Esmajoones soovin Evele palju õnne ja rohket Jumala õnnistust tema 60. sünnipäeva puhul ja avaldan ühtlasi imestust, kuidas ta juba nii kaugele on jõudnud. Sest mina mäletan Evet õpingute päevilt Usuteaduse Instituudis vanas konsistooriumihoones toomkiriku taga.
Mäletan teda – ja see kehtib ka läbi tema ametiaja – vaikse, teatud mõttes jälgijana, kaasamõtlejana, kes ei rutta tingimata oma arvamust kiiresti avaldama, ta ei sekku või katkesta vestlusi, et oma mõttega esile astuda, vaid pigem kuulab ja jälgib. Võib juhtuda, et on mõni kohtumine – kasvõi Tallinna praostkonna vaimulike kokkusaamine, mis kord kuus tavaliselt toimub –, kus Eve ei pruugi mitte midagi öelda, aga kui pöörduda ta poole ja küsida midagi, siis tal on alati oma seisukoht, oma selged mõtted ja põhimõtted, mida ta julgeb ka väljendada ja nende järgi toimida.
See mitte esilekippumine, kõrvalolemine, kaasatulek, kõigi oma ülesannete väga kohusetundlik ja sisuline täitmine, on teda saatnud läbi tema ametiaja.
Konsistooriumis
Lisaks on mul olemas kogemus konsistooriumist, kus Eve töötas mitu aastat personalispetsialistina. Küsisin konsistooriumi kaastööliste käest, kuidas neil on meeles Eve kaastöölisena konsistooriumimajas. Sealt tuli väga tore märksõna: Eve on üsna otsekohene oma suhtlemises. Need, kes teda ei tunne, võivad seda tajuda isegi järskuse või ootamatu otsekohesusena. Aga kes teda tunnevad, teavad, et Eve ei tee suuri sõnu, tal on oma seisukoht, ta ütleb selle välja ja see võib tunduda alguses järsk, kuid edasi vesteldes on näha, et see on läbi mõeldud ja põhjendatud. Tema on selline, kes käärib käised üles. Kui on vaja midagi teha, siis ... no mis me pikalt jutustame, teeme ära.
Ta on olnud väga hea huumorimeelega kaastööline. Kes Evet teavad ja tunnevad ja on temaga koos töötanud, teavad, et Evel on väga tore ja terav huumorisoon, ta suudab väga kenasti rääkida seltskonnas mõne loo või nalja nõnda, et kõik pahvatavad selle peale naerma.
Samas on ta hästi sügav ja südamlik. Tema oli see, kes siin majas – konsistooriumis – aitas ette valmistada hingehoidlikku kirja mõnele, kes siia kirjutas ja oma murega meie poole pöördus. Iga kaastundeavaldus, mis vajas avaldamist, või sünnipäeva- või ordinatsiooniõnnitlus, mis vajas koostamist, oli Evel tehtud väga hea tunnetusega ja südamlikult. Kui vaadata Eve ametitalitusi, seda, kuidas ta hingehoidlikult suudab matusekõnes rääkida lahkunud inimesest leinajatega nõnda, nagu ta oleks teda isiklikult tundnud, siis see on imetlusväärne.
Tallinna Jaani koguduses
Eve Kruus on väga ustav EELK vaimulik. Mis on enneolematu, on see, et ta on kogu aeg teeninud ühte ja sama kogudust. Tallinna Jaani koguduses on ta teeninud üle 30 aasta. Ta on olnud Jaani kirikus legendaarsete vaimulike kõrval, on see siis Toomas Paul või Jaan Tammsalu. Ta on olnud väga ustav kaasteenija.
Eve ustavus ja valmisolek lahendada probleeme ja olukordi on väljendunud ilmselgelt nüüd viimase aasta kestel, kui Jaani kogudus on pidanud läbi tulema väga keerulisest perioodist, kus koguduses on toimunud nii vaimulike kui ka juhtorganite vahetus. Talle langes peale ülesanne, milleks ta kindlasti polnud valmis. Aga ta ei ole kogudust jätnud sinnapaika, kui on olnud väga keerulised ajad. Vastupidi, ta on leidnud, et tema talent või roll on olla oma koguduse keskel, seda kogudust teenida, nii nagu Jumal on teda läkitanud seda tööd tegema.
Konkreetne asi, millega Eve on hakkama saanud, on mitte temast oleneva suure vaimuliku juhtimiskriisi lahendamine ustava EELK vaimuliku ja kiriku töötegijana Tallinna Jaani koguduses. Tema pidi lahendama olukorra, mille põhjustamisega puudus tal endal igasugune seos. Ja samas anti temale see ülesanne ja tema suhtes olid need ootused, mida ta on väga hästi kandnud. Eve on oma emotsioone mitte tingimata välja näidates koguduse teenimist kenasti edasi korraldanud. Ja mina ja teised, kes me teame, kui raske see on olnud, oskame siin teda ainult tunnustada.
Mul endal on küll tunne, et nüüd, aasta hiljem, on Tallinna Jaani kogudusse vaikselt tagasi saabumas normaalne elurütm. Siin sõltub väga palju Evest – kuidas ta suudab parandada neid haavu ja arme, mis sellest olukorrast on järele jäänud, et kogudus võiks sealt edasi liikuda.
Ma arvan, et Jumal sättis Eve õigesse kohta selles väga suures kriisis Jaani koguduse jaoks. Ma tõesti väga palun, et Tallinna Jaani koguduse inimesed – juhatus, nõukogu, abiõpetaja ja ka teised kaastöölised – toetaksid Evet selle koguduse vaimulikul teenimisel ja juhtimisel.
*
Nii et minu poolt ja ka konsistooriumi kaastöötajate poolt südamlikud õnnesoovid Evele tema sünnipäeval. Kõigil meil on hea meel, et Eve Kruus EELK-s ja siin Tallinna praostkonnas teenib ja aeg-ajalt astub sisse ka konsistooriumimajja, et oma endisi kaastöölisi tervitada.
