Koguduse lood

ArneHiob

Täna, usupuhastuspühal kell 18 algab Tallinna Toomkirikus reformatsiooni 500. aastapäevale pühendatud jumalateenistus. Pärast seda on raamatuesitlused. Õpetaja ARNE HIOB esitleb oma uut raamatut „Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult“.

Raamatu lõpuosas on õp Hiobi tõlgitud MARTIN LUTHERI kirjutis „Kiriku seitse tundemärki“. Avaldame selle õp Hiobi loal siingi:

„Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu!“

Usutunnistus laseb selgelt mõista, mis on kirik: nimelt pühade osadus, see on hulk ehk kogum selliseid inimesi, kes on kristlased ja kuulavad Jumalat. Kuid sõna „kirik“ on paljutähenduslik ja segane ega edasta täpselt tähendust ning mõtet, mida kolmandast usuartiklist peaks järeldama. Ap 19:39–40 mõtleb linnakirjutaja „ecclesia“ all turule kokku jooksnud rahvast ja ütleb: „Ja kui teil on veel mingeid nõudmisi, siis arutatakse seda korralisel rahvakoosolekul („ecclesia“).“ Siin ja teistes kohtades ei tähenda „ecclesia“ või kirik (kogudus) muud kui kokku kogunenud rahvast, see käis ka paganate ja mittekristlaste kohta.

Nõnda käib see siis mitmete rahvaste kohta maailmas, aga kristlased on eriline, Jumala poolt kutsutud rahvas. Seepärast kutsutakse teda mitte lihtsalt rahvaks, vaid pühaks kristlikuks rahvaks. Et see rahvas usub Kristusesse, on ta kristlik rahvas, ja et tal on Püha Vaim, kes teda iga päev pühitseb, on ta püha rahvas. Kirik pole muud kui ülemaailmne püha kristlaskond. Vanas Testamendis nimetati kogudust Jumala rahvaks.

Selles kristlaskonnas elab, toimib ja valitseb Kristus armu ja pattude andeksandmise läbi ning Püha Vaim igapäevase pattudest puhastamise ja elu uuendamise kaudu. See sünnib selleks, et me ei jääks patu võimusesse, vaid võiksime uut elu näidata heade tegudega, nagu seda nõuab kümme käsku.

Kristlik kirik ja kristlik pühadus on ühine nimetus ning ühine omand kõigile maailma kirikutele ja kristlastele, seepärast kutsutakse kirikut ka katoolseks (kreeka „katholikos“ tähendab „üldine“). Kirik jääb püsima kuni maailma lõpuni. See on ümberlükkamatu usuartikkel Kristuse tõotuse järele: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20).

Mille järgi võib siis inimeste seas siin maailmas tunda ära kristlikku püha rahvast?

Esimene tundemärk: Jumala sõna

Kristlik püha rahvas on tuntav sellest, et tal on Jumala püha sõna, kuigi see pole kõikjal võrdsel määral olemas, nagu ütleb Paulus (1Kr 3:11jj). Ühel osal on see päris puhtalt, teistel pole täies puhtuses. Kellel see on puhtalt, seda iseloomustab Paulus kui sellist, kes ehitab kullast, hõbedast või kalliskividest alusele. Kellel seda puhtalt ei ole, ehitab seevastu üksnes õlgedest ja puust. Jumala sõna on peaosa ja peasakrament, mille kaudu kristlik rahvas saab pühaks. Sest Jumala sõna on püha ja pühitseb kõike, mis temaga kokku puutub. Jah, ta on Jumala pühadus ise, nagu ütleb Paulus: „See on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub“ (Rm 1:16). Ja samuti: „Sest seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve läbi“ (1Tm 4:5).

Püha Vaim juhib sõna ja pühitseb sellega kirikut, kes on kristlik püha rahvas. Jumala sõna on tõeline õndsusvahend, mis aitab igavesse ellu – isegi siis, kui tuleb elada palja ihuga ja surra.

Me nimetame sõna, mille Kristus on meile pärandunud, väliseks sõnaks, sest seda kuulutatakse inimese – nagu sina ja mina – suuga. Ka räägitakse suulisest sõnast, sest seda usutakse tõsiselt ja kuulutatakse avalikult. Kristus ütleb: „Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas“ (Mt 10:32j).

Nimelt leidub palju neid, kes seda küll sisimas teavad, aga ei taha tunnistada. Teised teevad seda, aga ei usu ega toimi selle järgi. Ainult vähesed on need, kes seda usuvad ning selle järgi teevad, nagu selgitab tähendamissõna põllu neljast eri osast: ainult neljas osa, puhas hea põld kannab püsivat vilja (Mt 13:4jj).

Kui sa nüüd kuuled või näed, et kuulutatakse, usutakse ja tunnistatakse Jumala sõna ning toimitakse selle järgi, siis ära kahtle, et siin on tõeline „ecclesia sancta catholica“ (püha katoolne kirik), kristlik püha rahvas ka siis, kui üksnes vähesed sellesse kuuluvad. Jumala sõna ei jää iial viljata, vaid haarab vähemalt osa põllust. Kui ta ei anna muud tundemärki, on see ometi piisav osutamaks, et siin on kristlik püha rahvas. Sest Jumala sõna ei saa olla ilma Jumala rahvata ning Jumala rahvas ilma Jumala sõnata. Kes peaks siis seda jutlustama või jutlust kuulama, kui poleks Jumala rahvast? Ja mida võiks ehk saaks Jumala rahvas uskuda, kui Jumala sõna ei oleks kohal?

Jumala sõna teeb kõik imed, suudab kõike, hoiab kõike alal, saadab kõik korda, ajab kõige kuradi välja. Jäta kõrvalekõik muu: teadmisest, et kirikut sünnitab, toidab, kaitseb ja kinnitab sõna kui peamine pühadus, on küllalt.

Teine tundemärk: ristimine

Jumala rahvast tuntakse ristimise sakramendi järgi, kus seda õigesti Kristuse seadmist mööda õpetatakse, usutakse ja talitatakse. See on väline märk ja hindamatu õndsusvahend, mille läbi pühitsetakse Jumala rahvast. Sest see on uuestisünni püha pesemine Püha Vaimu läbi, kes meid selles kui süütu Jumala Talle pühas veres patust ja surmast puhtaks peseb. Kui sa seda märki näed, siis tea, et siin on kindlasti kirik ehk püha kristlik rahvas. Isegi siis, kui ristitud alatasa oma ristimisest taganevad, nagu kurdab Peetrus: „Nad ahvatlevad kõlvatute lihahimudega neid, kes hiljuti on jõudnud ära põgeneda eksituses elavate seast“ (2Pt 2:18).

Ärgu sind eksitagu see, kes teostab ristimist, sest ristimine ei kuulu ristijale, vaid antakse Jumala poolt sellele, keda ristitakse. Ka Jumala sõna on sama vähe kuulutaja omand (ehk olgu siis, kui ta kuuleb ja seda ka ise usub), ta on antud sellele, kes seda kuuleb ja usub.

Kolmas tundemärk: Püha Õhtusöömaaeg

Jumala rahvast tuntakse altarisakramendi järgi, kus seda õigesti Kristuse seadmist mööda jagatakse, usutakse ja vastu võetakse. Ka see on Kristuselt päritud väline tunnus ning väärtuslik õndsusvahend. Nagu sõna ja ristimine, nii pühitseb ka armulaua tarvitamine Jumala rahvast ning on tema avalik tunnistus Kristusest. Kõik väline on seejuures tähtsusetu. Sa võid Kristuse ihu rõivastumata vastu võtta, nagu see toimub haigete puhul, ka on sinu vanus ebaoluline nii nagu ristimise ja jutluse juures. Piisab sellest, kui sa oled pühitsetud ning salvitud Jumala püha võidega: sõna ja ristimisega. Kui sul need on, siis oled sa täiesti piisavalt salvitud ning preesterlikult rõivastatud.

Ärgu sind eksitagu küsimus, kui püha on keegi, kes sulle sakramenti jagab. See ei kuulu ju sellele, kes seda jagab, vaid sellele, kellele seda jagatakse. Ehk olgu siis, et ta seda ka ise tarvitab – siis on ta üks nendest, kes seda vastu võtab.

Kui sa nüüd näed selle sakramendi õiget talitamist, siis ole kindel, et siin on Jumala rahvas. Nagu ülalpool öeldud: kus on Jumala sõna, seal on ka kirik. Nõnda kehtib ka siin: kus on ristimine ja Püha Õhtusöömaaeg, seal on ka Jumala rahvas ning vastupidi. Sest niisuguseid pühadusi valdab, jagab, teostab, tarvitab ja tunnistab ei keegi muu kui ainult Jumala rahvas, kuigi mõned valed ja uskmatud kristlased on varjatult nende seas. Need aga ei rüveta Jumala rahvast, eriti seni, kuni nad on tundmatud. Sest selliseid, kes on avalikult tuntud, kirik ehk Jumala rahvas enda keskel ei salli, vaid kutsub nad korrale ehk teeb nad terveks. Kui nad aga ei taha kuulda, tõukab ta nad vandega pühadusest välja ning käsitleb neid paganatena.

Neljas tundemärk: piht

Jumala rahvast tuntakse avaliku võtme tarvitamise järgi, mille Kristus on neile üle andnud: „Mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maapeal, on lahti päästetud ka taevas“ (Mt 18:18). Kui kristlane teeb pattu, tuleb teda korrale kutsuda, aga kui ta end ei paranda, tuleb ta siduda ning välja tõugata. Kui ta aga ennast parandab, tuleb talle kuulutada pattude andeksandmist. Seda mõistetakse võtme kasutamisena. Esineb kahesugust võtme kasutamist: avalikku ja eraviisilist. Mõned on nii hirmunud ja meelt heitnud südametunnistusega, et ei leia enne lohutust, kui saavad vaimuliku poolt üksikult patukustutuse. Teisalt on mõned nii paadunud, et ei taha andeks paluda ega oma patust vabaneda ei oma südames ega vaimuliku ees. Seepärast peab võtme kasutamine olema nii eraviisiline kui ka avalik.

Kus sa näed, et inimestele antakse patte andeks või neid avalikult või eraviisiliselt korrale kutsutakse, tea, et seal on Jumala rahvas. Sest kus pole Jumala rahvast, seal pole võtme tarvitamist – ja kus võtit ei tarvitata, seal pole ka Jumala rahvast. Kristus on võtme pärandanud välise märgi ja õndsusvahendina, millega Püha Vaim langenud patuseid Kristuse lunastussurma kaudu jälle pühitseb ja mille kaudu tuleb kristlastel tunnistada, et nad on siin maailmas püha rahvas Kristuse valitsuse all. Need aga, kes ei taha pöörduda ega end pühitseda lasta, tõugatakse püha rahva hulgast välja.

Viies tundemärk: ametid

Kirikut tuntakse väliselt sellest, et ta kutsub inimesi oma teenistusse ja omab kindlaid ameteid. Sest piiskopid, pastorid ja jutlustajad peavad olema, kes avalikult ja eraviisiliselt jagavad ning teostavad eespool öeldut kiriku pärast ja tema nimel, veel palju enam aga Kristuse poolt seatu põhjal, nagu ütleb Paulus: „Ta andis inimestele ande ja on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks“ (Ef 4:8,11j).

Terve kogudus ei saa teha üht ja sama. Mis juhtuks, kui igaüks tahaks kõnelda või jagada ja ükski ei annaks teistele kohta? Jutlustamine, ristimine, patukustutuse andmine ja armulaua jagamine tuleb anda ühe hooleks, teised peavad sellega rahul olema ning nõustuma. Kui sa seda näed, siis ole kindel, et siin on kristlik püha rahvas.

Kui praegu ei ole enam apostleid, evangeliste ega prohveteid piibellikus mõttes, siis on nende kohale astunud teised ning astuvad maailma lõpuni, sest kirik ei saa lakata püsimast. Seepärast on alati apostleid, evangeliste ja prohveteid, kes teevad ning soovivad Jumala tööd, ükskõik mis nimi neile ka antaks. Nagu öeldud ülalpool nelja suure pühaduse juures, mille kaudu kirikut pühitsetakse, nõnda kehtib ka siin, et sa ära küsi, kes ja kuidas on keegi, kes on ametis. Las ta olla, nagu ta tahab ja kuidas ta suudab. Et ta on ametis ning koguduse poolt sallitud, siis ole sinagi sellega rahul. Tema isik ei tee sulle Jumala sõna ja sakramente halvemaks ega paremaks. See pole ju tema isiklik omand, mida ta räägib või annab. Kui ta õpetab ja talitab õigel viisil, teeb kõike Kristus, sinu Issand, ja Püha Vaim. Tõsi, avalikke pahesid ei või ega saa kirik sallida. Aga sina ära ole rahulolematu nuriseja, sest sina kui üksik ei saa olla terve kogudus.

Kus sa siis selliseid ameteid ja nende kandjaid näed, seal ole kindel, et siin peab olema püha kristlik rahvas. Kirik ei saa olla ilma piiskoppide, pastorite, jutlustajate ja preestriteta, sest ka need ei saa olla ilma kirikuta. Mõlemad kuuluvad kokku.

Kuues tundemärk: palve

Püha kristlikku rahvast tuntakse väliselt palve ja selle järgi, et Jumalat avalikult kiidetakse ning tänatakse. Kui sa näed ehk kuuled, et palutakse või õpetatakse palvetama Meie Isa palvet, lauldakse Jumala sõna järgi ja usule vastavalt psalme ehk vaimulikke laule või siis õpetatakse avalikult usutunnistust, kümmet käsku või üldse katekismust, siis ole kindel, et siin on püha kristlik Jumala rahvas.

Ka palve on üks väärtuslikemaist pühitsusvahendeist, mille kaudu kõik pühaks saab, nagu ütleb Paulus. Nii on psalmid õiged palved, millega Jumalat kiidetakse, tänatakse ja austatakse. Ka usutunnistus ja kümme käsku on pühitsusvahendid, millega Püha Vaim Kristuse rahvast pühitseb. Me kõneleme siin palvetest ja lauludest, mis on mõistetavad ning millest võidakse õppida ja ennast parandada.

Seitsmes tundemärk: kannatus

Püha kristlikku rahvast tuntakse väliselt püha risti pühaks pidamisest. Ta peab kuradi, maailma ja omaenda liha poolt kannatama õnnetust ja tagakiusamist, kiusatust ning kurja, nagu me palume Meie Isa palves; olema seesmiselt kurb ja hirmutatud, väliselt vaene, teotatud ja nõder, et ta saaks oma pea, Jeesuse Kristuse sarnaseks. Selle kannatuse põhjuseks on, et ta püsib Kristuse ning Jumala sõna juures ja nõnda kannatab Kristuse pärast.

Kristlased olgu ustavad, tasased, kuulekad, teenigu ihu ja varaga ülemust ja igaüht ning ärgu tehku kellelegi ülekohut. Aga ometi ei tule ühelgi rahval maailmas taluda säärast kibedat vaenu kui nendel. Neid neetakse ja peetakse kõige kahjulikumateks inimesteks kogu maailmas. Jah, need arvavad end koguni teenivat Jumalat, kes neid poovad, uputavad, mõrvavad, piinavad, jälitavad ja vaevavad. Keegi ei halasta nende peale, vaid neid joodetakse mürri ja sapiga, kui neil on janu. See kõik ei juhtu mitte sellepärast, et nad on abielurikkujad, mõrvarid, vargad või petjad, vaid et nad hoiavad ainult Kristuse poole ega taha omada ühtki teist jumalat. Kus sa nüüd taolist näed või kuuled, seal tea, et siin on püha kristlik kirik Kristuse sõna järele: „Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse ja teist valega kõiksugust kurja räägitakse. Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!“ (Mt 5:11j).

Sellise pühadusega teeb Püha Vaim Jumala rahva mitte üksnes pühaks, vaid ka õndsaks. Sest kui sind Kristuse pärast hukka mõistetakse, ära neetakse, sõimatakse, laimatakse, vaevatakse, saab „vana Aadam“ tapetud. Ta peab õppima kannatlikkust, leebust, kiitust ja tänu ning kannatuses rõõmsaks jääma. See tähendab olla Püha Vaimu läbi pühitsetud ja uuendatud uueks eluks Kristuses. Seeläbi õpitakse Jumalat uskuma, teda usaldama, tema peale lootma ja teda armastama, nagu ütleb Paulus: „Me teame, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud” (Rm 5:3jj).

Need on nüüd tõesti seitse peamist tunnust, mille kaudu Püha Vaim teostab meis igapäevast pühitsust ning uuendamist Kristuses. See toimub vastavalt käsu esimesele tahvlile, mida seeläbi täidame ka meie. Mitte küll nii täiuslikult nagu Kristus seda on teinud, ometi me järgneme talle oma lunastuses ja pattude andekssaamises, kuni ka meie ükskord täiesti pühaks saame ja andekssaamist enam ei vaja, sest sellega täitub eesmärk! Tahaksin neid seitset tundemärki nimetada seitsmeks sakramendiks, aga et sõna „sakrament“ on muutunud ebaselgeks ja teda pühakirjas teisiti tarvitatakse, pean jääma „kristliku pühitsuse seitsme põhiõpetuse“ või „seitsme õndsusvahendi“ nime juurde.

Muudest tundemärkidest

Väljaspool neid peamisi tunnuseid leidub veel teisigi nähtavaid märke, mille järgi püha kristlikku kirikut ära tuntakse. Püha Vaim nimelt pühitseb meid ka kümne käsu teise tahvli puhul, kui ta aitab meil südamlikult austada isa ja ema ning vanemail kristlikult lapsi kasvatada ja ausalt elada. Kui me ustavalt ja kuulekalt isandaid ja ülemaid teenime ning nemad jällegi oma alluvaid armastavad, kaitsevad ja varjavad. Kui me ei pahanda kellegi peale, ei pea viha, vaenu, kadedust ega ihka kättemaksu oma ligimese vastu, vaid andestame meelsasti, aitame raskusest välja ning anname nõu. Kui me pole liiderlikud, joomahullud, uhked, ülbed, vaid kasinad, kombekad, mõõdukad, sõbralikud, taktitundelised ja alandlikud. Kui me ei varasta, ei röövi, ei võta liigkasu, ei ihnutse ega tüssa, vaid oleme halastajad, lahked, vähenõudlikud, helded. Mitte silmakirjalikud, petlikud, valevandujad, vaid tõearmastajad, püsivad – ja mida veel võiks nimetada ning esitatakse Pauluse poolt alati üksikasjalikult käsu viisi järgi (Rm 13:1jj; Gl 5:19jj; Ef 6:1jj).

Kümmet käsku ei vaja me ainult selleks, et käsu kaudu teada saada, mis meie tegemistes võlgu jääb, vaid ka nägemiseks, kui kaugele on Püha Vaim meid pühitsuses viinud. Ja mis meil veel puudub, et me poleks liiga julged ega mõtleks, nagu piisaks meile juba kõigest. Ei, me peame pühaduses lakkamatult kasvama ning üha rohkem saama „uueks looduks Kristuses“ (2Kr 5:17). Pühakirjas öeldakse: „Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises!“ (2Pt 3:18). Ja samuti: „Vennad, me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite“ (1Ts 4:1,10).

Need tunnused ei ole siiski nii kindlad, nagu esmalt mainitud, sest neid tegusid teevad ka mittekristlased ning näivad vahel kristlastest pühamadki. Siiski ei lähtu nende tegu nii puhtalt ja ühemõtteliselt südamest Jumala pärast. Pigem otsivad nad sellest midagi muud, kuna neil pole õiget usku ega tõelist jumalatunnetust. Kristlaste seas aga tegutseb Püha Vaim, kes pühitseb südant ning laseb kasvada vilja „heast ja kaunist südamest“, nagu ütleb Kristus tähendamissõnas põllu neljast eri osast (Lk 8:15). Sellega me oleme selgelt esile tõstnud, mis, kus ja kes on püha kristlik kirik, püha kristlik rahvas. Kui meil on need tundemärgid, siis ei puudu meil midagi, selles me oleme kindlad. Ja väljaspool neid tunnuseid võib puududa kõik muu – ning puudub küll ka alati.

******
Kokkuvõte Martin Lutheri raamatu „Kontsiilidest ja kirikutest“ (1539) kolmandast osast (WA 50: 624–653). Tõlgitud teosest: „Freiheit und Bindung. Vier Schriften Martin Luthers“. Übertragen und herausgegeben von Günter E. Th. Bezzenberger. Neukirchen-Vluyn 1996. Edition Sonnenweg im Aussaat Verlag.