Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU:
„Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga minuga on küll sellised lood, et olen hädas unustamisega. Ma kipun unustama halba ja kipun unustama ka mingeid lauseid – pikki tekste ei suuda ma enam ammu pähe õppida, isegi lühikesed luuletused kipuvad segi minema ja sellepärast ma ka suurel Rakvere luulepeol ei suutnud neid peast lugeda ja isegi ei julgenud lava peale minna, ilma et mul suurekirjalist teksti poleks käes olnud. Seega ma olen professionaalne unustaja. Hea meel on aga sellest, et halb kipub ununema.
Saksa suhteliselt noor teadlane STEFAN KLEIN, üks minu lemmikkirjanikke, on öelnud, et kõige paremini me unustame asju, mida me ei korda. Kui me veel kord asja peale ei mõtle ja seda ei kinnista, siis see ei salvestu kõvakettale, vaid teeb ise „delete'i“ – kui kasutada siin arvutikeelt. Arvutid ja nutiseadmed on üles ehitatud sama süsteemiga, need toovad sulle ette seda, mida sa oled kõige rohkem kasutanud. Kui me mingit head asja muudkui meenutame ja räägime sellest väga paljudele inimestele, oleme imestunud, jagame seda hommikulauas, õhtulauas ... siis me korjame endale meeletult head kapitali vanaduspõlveks. Kui me hakkame oma elule tagasi mõtlema, siis meelde tulevad need asjad, millele me oleme andnud aega ja mida me oleme korranud oma mälus.
Kui me vaikime sellest, mida me normaalseks peame – millest mitte kellelegi ei räägi, sest see pole nende asi, vaid on meie isiklik rõõm, või õigemini ka ise ei mõtle sellest liiga tihti, sest see on liiga normaalne, kui meil hästi läheb –, siis me oleme ühed õnnetud vingujad oma elu lõpuperioodil.
Unustamisega on selline lugu, et on kogemata unustamisi ja on võimalik unustamisele kaasa aidata. On võimalik kõik ära unustada, sh kohustused. Neid katseid on küll ja küll tehtud, kus inimestele on antud võimalus täita mingi anum kivide, kruusa ja liivaga ja öeldakse, et see anum täitub triiki ja mitte midagi ei jää üle, kui sa need õiges järjekorras sinna sisse paned. Need, kes panevad liiva kõige alla, nendel jääb alati midagi üle. See tähendab, et kui sa hakkad kõigepealt hommikul tühiste asjadega pihta, siis õhtuks sa ei ole olulisi asju ära teinud ja aega jääb puudu, ruum saab täis, aeg saab otsa. Sul on küll tolm riiulitelt võetud, mingid filmid samuti vaadatud, aga need olulised asjad, mida sa oled juba nädalaid edasi lükanud ja kus oled igasugustest tähtaegadest üle läinud, need jäävad tegemata.
Üks suurepärane hetk „Loodud sõna õhtul“ Jaani kirikus helilooja TÕNU KÕRVITSAGA oli see, kus ta kirjeldas, kuidas ta loob oma loomingut, kuidas ta iga päev mingil kindlal kellaajal läheb oma klaveri taha ja alustab – hoolimata sellest, milline tuju tal sel hommikul on või kuidas on tervisega lood. Ta läheb ja sunnib ennast alustama ja ta ütleb, et imestab oma õpilaste üle, kes tulevad ta juurde teatama, et ei saanudki seda etüüdi valmis, mille pidid tegema, sest eile õhtul ei tulnud vaimu peale. Tõnu ütleb: „Kuule, sul oli kaks nädalat aega seda vaimu otsida ja sa hakkad seda alles õhtul otsima! Sellega sa võtad nüüd ju minult aja ära. Mis me nüüd siis istume siin ...“ On nii oluline kuulda, et inimene, kes on tõeline looja ja kelle loomingut esitatakse maailma suurimates kontserdisaalides, ütleb, et ta igal päeval kindlal kellaajal lihtsalt läheb looma, läheb tööle. Kui palju ilusat on siin maailmas loodud just seetõttu, et selle loojad on teinud päevast päeva, aastast aastasse lõpmata palju tööd!
Aga tagasi mälu juurde. Mis asjad on need, mida mäletame? Veel kord – need on asjad, mida me oleme taas ja taas korranud. Kui me vingume kõikjal, et meil on midagi väga valesti läinud või kui me räägime kogu aeg oma maohaavadest, siis need suurenevad, sest me tegeleme nendega, anname neile toitu juurde. Me anname vähile toitu juurde, anname igasugustele südamehaigustele toitu juurde – me hävitame ennast täiesti teadlikult. Lihtsates asjades on oma võlu – ma olen ikka korranud ja ütlen seda veel, et me teeme hästi, kui ühineme ühest lihtsast ja ilusast filmist pärit laulu mõttega: kui sind välk lööb, kui sind koer sööb, siis meenuta häid asju. Kas sa meenutad siis, kui sul on halb või kurb olla, neid asju, mis on head? Kas sa tood läbi mälu tagasi kunagisi imelisi hetki, et siis taibata, et elamegi siin „pasaule's“ ehk päikesealuses, nagu lätlased maailma kohta ütlevad? Need on vanad mõtted, aga toon neid taas ja taas esile. Näiteks eile. Üks 57 aastat koos olnud vanapaar tuli mu juurde, kuna naine tahtis rääkida matustest, arutada neid asju minuga. Mees tuli lihtsalt kaasa. Kui me hakkasime laiali minema, siis mees ütles: „Ta loeb kogu aeg teie raamatuid, ta võtab neid järjest ja järjest riiulist.“ Naine ütles: „Jah, need on mul peaaegu pähe kulunud, aga need ei tüüta ära – ikka needsamad näited, aga need aitavad mind väga palju.“ Ma ise hakkan ka järjest rohkem aru saama, et tegelikult tulebki asju korrata.
Kordan ka siin uuesti: mõtelge heade asjade peale, tuletage need meelde, lehitsege pildialbumeid, vaadake tehtud pilte. Tooge mälus tagasi häid asju ja te muutute rikkamaks.
Kuid kohustuste unustamine on tõsine probleem. See on tõsine käsuvastane tegevus. Sa ei tohi varastada – varastada teise inimese aega. Kui on kokku lepitud mingi kohtumine, siis tuleb õigeks ajaks kohale tulla. Kui on kokku lepitud, et töö saab mingiks kindlaks hetkeks valmis, siis tulebki sellega tegeleda. Ristiinimestena rõhuda selle peale, et „sa pead mind armastama, mina võin kõik asjad küll unustada ja tegemata jätta, aga armsad, teie ikka armastage mind“, siis see ei ole nii mõeldud. Me ei pea endale kilbiks tooma mingeid Piibli tsitaate, kui me ise oleme olnud laisad ja lohakad ning oma asjad valesse järjekorda pannud, tegelenud anuma liivaga täitmisega ja suuremad kivid kõrvale jätnud, sest need tundusid liiga rasked.“
(Fotol: Tekstiilikunstnik Tiina Puhkani valmistatud altarikatte detail.)
