Jaani koguduse vabatahtlik LIINA-LIIS NÕMM pidi EELK Misjonikeskuse noorte piibli- ja misjonikursuse kodutööna tegema intervjuu oma koguduse vaimulikuga. Õpetaja JAAN TAMMSALU oli lahkesti nõus. Ja kuna „kaks ühes“ on väga tihti parem kui „üks ühes“, siis haarasime juhusest kinni ja pakkusime Liisule võimalust olla sotsiaalmeedia ajakirjanik. Tema kena ja huvitav debüüt on teie ees. Aitäh!
*****
Küsimustele vastab õpetaja JAAN TAMMSALU
Milline on Sinu jaoks ideaalne kogudus?
Ma arvan, et ideaalne kogudus on kindlasti see, mille kohta me ütleme apostlikus usutunnistuses „üks püha kristlik kogudus“, ehk kogudus, mis on Jumala silmis püha ja ideaalne. Maa peal ei ole võimalik ideaalse koguduse tekkimisest unistadagi, aga ideaalilähedast kogudust ma kujutan ette nii, et see on kogudus, kus iga selle liige taipab, et kogudus ei ole ainult õpetajad, organistid ja võib-olla veel paar töötegijat, vaid kogudus on ka tema ise. Just tema on võimeline leidma oma osa selles koguduses. Oluline on leida, mida inimene ise saab teha ja mida üldse igaüks saaks endast anda.
Ma tulin just praegu ühe väga vana koguduseliikme juurest. Ta ütles mulle enne mu äratulekut: „Ma palvetan sinu ja koguduse eest iga päev.“ Ta ei jaksa teha enam midagi muud, aga ta jõuab meie pärast palvetada. Meie kõigi pärast palvetada. Ideaalne kogudus ongi see, kus igaüks leiab omale jõukohase ülesande: kes palvetab, kes koristab ja palvetab, kes laulab laulukooris ja palvetab jne. See on ideaalne kogudus ning kindlasti on ideaalses koguduses suhted omavahel head ja sõbralikud.
Ma vahel mõtlen selle peale, et kuidas tunneb ennast see inimene, kes kohtab Tallinna Jaani koguduses nii-öelda täiskirikut. Jälle see minu vana jutt, et pooltäis kirikus on vahel raske saada istekohta, sest kõik istuvad pingiotstes, kuigi igas vahes on kümme või kaheksa tühja kohta ja mõni otsasistuja ei pane tähelegi, kuidas keegi ta kõrval seisab ja tahaks temast mööda minna, et ka istuma saada. See ei ole ideaalne kogudus, see on kogudus, kus inimene mõtleb vaid enda peale ja ta võib-olla on ka sellises palveasendis, et ta ei näe ega kuule, kuidas tema kõrval seisab juba pikemat aega keegi, kes ootab möödapääsu.
Need on ideaalist kaugel oleva koguduse tunnusmärgid. Ideaalkoguduses on armastust. Seal öeldakse asju välja armastusega, mitte nii, et keegi ei tohi mulle mitte midagi öelda – „Ma võin siin igasugust lollust korraldada, aga teie peate mind armastama!“. Ideaalilähedane kogudus koosneb inimestest. Inimeste vahel tekib tihti hõõrumisi. See on nagu puu. Me oleme oksad, aga tuules hakkavad oksad tihtipeale kokku kriipima ja tihtipeale peab aednik tulema ja neid kärpima. Vahel on natuke valus, et keegi peab ütlema: „Stopp, võta nüüd natuke tagasi ja ära tee teisele niimoodi!“ Ideaalilähedases koguduses valitsevad inimlikud peresuhted.
Mida koguduse liikmed ja töötegijad saavad ideaalse koguduse saavutamiseks teha?
Nagu ma juba ütlesin – nad saavad teha seda, et nad otsivad üles selle koha koguduses, kus nemad saavad nii-öelda kas sõna otseses või kaudses mõttes käe külge panna ning oma andidega, Jumala poolt saadud talentidega selle koguduse kaudu ka rahvast ja kahtlemata ka Jumalat teenida. Töötegijad saavad luua seda õhkkonda. Ikka ja jälle niisugust õhkkonda, et väljast tulijatel oleks siin hea olla. Aga see ei ole ainult töötegijates kinni. Kui töötegijad ukse peal naeratavad, organist mängib professionaalselt, õpetaja jutlused on ideaalilähedased, aga keegi siis pingis teisele nähvab, et „tõmba minust eemale, sa haised“, siis on kõik läinud. Armsad – armastage üksteist! Meie juurde võib tulla näiteks mõni puujalaga või jalutu inimene. Me ei hakka teda sellepärast hukka mõistma, et ta ei liigu nii nagu meie. Aga kui mõnel on närvid läbi? Me ei tea, millest need on läbi läinud, me võib-olla peaksime hoopis imestama ja Jumalat tänama, et see inimene veel nii normaalne on pärast kõike seda, mida ta on läbi teinud ...
Selles koguduses saavad töötegijad ja ka koguduse liikmed teha seda, et nad on hoolivad, sallivad ja mõistavad. Nad ei mõista hukka, vaid püüavad mõista. Siin on koht kõigile: ka haigetele, ka vaimselt haigetele, katki olevatele inimestele. Ma mäletan, kui mul ema suri, siis ma kurtsin oma sõbrale, et mul ei ole sellist klassikalist leina – ema oli väga haige ja ma sain aru, et tema jaoks oli parem, et ta sai ära. Ja siis mu sõber ütles mulle: „Vaata ette, sa võid hakata väga teravalt ütlema inimestele. See lein võib hoopis kurjusena välja lüüa.“ Ja ühel hetkel ma taipasingi, et muutusin äkki teravaks. Hea, et mind oli hoiatatud. See on see, et kes kuidas mingeid kaotusi, valu välja elab ... Me peame ka selle üle elama, et kõik ei ole naeratavad ja soojad. Kogudus on koht, kus antakse andeks. See on perekond, kus neid, kellel on kõige rohkem häda, armastatakse vahest isegi natuke rohkem. Mida rohkem oled inimesega tegelenud, seda enam võid olla isegi kiindunud temasse, aga ta ei tohi seda ära kasutama hakata.
Ma ei ole ladunud siia mingisuguseid kindlaid tegevusi. Need on üldmõisted.
Kas Sa oled kunagi kahetsenud, et Tallinna Jaani kirikusse õpetajaks tulid?
Ma ei ole kunagi sõnastanud seda nõnda – isegi oma mõtetes mitte. Ütleme nii, et mul oleks mugavam olnud Viljandi Jaani kogudusse edasi jääda. Mul oleks olnud ilusam koht elamiseks Viljandi Jaani kogudust edasi teenides. Paljud asjad oleksid minu jaoks olnud paremad ja mugavamad. Aga vaimulikuna, kes on kutsutud ja seatud siia kogudusse, ma ei saa kahetseda, et Jumal on mind siia kutsunud. Kuidas ma seda siis kahetsen? Kas ma oleksin mingi muu ameti pidanud valima? Ei, ma ei ole seda kunagi kahetsenud, et ma Tallinna Jaani koguduse õpetajaks tulin. Ma olen vahetevahel siin kurb olnud, aga see ei ole kahetsus, et ma siia tulin.
Miks Sa oled kurb olnud?
Kurvaks on teinud see, kui ma olen haiget saanud. Või kui on hakatud arveid klaarima ja kui mõne inimese kadedus on väga suureks läinud. Kui tuleb minuvastane rünnak, siis on mõned ründajatega liitunud. Selle pärast olen vahetevahel kurb olnud, aga samas olen olnud väga rõõmus ja tänulik väga paljude inimeste pärast, kes ei ole nagu tuulelipud, et vastavalt sellele, kui sa oled nõrk, siis virutab, ja kui sa oled tugev, siis lipitseb.
Mis on kõige enam muutunud selle aja jooksul, kui Sa siia õpetajaks tulid? Kui remont välja arvata?
Väga palju on muutunud. Minu tuleku ajal oli siin aastas vist 175 teenistust, palvust ja kontserti. Praegu on neid 460. Muutunud on see, et ligi 300 üritust on aastas rohkem. See tähendab, et kirik on pidevalt eri asju täis. Siia on tulnud näiteks Tooma palvus, Tooma missa, neljapäevased armulauaga palvused ja kaks kolmapäevast piiblitundi. Olemas on õpetajate etteregistreeritavad kõnetunnid, kus inimene teab, et ta saab tulla ja õpetajal ongi tema jaoks aega – mitte 3–5 minutit, vaid tõesti on 45–60 minutit aega siin õpetajaga rääkida.
Siia on tehtud õpetajate ja muusikute toad. Jõudsime ikka remondini, aga remont tähendab ka seda, et töötingimused on töötegijatel paranenud. Remont on tekitanud uue, parema olukorra. Me elame siin kirikus, me töötame siin kirikus. Meil ei ole ka mingit kantseleid väljaspool kirikut. Inimesed töötavad kirikuhoones: kirikuteenijad, õpetajad, sekretär jt peavad siin päevast päeva olema. Niiskus ja külmus on asendunud täisküttes kirikus soojuse ja heledusega. Ma arvan, et töötingimused on kordades paranenud, aga ka töö hulk on kordades suurenenud. Õnneks on nii läinud.
Mõnda on muutunud jumalateenistuse korras. Näiteks see, et inimesed ei pea enam pihiajaks tulema ette, et kümneminutilist pihikõnet püsti seistes kuulata. Ei pea põlvitama õhukese vaibaga kaetud konarlikule kivipõrandale.
Omal ajal mitmed inimesed ei tulnudki enam, sest nad ei teadnud, kas nad saavad sealt püsti, kas on keegi, kes aitab neid püsti, kas puusaliiges ikka peab vastu ... Paljud inimesed olid siis loobunud armulauast. Aastane armulaualiste hulk on 4000 pealt nüüd 15 000-ni tõusnud. See on ligi neljakordne vahe.
Mulle tundub, et jumalateenistustel käijate hulk on tõusnud, kuigi vanasti olid need statistilised näitajad väga suured – aga need tõsteti siis aruannetesse nii-öelda eelmisest aastast ümber kogu aeg ühesugustena. Ma arvan, et ka hardushetkedel käijate hulk on tõusnud. Ka teenistuste, kontsertide hulk on kolmekordistunud.
Kui täpset arvestust peetakse kirikus armulaualiste üle?
Ühes pakis on kirjade järgi tuhat armulaualeiba. Tegelikult on neid üle tuhande, sest need, kes oblaate Poolas pakendavad, panevad sinna juurde, kuna osad lähevad alati katki. Kui pakk saab tühjaks, siis kirikuteenija tõmbab kriipsu. Kui aasta saab otsa, siis loetakse viimane pakk üle, et kui palju seal on. Nii et see on väga täpne arv. Pigem vähem kui rohkem paneme inimesi kirja.
Miks Sa oled neid muudatusi teinud?
Ma olen harjunud sellega, et teatud asjad on kirikus sellised, mis on hädavajalikud. Kas või see, et leerilaagrit tehakse. Kui mina tulin, siis olid need ammu juba ära jäetud, sest õpetaja Toomas Paul ei tahtnud käia laagrites ja Arne Hiob on korduvalt öelnud, et kui tema ajal oleks leerilaagreid peetud, siis ta poleks luterlaseks üldse hakanudki. Aga ütleme siis nii, et teatud asjad kuuluvad ühe tegusa koguduse juurde. Olen laagrid tagasi toonud. Teatud asjad on aga iseeneslikult hakanud muutuma. Kas või see, et hästi palju kontserte on juurde tulnud. Kui kirik ja orelid saavad heasse korda, tahavad inimesed rohkem tulla. Sa ei keela paljusid asju ära, et rahulikult elada.
Ma arvan seda, et sellises suures linnakirikus teisiti ei tohiks. Kui me kütame kirikut, siis me kulutame meeletult raha selleks, et seda kirikut soojana hoida. Siin on kivimüürid, soojustust ei ole müüride vahel. See on mahuliselt justkui 60 kahetoalise korteri kütmine. Kujutage ette, et teil oleks korter, mida te lasete kütta ja milles te käite kaks korda nädalas kaks tundi istumas! Mõni rikas, kellel on igas linnas korter, teeb nii, aga miks peaks kirikus olema üksnes pühapäevane teenistus ja kolmapäevane hardushetk ning kogu lugu! Ma olen 12 aastat Mulgimaal elanud ja mõtlen ehk tänu sellele nii, et kui juba raha raisata, siis ikka asja eest. Seepärast olgu ikka nädala sees ka pidevalt üritused sees. Me ei saa ju odavamalt, kui me üritusi vähem teeme. Me maksame kütteraha niikuinii ära.
Ma tean, et väga paljud inimesed ei saa pühapäeviti jumalateenistusel käia. Seal on väga erinevad põhjused: väikesed lapsed, siit kaugel elamine. Tallinnas tööl käimine, aga elamine võib olla 40, 60 km kaugusel pealinnast. Nad ei tule siia pühapäeval kella 10 teenistusele. Neljapäevane armulauaga palvus ongi selleks tehtud, et inimesed saaksid tulla ka muul ajal.
Piiblitunnid on juurde toodud selleks, et need, kes tahavad süveneda Piibli tekstidesse, need saaksid seda teha. Alustasin päevaste piiblitundidega. Siis sain riielda, et ega siin ainult pensionärid ole, tööinimene tahaks ka piiblitunnis käia. Seepeale sai tehtud õhtune piiblitund juurde. See on nagu kivi veeremine: hakkad midagi tegema ja siis küsitakse: „Aga meie?!“ Teed veel midagi ja siis tuleb kolmas grupp: „Aga meie?“ Nii see läheb.
Ühes korralikus perekonnas suheldakse ja mitte ainult nii, et õpetaja ütleb, kuidas peab olema. Korralikus koguduses tulevad koguduse liikmed ja ütlevad: „Äkki me teeksime seda?“ Paljud asjad on niiviisi lihtsalt sülle veerenud. Nagu Tooma missa, mille peale ma kunagi palju mõtlesin ... Ühel hetkel oli Pia Ruotsala oma mehe ja misjoniorganisatsiooni esindajatega siin ning nad ütlesid, et tahaksid kolmeks aastaks siia tulla, aga kas neil on ikka midagi teha ka ... Ma hakkasin siis Tooma missast rääkima – neil lõid silmad särama ja nad ütlesid, et on seda ka varem teinud. Nii see läheb. Siin lähevad paljud asjad nii, et inimene lihtsalt on äkki ukse taga, kui sul on pikalt olnud mõte, et võiks. Kui teed palvet, siis on keegi koputanud ja öelnud, et ta võiks just midagi sellist teha, millest olidki mõelnud. Nii see läheb.
Kas reedesed koristamised olid ka õpetaja Toomas Pauli ajal?
See on kogu aeg olnud. See on olnud umbes sama kaua, kui kirik on eksisteerinud. Siin ma liialdan natuke, aga ütleme nii, et ajas nii kaugele tagasi minnes, kui meie mälu ulatub, ei ole siin kunagi olnud tasulisi koristajaid. Seda on tehtud vabatahtlike abiga, aga nii palju inimesi kui praegu ei ole siin kunagi käinud koristamas. Jälle õhkkonna küsimus. Ma arvan, et kui nad omavahel kakleksid, virutaksid üksteisele lapiga ja ütleksid, et „See on minu pingivahe, mis sa siia ronid!“, siis teine järgmisel korral enam ei tuleks. Miks peaks inimene end kella seitsmest üles ajama selleks, et tulla kirikut koristama, kui ta saaks siin halva vastuvõtu?
See on jälle seesama perekonna tunne. 12 500 on müstiline arv koguduseliikmeid – niikuinii ei teata üksteist ja enamik pole siia pärast leeri enam ligigi tulnud. Nii suur hulk inimesi ei saagi moodustada sellist perekonda, kus kõik kõiki tunnevad, tervitavad poejärjekorras ja igal pool mujal. See on paratamatu. Aga tuumikud ehk väikesed perekonnad – piiblitunni või leerirühma või koristajate või mõne koori perekond – on kindlasti midagi niisugust, mis aitavad sellele suurele perekonnale väga palju kaasa.
Kuidas Sa valmistad talitusi ette?
Kõik oleneb talitusest. Ristimisi ma enam väga ette ei valmista. Ma olen neid elus nii palju teinud ... Sekretär valmistab ette kõik vastavad dokumendid ja mina räägin ristitava vanematega. Mõnd siis kuuldud mõtet ja lisaks üht-teist ka vanemate kohta kasutan ristimiskõnes. See on üsna lühike ettevalmistus. Sel talitusel ei ole pikka kõnet ja põhiasjad on ikkagi vaja ära öelda. Pole vaja inimestele elulugusid ette lugeda, sest pisikestel ristitavatel pole pikka elulugu.
Leeripäevaks ma loen läbi kõikide leerilaste mõtisklused „Eile nägin ma kirikut“ ja vaatan ka paberiservade pealt, mida ma olen nendega vesteldes sinna juurde kirjutanud – siis püüan kasutada neid mõtteid ka leerikõnes. Teised õpetajad seda ei tee, aga mina küll olen seda kogu aeg teinud. Lisaks on leerilaste palved leeripäeval kirikupalves.
Mis puudutab laulatusi, siis nendega on väga tõsine ettevalmistus. Esiteks peavad nii mees kui ka naine kirjutama viis lauset, miks nad oma tulevast abikaasat armastavad, ja selle anonüümselt ehk siis ainult mulle saatma. Koos kirjutavad nad ka oma kokkusaamisloo – see läheb laulatuskõnesse. Laulatatavatega teen ma ka kuni tunniajast laulatuse proovi, kus me käime kogu talituse läbi ja ma räägin ära, kuidas võiks ja peaks, nemad aga küsivad ning teevad ettepanekuid, kuidas nemad tahaksid. Me jõuame tavaliselt kompromissideni. Mõnes asjas on mul alati õigus ☼ ja mõnes asjas ma annan järele ka.
Kui matus on kirikus, siis käin eelnevalt matuselistega matuseprotsessi läbi, viin nad altari ette ja räägin ära, kuidas see kõik käib – seletan, mida kristlik matus tähendab. See on tänulikkus selle aja eest, mis on olnud, ja tema eest, kes on olnud. Ja palve, et ta jõuaks rahusse ja valgusesse. Siis palun, et nad kõneleksid lahkunust – mida rohkem on omakseid ja lähedasi, seda rohkem on tavaliselt ka juttu. Nii et sellega on mul päris tõsine ettevalmistus. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem on tal nii-öelda elulugu. Ristitava puhul ei ole eluloost muud kui see, et kuidas oli kandmiseaeg, kuidas oli sünnitamine ja kuidas ta on nüüd arenenud. Aga kui tegemist on juba väga vana inimesega, siis on seda lugu ju küll ja küll.
Aga teenistused?
Teenistuste ettevalmistus on Jaani kirikus väga põhjalik. Mis tahes osa mul ka ei oleks, ma prindin selle omale paberi peale. Ma valmistan need ette. Isegi kui mul on kas või ainult üks lauldav palve, siis ma otsin ja koostan selle. Ma panen alati kirja ka need kirjakohad, mis peaksid olema selle pühapäeva teemalised – neid ma kuulutan inimestele neid armulaualt ära saates. See ei ole minu jaoks see, et kui mul on sellised osad, mida saaks „copy-paste“-iga teha, et siis ma võtan mingi vana kortsuva paberi ja loen sealt päevale mittekohase kirjakoha.
Kui mul oleks ainult kirjakoha lugemine, siis ma otsiksin neid, ma arvan, et pool tundi kindlasti, ja otsiksin need sellised, mis võiksid ka puudutada inimest sellel päeval, oleksid päevakohased. Minu jaoks peab teenistus olema tervik, ja kuna igal teenistusel on oma teema, siis see peab olema teemakohane. Rääkimata jutlusest või pihikõnest.
Kui ma kolmapäeval teen piiblitunni ja pühapäeval pean jutlustama, siis vanasti ma tegin väga pikalt seda, et võtsingi sellesama pühapäevase jutluse kirjakoha ja tegin sellest tunnise piiblitunni. Jutluse ettevalmistus tähendab minu jaoks vähemalt kümnetunnist tööd. Selleks, et „küpsetada valmis“ 20-minutiline jutlus, läheb kindlasti ligi 600 minutit.
Üks asi on see, et sa pead teadma, mis võis olla selle kirjakoha algne tähendus – eksegees: kus see asi toimub, millised on paralleelkirjakohad, keeleline pool jne. Teine asi on see, et sa pead ju kõnelema niimoodi, et see tänasel päeval inimest puudutaks. Kõigepealt ma loen eksegeetikaraamatud läbi ja viin end kurssi sellega, mida on head teoloogid, kes tunnevad minust palju paremini algkeelt ja ajastut, selle kohta kirjutanud. Ja siis alles lähen ma oma mõtete juurde. Muidu võib väga suuri vigu teha. Siin tihtipeale istub ja kuulab selliseid inimesi, kes on 16 korda targemad kui mina. Aga ma arvan, et ka teoloogiadoktor Arne Hiob ei pea minu jutlust kuulates pidevalt pead vangutama ... Minu jaoks on oluline, et igaüks saaks siit midagi ja keegi ei pettuks juba esimese tõlgenduse puhul, et see on nii valesti tõlgendatud.
Siin kirikus on vaja teha väga palju ettevalmistusi. Ma olen igal pool neid teinud. Minu jaoks ei ole vahet, kas mu ees on viis või 5000 inimest. Ma pean neisse suhtuma väga suure austusega. See ei ole see, et ma kohapeal pidevalt vaid improviseeriksin. Küllap ma võiksin iga jutluse niimoodi teha, et läheksin üles kantslisse, lööksin raamatu lahti ja räägiksin paarkümmend minutit. Ilmselt võiks ka niimoodi päris huvitav asi välja tulla, aga ma ei taha seda närvipinget, et ma lihtsalt ajan mingeid mullikesi suust välja. Ma olen neid mullikesi kuulnud elus küll ja küll ning ma imestan, et kogudus veel kohal on mõnes kirikus, kus õpetaja ei ole suvatsenud isegi mitte eelmisel õhtul Piiblisse vaadata, aga muudkui räägib.
Mis on eksegees?
Eksegees on kirjakoha analüüs, kus seletatakse, mida üks või teine sõna selles kirjakohas tähendab, kui erinevalt võib sõnu tõlkida, kuidas võib lauseid kokku panna. Iga tõlge on tõlgendus. Mul on olemas paar meetrit eksegeetikaraamatuid eesti, soome ja inglise keeles. Neid ma siis loen vastava koha pealt. Kui mul on vastav kirjakoht, siis ma vaatan kõik need raamatud üle, kus sellest kirjakohast kõneldakse. Üks ingliskeelne teos on mul selline, kus mõne lühikese kirjakoha kohta on kirjutatud kümmekond lehekülge tihedat teksti.
Mis asjad teevad Sulle Tallina Jaani kiriku õpetajana kõige enam rõõmu, mis muret?
Mis teevad kõige enam rõõmu? Lihtne vastus on, et inimesed ja Jumala lõputu arm. See, kuidas Jumal asju korraldab, see teeb kõige rohkem rõõmu. Ja see, kuidas inimesed Jumala tahet täidavad, teeb ka rõõmu. See on selline üldistav vastus. Aga ütleme nii, et olen rõõmus, kui ma näen, et inimesed on oma koha leidnud koguduses, kui näen, et inimesed on valmis panustama. Nad ei tule siit ainult kogu aeg saama. Üks vabatahtlik töötegija ütles mulle millalgi, kui ma teda kiitma hakkasin: „Tead, Jaan, ära mind kiida. Ma olen siit nii palju saanud, nüüd ma saan natukenegi tagasi anda.“
Kui minagi siin üksnes palga eest tööd peaksin tegema ja vaataksin, kui palju aega ja energiat läheb selle koguduse teenimisele ja kõige organiseerimisele, siis ma oleksin ammu mingi muu koha peale läinud. Ma arvan, et isegi ehitajana suudaksin ma ennast roostest puhtaks kloppida ja kaks korda suuremat palka kuskil teenida, õhtul viiest vaba olla ning nädalavahetused oleksid vabad ja koos abikaasaga. See ei ole see, et siin makstakse selle eest suuri rahasid, mida sa teed. Makstakse nii nagu võimalik, aga tööd saad teha – Jumalat ja inimesi teenida –rõõmuga.
Rõõmustab kõik see, kuidas siin on asi edenenud. Kes teavad, milline oli kirik, milline oli kogudus, millised olid nädalad siin kirikus 11 aastat tagasi ja millised need on nüüd, need saavad aru, millest ma räägin. Kui ma astusin esimest korda Jaani kirikusse sisse, siis mind võttis käärkambris vastu imal hais. Remondi käigus me avastasime, et kanalisatsioonitoru oli kunagi puruks läinud, kõik oli voolanud seina alla ja kui olid niisked soojad ilmad, siis käärkamber haises ja kirik ka natuke haises – see ei olnud meeldiv. Pühakojas pühadustunde leidmist see ei soodustanud.
Mulle tegi rõõmu näiteks see, kui keegi mulle ütles siis, kui ma olin siin kaks aastat õpetajana teeninud, et Jaani kirikus on inimesed naeratama hakanud. See on üks väike lause, aga mul on see siiamaani meeles. Kuigi ka Arne Hiob ja Toomas Paulgi viskavad aeg-ajalt kantslis nalja, jääb neist vist paljudele kuidagi nii aukartustäratav teoloogiadoktori mulje, et kui nad hakkavad kõnelema, siis sa pead neid hästi tõsiselt kuulama.
Mind kuulatakse ka tõsiselt ja ega eriti ei köhatata selle 20 minuti jooksul. Mina ei tea, kuhu inimesed oma köha panevad. Kui jutlus on läbi, siis hakkab köhimine pihta. Jutlust kuulavad inimesed vaikuses. See, et inimesel on kuulates tõsine pilk ees, on normaalne. Aga vahel ka naeratatakse ja mõnikord isegi naerdakse. Kirikusse tulles ja siit minnes on paljud inimesed rõõmsad ja mõned ka kallistavad ukse peal üksteist. See on see, mis on siin natuke muutunud. Võib-olla on inimesed aru saanud, et mina olen selline käojaan, kes ei viitsi kogu aeg tõsine olla, ja viskan aeg-ajalt oma Saaremaa nalju. Ei ole vist selline, nagu oleks maohaavad. Jaani kogudus on perekond, kus on tõsist ja rõõmsat, on nalju ja on pühadust – kõike on. Kirikus ei pea ringi käima hirmrange näoga.
Aga muret? Muret tekitab vahel see, et ma enda meelest jooksen liiga palju ühest kohast teise, ei suuda kõikidesse asjadesse süveneda ning unustan mõned asjad ära. Siis ma olen hirmus murelik, et ma selline olen. Lasen mõnda inimest vahetevahel enda järele oodata. Vahel tekitavad muret mõned jutlused, mis minu meelest on aia taha läinud – oled kõige paremat plaaninud, aga ei tule välja – on kuidagi elutud ... Või mõned inimesed, kes käivad teenistust segamas – kõik nagu läheb ilusasti ja siis keegi tuleb ja võtab kätte ning rikub ära oma lärmamisega. Muret tekitab aeg-ajalt seegi, et kiriku rahalise poolega on kogu aeg piiri peal kõndimine. Samuti paneb muretsema see, kas inimesed ikka vastu peavad sellise tempoga. Töötegijate haigused teevad õpetajana mulle kindlasti muret. Ja muret teeb ka see mõttekäik, et kas ma ikka teen seda, mida peaksin tegema, või äkki sebin mingite valede asjadega ja väsitan ennast mõttetult. Aeg-ajalt kerkib siin-seal esile ka natuke õelust, keelepeksu.
Kuid kui ma plussid ja miinused kokku loen, siis jäävad miinused sinna joone alla nii pisikesena nagu kirbumust ja ma õieti ei märkagi seda, et nad seal on. Kui tuleb küsimus, et kas on muret, eks ma siis otsin mõne mure üles, aga ma ei mõtle nende peale iga päev.
/Ilmunud 04.12.2015/
