Koguduse lood

UrmasViilma kellamangupuhitsemine kellamangupuhitsemine1

Pühapäeva õhtul oli viimane kontsert sarjas „Kirikukellad meie linnas“. Peapiiskop URMAS VIILMA pühitses enne viimase heliteose kõlama hakkamist Tallinna Jaani kiriku kellamängu kellad. Nüüd on need valmis kirikutorni minekuks, et hakata 17. detsembril üle Vabaduse väljaku helistama kauneid kirikuviise.

Kontserdi ja pühitsemise järel vastas peapiiskop Urmas Viilma Jaani kiriku käärkambris meie FB lehe lugejate jaoks paarile küsimusele.

Tallinna praostkonnas toimub praegu võimsaid asju: alates Viimsi kirikusse oreli saamisest kuni eile Nõmme Rahu kiriku remondijärgse taaspühitsemiseni. Täna said pühitsetud Jaani kiriku kellad. Ei saa mitte kuidagi öelda, et kirik oleks tagasihoidlik ja väljapaistmatu. Kas on hea olla peapiiskop sellisel ajal?

„Iga aeg on õige aeg. Kindlasti on praegu väga-väga huvitav ja võimalusterohke aeg kiriku jaoks. Peapiiskop peab oma ülesandeid täitma igal ajal ja ajastul, aga kindlasti pakub praegune aeg väljakutseid. Seda just selle poolest, et oma tähelepanu tuleb pöörata nii koguduse sisse kui ka kogudusest välja – mitte ainult minul üksi, vaid kogu kirikul, igal vaimulikul ja kiriku töötegijal. Ja mulle tundub, et ootus Jumalasõna või mingi kinnituse järele on väljaspool kirikumüüre isegi suurem kui seespool. Peab jagama ennast kahele poole.“

Paar-kolm aastat tagasi soovitasite te kristlastel kapist välja tulla. Tundub, et sõna on kuulatud väga usinasti. Täna oli selge näide sellest – kõik 25 kella on leidnud omale omanikud ja nimede kelladele mahutamisega oli juba raskusigi. Kellaomanikud, kes suuremalt jaolt on väga väärikad ühiskonna liikmed, on nüüd õigustatult uhked ja õnnelikud. Kapist väljatuleku üleskutse on mõjunud. Mis nüüd edasi saab? Mis on järgmine ülesanne, mida kristlased peaksid tegema?

„Ma olen peaaegu nõus väitega, et kristlased on hakanud kapist välja tulema. Inimesed, kes seni häbenesid oma kristlikku usku, ei tee seda enam. See puudutab ka avalikkuses tuntud inimesi.

Mis edasi? Ma arvan, et me peame tajuma kristlastena kõik seda vastutust, et meie elu ja meie teod on nüüd sellevõrra rohkem tähelepanu all – kui me oleme tulnud kristlastena kapist välja, kui me tunnistame, et me oleme kristlased, elame ristiinimeste kombel, siis on vastutus iga päev palju suurem, sellepärast et teised tahavad nüüd näha, kas me oleme eeskujuks või ei ole, kas me elame kristliku õpetuse järgi või mitte.“

*****
Õpetaja JAAN TAMMSALU palus enne ROBERT JÜRJENDALI heliteose „Missa brevis“ maailmaesiettekannet peapiiskopil kellamängu kellad pühitseda.
PÜHITSEB PEAPIISKOP URMAS VIILMA:

„Apostel Paulus kirjutab esimeses kirjas korintlastele: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“ Kui kirikukelli valatakse, siis antakse neile nimed. Täna ei ole me kuulnud niivõrd kelladele antud nimesid, kuivõrd kellade peale graveeritud või neisse valatud nimesid. Me kuulsime mõned isiklikud lood.

Kõik need nimed, mis on Tallinna Jaani kiriku kelladele valatud või ka graveeritud, ei muuda neid kellasid kumisevateks vasknõudeks või kõlisevateks kuljusteks, vaid armastuse kelladeks. Iga kord, kui need kellad helisevad, kõnelevad need meile armastusest: rõõmu kaudu rõõmsatel hetkedel, leina kaudu kurbadel hetkedel, ärevuse kaudu, kui me oleme mures oma maa ja rahva pärast. Iga kord, kui need helisevad, on need armastuse helid. Tahan nüüd need armastuse kellad pühitseda.

Taeva ja maa Issand, Sinu loodu õnnistab Sinu nime, taevas ja maa peal kostab Sinu kiitus. Pühitse meile need kellad, mis Sinu kiitust kuulutavad. Kutsugu need Sinu kogudust jumalateenistusele ja palvele, kuulutagu rahu, manitsegu kõhklejaid, julgustagu arglikke, lohutagu kurbi, rõõmustagu rõõmustajaid ja saatku surnuid nende viimsel teekonnal.

Õnnista kõiki, kelleni nende kellade helinad kajavad, ja kogu nõnda oma kirik maa äärtelt kokku Sinu riiki. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi. Mina pühitsen need Tallinna Jaani kiriku kellad Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.“