Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU:
„Ühel vaimulikul oli olnud hirmuäratav komme. Kui keegi tuli teda millegi eest kiitma – näiteks jutluse eest või liturgia laulmise eest –, siis ta olevat iga kord öelnud: „Te olete nüüd teine, kurat juba jõudis mulle seda sosistada.“ Ma proovisin seda nalja ühe koguduseliikme peal ja ta kohkus kangeks. Nii et arvatavasti see ei ole selline ütlus, mida võiks igaühe peal katsetada, mõni võib seepeale südameataki saada.
Tavaliselt ei tule ju inimene kiitma selle pärast, et ta tahaks sinu ees lipitseda ja sind oma kiitusega libedale lükata. Loomulikult on ka sellist kiitust väga palju, kuid usun , et suurem osa kiitjatest kiidavad siiralt: miski on puudutanud ja nad tahavad ütelda midagi head. Aga aeg-ajalt tuleb mõtelda ka seda, et kuidas see teine peaks sellega hakkama saama, kuidas ta selle üle elab. Kui nii mõtlema hakata, siis võib kiitmine üldse ära jääda – ja see oleks teine äärmus. Kahe äärmuse vahel on alati olemas kesktee ja vahel võib see olla täiesti kuldne kesktee.
Kui ma mõtlen tänulikkuse, kiituse peale, siis kõige rängem hetk on mul endal olnud see, kui ma oma 50. sünnipäeva tähistamiseks palusin ANDRES UIBOT, et ta korraldaks siin ühe kontserdi, kutsuks võib-olla mõned muusikud kokku. Ütlesin vaid ALEKSANDER SÜNTERI nime, sest see mu hea sõber oli juba pikalt haige olnud ja ma väga tahtsin, et ta kindlasti tuleks (pärast läkski nii, et üsna pea ta elu lõppes). Ma ei andnud ühtegi muud nime ja kõike hoiti minu eest viimase hetkeni saladuses. Kui siin järjest hakkasid siis tulema TÕNIS MÄGI ja teised Eesti tippmuusikud, siis niikaua, kui ma pidin pingis istuma, oli kõik veel enam-vähem korras, aga siis, kui Ellerhein lõpus kuskilt käärkambri poole pealt oma täiskoosseisus välja tuli ja kui nad hakkasid mulle sünnipäevalaulu laulma nõnda, et mina pidin istuma tooli peal nende ja kirikuliste vahepeal, siis ma tõesti oleksin tahtnud, et põrand oleks olnud pehkinud ja ma oleksin saanud maa alla vajuda. See on nii liig mis liig välja taluda, kui sulle Ellerhein laulab 500–600 inimese ees sünnipäevalaulu ... See on keeruline.
Meil on vaja vahetevahel mõelda, et äkki me paneme inimesed väga piinlikku olukorda, kui hakkame neid suure rahvahulga ees kiitma.
Teine asi on see, et kiita tuleb asja eest, mitte selleks, et kiita – et äkki siis loll rabab natuke rohkem vms. Kiitus ei tohiks olla alatu avanss – selles mõttes, et pressid inimeselt sellega midagi rohkemat välja –, vaid see on ikka selle eest, mis juba on tehtud.
Teisalt ma mäletan seda, kuidas mulle mõjus kord see, kui EVALD SAAG minu selja taga – ta ei teadnud, et ma olin ruumi sisenenud – mind Usuteaduse Instituudi üliõpilaste ees kiitis mingi kursusetöö eest, mille ma olin talle esitanud, ja võrdles mind ühe väga targa Eesti teoloogiga. Ma mäletan, millise etteheitva pilguga ta mind seejärel vaatas, kui ma olin tema kiitmise peale köhatanud ja öelnud, et olen UKU MASINGU pealt seda tööd üsna palju maha kirjutanud. Taipasin alles hiljem, et tema oli mind teiste ees ja minu selja taga kiitnud selleks, et teistele ütelda, et kõik on võimalik: „Te, poisid, saate hakkama, kui te natuke pingutate. Näete, Tammsalu sai, teie saate ka.“ Nii et vahel on kellegi kiitmine ka selleks, et teised või ka kiidetav saaksid julgustust või innustust – „Me saame hakkama!“
Kiitmisel on väga palju nüansse: kuhu see on suunatud, milleks see on tehtud jne. Aga ma arvan, et spontaanne, südamlik, aga samas ka läbi mõeldud ja põhjendatud tänu on ikka hea. „Mille eest?“ Me ei pruugi seda isegi öelda, aga kiitus peaks vastama sellele küsimusele. Mis on see, mille eest kiidetakse? Täpsusta ära, mis on see, mille eest sa inimest kiidad.
Kuigi Piibel ütleb, et kui te manitsete kedagi, siis minge manitsege nelja silma all, siis võib-olla on ka kiitusega nii, et vahetevahel on mõistlik teha seda nelja silma all, mitte minna rahvahulkade ette, kus teine mõtleb, et kui saaks nüüd maa alla vajuda, siis vajuks. Nii et aeg-ajalt tuleb läbi mõelda, kus ja millises olukorras kiita.
Ma arvan, et selleks peab olema väga suur, et suuta kiitust vastu võtta ja jääda loomulikuks. Mõni on harjutanud. Mõnda kiidetakse ju kogu aeg ja siis tal on paks nahk juba kasvanud, aga on inimesi, kes ei suuda kiitusega hakkama saada.
Samas ma ütlen, et ärge jääge kiitusega ka hiljaks. See võib meiega väga kergesti juhtuda. Ma olen sellest väga palju rääkinud, et ei ole mõtet 300-eurost pärga või paari tuhande eurost kirstu osta ja näidata, kui väga ma teda hindasin, kui sa ei ole talle varem ühtegi lilleõit viinud või viisid ainsad pulmapäeval. See, mida sa saad teha elavale, tee elavale, tagantjärele kiitus ei ole sel puhul aus.
Jeesus kiitis ka. Näiteks ütleb ta, et ei ole Iisraelis leidnud nii suurt usku, kui on sellel mehel (Mt 8:10). Seda ütleb Ta võõramaa mehe kohta, keda teised nimetaksid okupatsiooniarmee vereimejaks ja mida kõike veel. Aga Ta ütleb seda täis tões, et Ta ei ole leidnud suuremat usku kui temal ... Nii et vahetevahel Ta kiidab. Ristija Johannese kohta: „Ei ole suuremat kui tema.“ Mõningad inimesed asetab ta pjedestaalile. Ta küll ei ütle oma jüngritele pidevalt, et „Hästi panete!“ ... Ühele kahtlejale ütleb Jeesus: „Ennäe, siin on tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet“ (Jh 1:47) – see on ju väga tunnustav. See jahmatas Naatanaeli nii, et ta oli valmis kohe Ta jüngriks hakkama.
Kui otsida, siis leiab päris palju kohti, kus Jeesus tunnustab, kiidab, ütleb võimsaid sõnu inimeste kohta, Ta annab tiitleid inimestele päris palju.“
(Foto: Sven Tupits)
