäänud.“