Neli päeva Jumala peopesas.
Pühapäeval, 11. augustil alustasid kaheksa noort, neli täiskasvanut ja üks koer palverännakut Saaremaale. Sellele eelnev öö oli olnud täis äikest, rahet ja tugevaid vihmahooge. Ilmselt lootsid kõik osalised öösel imele, helgele päikesesäras hommikule. Hommik oli rahulikum, aga tumedad rasked pilved püsisid ähvardavalt paigal.
Hommikul kohtusime Tallinna Jaani kirikus, et võtta vastu õpetaja Eve Kruusilt õnnistus ja koguduselt kaitsvad palved. Kõige muu seas pani õpetaja meile südamele, et oma teekonnal hoiaksime palves meie kogudust ja naastes oleks kõikidel Meie Isa palve selge. Ka palus ta, et tormid jääksid meie selja taha.
Kirikust lahkudes säras pilvede vahelt ere päike ja sellel päeval me vihma enam ei näinud.
Saaremaale ja sealt edasi Karja kiriku juurde liikusime bussiga. Saarlasest bussijuht uuris meie plaane ja teekonda ning tegi lahke ettepaneku meid kohe lõpp-punkti, Püha kirikusse, viia, et hoiaksime sellega hulga aega kokku. Küll need Saaremaa mehed on lahked! Siiski keeldusime pakkumisest ja õhtu võttis meid vastu Karja Katariina kirikus.
Õpetaja Veiko Vihuri tegi rännulistele aja- ja kultuuriloolise tutvustuse. See kaitsekirikuks ehitatud sakraalhoone on täis erinevaid kaitsemärke, mille täpne seletus ja tähendus on paljuski oletatav, nii nagu täpne valmimisaastagi. Põnevad kujud sammastel ja vitraažakendest tulev värvimäng pani kujutlusvõime tööle.
Õpetaja Vihuri näitas meile pastoraadi ööbimis- ning olmetingimusi ning jättis täitmiseks uhke nahkköites külalisteraamatu, kuhu oli aastal 2001 sissekande teinud ka Tema Majesteet Taani kuninganna Margrethe II.
Lahke õpetaja oli toonud meile näopesuvett, joogivesi oli meil endal kaasas. Tualettruume oli kirikuõuel, vanas saunamajas ning üks kõige põnevam – toas kapis. Loomulikult oli tegu kuivkäimlatega, mis rännulisi õnneks sugugi ei heidutanud.
Õhtusöögi eel leppisid noored kokku, et saarel olemise ajal eelneb igale söögikorrale palve, mis rännaku jooksul korduda ei tohi. Esimesena kõlas söögipalve „Kas on linnukesel muret?”.
Etteruttavalt võin öelda, et kõik söögikorrad said oma palve.
Nõudepesu ilma masina ja voolava kraaniveeta lahendati ruttu. Kes varem selles olukorras polnud olnud, õppis kiiresti teadjatelt – nagu jumalateenistuselgi: kui täpselt ei tea, siis esimesse pinki ei istu. Nii saidki kimbatuses olijad Miinat jälgides nõud ja hambad pestud.
Õhtuks valmistasid Nele ja Linda Liis ette „noorteka”, kus arutati tolle päeva piiblisalmi ning võeti välja õpetaja Eve Kruusilt saadud Väikesed Katekismused, tehti Meie Isa palve ülevaade ja analüüs. Selgus, et kõikidel oli palve juba enne rännakut selge.
Kuna läheduses asus Karja vana kalmistu, siis otsustasime sinna väikese jalutuskäigu teha. Põnev oli uurida vanu hauaplaate, mälestuskivisid, müüre ja kabelivaremeid. Saabuv õhtuhämarus muutis kalmistu salapäraseks ja pisut muinasjutuliseks. Muidu lõbusate noorte hääl tasanes ja jututeemad muutusid tõsisemaks.
Tegime ühise eestpalve kõikide rändurite, noorte ja Tallinna Jaani koguduse eest. Õhtust jäi kõlama mõte, et ka nendel hetkedel, mil sa arvad, et oled üksi jäetud, ilma Jumala armust, ei tohi lootust kaotada. Sageli juhatatakse sind ringiga mööda hoopis hullemast. Kuulasime koos Bonzo laulu „Mees ja Jumal” ning selle ilusa mõttega läksime vastu äikeselisele tormiööle – õnneks oma koduses magamiskotis pastoraadi kaitsva katuse all.
Hommikul polnud öisest tormist jälgegi. Päike paistis soojalt ja vanas kirikuaias laulsid oma viimaseid suvelaule linnud.
Pakkisime magamiskotid ja matid saateautosse ning võtsime ette meie esimese palverännaku päeva umbes 20-kilomeetrise teekonnaga Karja kirikust Valjala Martini kirikusse.
Teel olles otsisime välja Evelini koostatud rännulaululehed, et matk veelgi rõõmsam oleks. Meie kõige pisem rännuline, üheksa-aastane Nazar, oli peale viie kilomeetri läbimist entusiasmi täis ja lubas kindlasti ka järgmisel aastal osaleda. Maanteed, väikesed külavaheteed, küpsete viljadega õunapuud teeservi palistamas ... Kui läbida oli veel seitse kilomeetrit, oli väikemehe meeleolu muutunud. Pakkumine saateautos sihtpunkti jõuda lükati kategooriliselt tagasi. Siiski mainis poiss, et peale rännakut on tema lemmikvärv kindlasti matka saateauto oranž.
Rännulaulude, koer Lumi, toetava seltskonna ning Jumala abiga sai esimese päeva rännak läbi.
Jõudsime Valjala pastoraati pisut peale nelja. Kui kogu seltskond oli turvaliselt katuse alla jõudnud, algas õues tihe vihmasadu.
Lahke perenaine Imbi näitas meile toad kätte ning kujutage ette – voodites oli voodipesu, kraanist tuli voolavat joogivett ... Nõude- ja hambapesu lihtsus võlus meid kõiki.
Siimeoni eestvedamisel tehti päeva kokku võttev „noortekas” ning harjutati matkalaule. Valisime laulude seast välja oma lemmikud, millega lõpupalvusel Püha kirikus osaleda soovime.
Järgmisel hommikul tervitas meid soe päike ning kitarri ja laululehtedega õpetaja Hannes Nelis.
Õpetaja kogus meid kokku talvekirikusse ning rääkis oma teekonnast ja tegemistest. Tal oli kaasas, haruldane noorte lauluraamat, mis teda pikki aastaid ustavalt teeninud on. Kuulsime vahvaid lugusid ja laule ning saime õpetaja kitarrisaatel oma matkalaule harjutada.
Enne kohvi-ja koogilauda asumist õpetas Hannes Nelis meile uue söögipalve: „Toit, halleluuja, aamen!”
Tutvusime õpetaja juhtimisel Valjala kiriku ja selle ajalooga, ning oligi aeg teele asuda. Kiitsime Eve Kruusi palve jõudu, sest siiani olid tormid ja vihmad meid puutumata jätnud. Seepeale muigas Valjala õpetaja, et ei tea, mis siis küll Saaremaal toimuma hakkab, kui te Kuivastus praamile olete jõudnud.
Meeleolu oli rõõmus ja edasi mindi kerge jalaga. Ei peetud paljuks ka väikseid kultuuripõikeid mälestuskivide või tervitavate kariloomade juurde. Viinamäe teod, lambad, lehmad, kitsed, erinevat liiki veised, tervitavad koerad, väikesed külatänavad, matkalaulud ja 22 kilomeetrit päikest.
Viimase kilomeetri Püha Jakobi kirikuni läbisid mõned vapramad joostes.
Püha laagrikeskuses olid meid tervitamas sealsed pühapäevakooli õpetajad Berta ja Merit oma lastega. Meid oodati pannkookide ja maasikatoormoosiga! Sõime ühiselt suppi ning iga noor tegi lühikese kokkuvõtte oma rännakust. Kõik paigutasid end tubadesse ning Hans Robert, Luka ja Siimeon asusid sauna kütma. Täiskasvanud ja koer magasid juba ammu, kui väsimatu noorus saunaga hüvasti jättis ning end magama sättis.
Hommik äratas meid päikese, pudru ja pakkimisega. Meie rännaku viimase söögipalve luges saateautot juhtinud kannatliku meelega Romet.
Kell 10 ootas Püha kirikus meid õpetaja Tiina Ool, kelle parim puhkuse vorm on palverännak. Tema juhatamisel toimus kirikus lõpu- ja tänupalvus. Saime viiuli saatel laulda oma matkalaule ja lugeda keldi palveid.
Õpetaja tegi põneva ülevaate Püha kiriku ajaloost ning tutvustas erinevaid ruume ja käike. Kirikus on palverändurite magamisruum ning luuk, millest avaneb vaade jumalateenistusele tõbiste jaoks, kes Jumala Sõna kuulda tahavad, aga nakkusohtlikuna teiste sekka tulla ei tohi.
Peale palvust viis lahke õpetaja osa meie seltskonnast Kuressaarde ning tegi põgusa tutvustusringi Kuressaare Laurentiuse kirikus.
Peagi olime kõik Kuressaares, kus oli pisut aega omal käel linnaga tutvuda. Kui hiljem kokku saime oli rõõm noorte üle suur. Oma vabalt veedetud aja tulemuseks oli kamba peale kokku soetatud neli raamatut, üks vana teekann koos kohvitassiga, käekett, kaks sõrmust ning hulganisti jäätist.
Teel koju valmis Arturil ja Linda Liisil laulutekst, mis Tallinnas viisistamisele läheb. Ehk õnnestub seda kunagi ka kuulda.
Lõpetuseks sobiks hästi Püha kirikus Tiina Oolu eestvedamisel loetud keldi palve: "Tõusku tee kohtama sind, olgu tuul alati puhumas su taga, paistku päike soojalt su näole, langegu vihm pehmelt põldudele. Ja kuni me kohtume taas, hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruses."
Palverändurid tänavad:
Tallinna Jaani kogudust,
õpetaja Eve Kruusi,
Karja Katariina kogudust,
õpetaja Veiko Vihurit,
Valjala Martini kogudust,
õpetaja Hannes Nelist,
Valjala kirikla perenaist Imbi Käharat,
Püha Jakobi kogudust,
piiskop Anti Toplaant,
õpetaja Tiina Oolu,
Püha kirikla perenaist Berta Jalakat,
Merike Kandarit,
Tartu Milli,
AS Mobec it.
