Armastusest räägivad Viimsi Jaakobi koguduse vaimulik MIKK LEEDJÄRV ja õpetaja JAAN TAMMSALU.
Taevane ja maine armastus
Jaan Tammsalu: Ma ei tea, kas taevasel ja maisel armastusel on mingit vahet. Iseasi on see, et vahetevahel peavad inimesed armastuseks midagi, mis baseerub tihtipeale pigem egoismil ja oma tungide rahuldamisel. Kuid taevalikul ja inimlikul armastusel on väga suur side ja sarnasus. See on jällegi iseasi, kui paljud jõuavad selleni, millega Kristus lõpuni läks, aga kokkupuutepunkte näen ma pidevalt. Me ei suudaks armastada, kui meis ei oleks Tema poolt seda oskust ja võimet antud.
Mikk Leedjärv: Piiblis on öeldud, et Jumal on armastus. Kuidas saaks Jumal olla ilmalik? See ei ole võimalik. Jumal on taevalik. Armastus on kindlasti taevane and, mis on inimeste kätte antud. Me püüame seda tarvitada, nii kuidas me oskame, aga kuna me ei oska seda andi kasutada, meie südames pole usku sellesse, siis tihtipeale me arvame, et mingid muud asjad on armastus.
Ühes seriaalis oli pere, mis aitas kasulapsi. Sinna toodi väike laps, kes oli väga pettunud selles, et keegi ei karjunud ega õiendanud temaga. Ta ütles: „Te ei armasta mind! Sest te ei karju mu peale.“ Vahel võib ka ebaloomulikust käitumisest saada kellegi jaoks armastus. Mõnes olukorras laps võibki hakata seda armastuseks pidama, sest ta ei ole kogenud tegelikku armastust.
Mõistusekeskne maailm
JT: Inimene suudab kõike kõverpeeglisse panna. See on paratamatu, et kui inimene ei ole kogenud armastust või on seda kõverpeeglis kogenud, siis ta hakkab seda ka kõverpeeglis edasi andma.
Ma olen ikka mõelnud selle peale, et kumb peab varem olema ... Kas Jumala armastuse kogemisele järgneb armastus meie poolt? Me oleme kogenud Jumala armastust ja nüüd me hakkame armastama teisi ... Kas nii? Ehk siis kumb oli enne, kas muna või kana? Me kogeme armastust eelkõige inimeste pealt. Me ei saa aru, et sellega me pidevalt võtame ka Jumala armastust vastu. Kõik on arm ja heldus, see on ime, et see on olemas, ja siin ei ole inimestel väga suurt rolli. Kui me ühel hetkel jõuame selle arusaamiseni, et kõik ongi ime ja kõik ongi taevaliku armastuse väljendus, siis võib elu sellest teadvustamishetkest alates hoopis teise värvi võtta.
Ma arvan, et inimlik armastus on taevasest armastusest erinev siis, kui see on kõverpeeglisse pandud ja baseerub egoismil. „Mina sulle, sina mulle! Anna sina mulle natuke rohkem, siis ma annan sulle ka natuke!“ Või kuidas Dostojevski isa Karamazov ütleski – et kui inimesed oleksid minusse kui inimesesse suhtunud, siis ma oleksingi inimene. No tule taevas appi! Kõigepealt tehke teie kõik minu eest ära ja siis ma vaatan, kas ma tahan inimeseks saada ...
Ei usu, et siin suurt erinevust on. Inimene suudab kõik ära rikkuda, aga ilus inimlik armastus, ma arvan, on väga sarnane taevaliku armastusega.
ML: Võib-olla on meie, inimeste viga see, et me ei oska tunda armastust, tunda Jumalat. Seepärast ongi armastuse mõistmine puudulik. Me oleme mõistusekeskses maailmas, aga armastus valdavalt ei ole mõistusega võetav. Selleks on vaja õppida tundma Jumalat ja seda armastust, mille Tema on meile andnud. Kui selleni jõuda ja seda osata näha, siis muutub nii mõndagi ka ilmalikus ja maises.
Mõistuse ja südame olelusvõitlus
JT: Kui inimesed vaatavad kiriku poole, siis nad eeldavad ehk seda, et seal on armastust „rohkem kui ...“. Nii peaks ju olema. Aga millegipärast inimesed tihtipeale ei eelda seda. Nendel on hoopis teistsugused kogemused mingite oma naabritega, kes on õelusekotid ja kes käivad iga päev kirikus, kuid teevad teiste elu põrguks ega oska inimestega suhelda, virutavad Piibliga „serviti-serviti“ jne.
Keegi on öelnud, et kui keegi arvab, et kirikus käimine teeb kristlaseks, siis peaks kanalas käimine kanaks tegema. Millegipärast ei mõju osadele ka mitte pidev, regulaarne annus kristlust ega Jumala armastust.
ML: See ongi see, et inimene on kinni, lukus. Kõik see, mis tuleb, põrkub tagasi, ei imendu inimesesse. Võiks öelda, et see on inimese sees olev olelusvõitlus. Kogu aeg. Üks on see, mida mõistus ütleb, ja teine see, mida süda ütleb. Eks armastus on ikka see, mis südames kõneleb, ja vahel võib see olla mõistusele täiesti vastuvõetamatu.
Kuna me lähtume sellest, mida me mõtleme, millest me aru saame, mida mõistame, siis ongi siin see, et me ei mõista armastust. Me ei oska seda näha. Aga seda tuleb õppida.
Kas armastus on õpitav?
JT: Nii ja naa. Kui me õppimise all mõtleme tähelepanelikku vaatlust, asjade läbimõtlemist, selgeks tegemist, siis jah. Ma olen ikka öelnud seda, et kui sa palvetama hakkad, siis mõtle kõigepealt selle üle, mille eest on põhjust tänulik olla. Kui sa kõik selle oled läbi mõelnud, siis sul lõpuks võib-olla polegi enam midagi paluda, vaid sa ütled: „Jumal, Sinu tahtmine sündigu!“ See on mõtteprotsessi tulemus. Ma mõtlen läbi selle, mis mul on. Mis on minust endast sõltunud? Mida mulle on antud teiste poolt? Mis on selles maailmas olemas, mida ma ei saa muuta: iga lill, mis tärkab, iga õis, mis õitsele puhkeb – kui palju ma olen sellele kirsipuule sooja õhku peale puhunud ...? Kui ma kõike seda hakkan nägema ... See on õpitav. Näe sellega vaeva, tegele sellega. Püüa selleni jõuda ja aru saada. See ei ole lihtsalt nii, et tuleb TUNNE peale. Vaat tunnetega võib olla nii, et tunne tuleb ja homme on juba läinud, on juba vihkamiseks muutunud.
Laulatuse puhul me ei küsi iialgi ja õnneks pole ka kiriku käsiraamatus sellist asja kirjas, et „Mida te praegu tunnete? Kas te tunnete praegu armastust?“. Me küsime: „Kas sa TAHAD armastada ja austada?“ See on tahte küsimus. Toomas Paul on seda tihtipeale rõhutanud. Me tahaksime, et see oleks tundeküsimus, aga see on tahte küsimus. Ja kui mõlemad väga tahavad ... See on õpitav.
ML: Tunne on selles mõttes võib-olla vale sõna, et armastus on pigem TUNDMINE. Tundmisele jõudmine on aeganõudev kasvamine. Mõnes mõttes võib seda õppimiseks nimetada. Nõuab väga palju tööd, et hakata tõesti tunnetama, mis on armastus. See toob rahu hinge, toob hingerahu.
JT: Viib viimase ka ära ...
Armastus ja hingerahu
ML: Ei, rahu kadumine pole armastus, see on armumine! Need on kaks täiesti eri asja. Mingi osa neis kahes siiski kattub ka. Kuid armudes justkui lüüakse pähe ja mingi aeg on kõik uimane. Kui siis osata õigesti kasvada, siis on võimalik tõeline armastuse tunnetamine leida.
Armastus on palju laiem ja suurem. Jumal on loonud siin KÕIK armastusest. Kui Tema on meis oma armastuses kohal, siis ma arvan, et meil on hingerahu garanteeritud. Aga üldiselt kipubki meil hingerahu sellepärast kaduma, et me kisume end sellest eemale ja püüame kõiges muus leida rahu oma hinge. Me ei oska Jumalat otsida ja Temas rahu leida. Kõik muu on toredam. Nagu öeldakse: „Igal pool mujal on toredam kui siin, kus mina olen.“
JT: Taevalik armastus toob hingerahu. Maine, kõverpeeglis armastus võib viia viimsegi hingerahu ja võib päädida armukadeduse ja mille kõigega veel. Tunne, et sinust hoolitakse, et sind armastatakse, toob sellise hingerahu, et sa lõpetad tõmblemise, teistele ja Jumalale pidevalt meeldida püüdmise. Sa lihtsalt oled ja elad siis, elad täiega. Enamik hingerahu puudumist on selles kinni, et inimene ei tunne tegelikult armastust ja püüab seda välja teenida, kramplikult välja teenida. Siis tal on hingerahu kogu aeg läinud, ta ei leia seda, sest ta kogu aeg kahtleb – kas ma olen ikka piisavalt hea?
ML: Seal tuleb usaldamise küsimus inimsuhetes. Kas me suudame usaldada või tahame ikka kontrollida ka ... Kõik see mängib rolli.
Ülim siht ja eesmärk
JT: Ülim siht peaks olema see, et sa jõuad hingerahuni. See on mul väga leierdatud jutt, aga kordan siingi. Kanadas elas eesti proua, kellel ei olnud hingerahu ja kes ei saanud siit minna, kuigi vähk oli ta juba nii ära purenud, et midagi peale 32 kilo ei olnudki tast enam järel. Kui ma armulauda talle jagasin ja ta oli saanud nii palju rääkida sellest, kuidas teda on armastatud, kui palju Jumal temast on hoolinud kogu elu jooksul, siis pärast armulaua, Jumala armastuse vastu võtmist ütlesin talle: „Hoidku sind Jumal oma peopesa kumeruse sees.“ Ta naeratas ja vastas: „Sellest on ikka kasu ka, et ma nii väikseks olen jäänud, ma peaksin nüüd sinna peopesa kumerusse hästi ära mahtuma.“ See tunne, et sa mahud sinna ära, et Tema hoolib, Tema armastab ja sa ei pea pidevalt tõestama oma mingit tohutult hea olekut, annab sulle sellise hingerahu, et sa võidki kahe tunni või nädala pärast kõigest rahuga lahti lasta.
Ei ole mõtet kramplikult hoida kinni sellest, millest ei ole mõtet kinni hoida. Ka mitte asjadest. Asjade nimel me tihtilugu kaotame armastuse. Rohkemate ja uuemate asjade pärast unustame me ütelda mõnedki head sõnad õhtu jooksul. Me oleme õhtuks nii läbi, et meist pole enam voodiski asja, sest meil on kogu aeg asjade pärast mure.
Armastus väljendab end väga erineval moel ja selleks peab olema erksust, jõudu. Vahel öeldakse, et „armastus läks ära“.
ML: Armastus ei läinud kuhugi, arusaam muutus.
Kommikarpi tuleb üheskoos täita
JT: Kohvitass astus lauaäärele ja siis viskas end küliti maha. Tass LÄKS katki. Aga teine lõhkus mu tassi ära ... Ma arvan, et armastus ei lähe kuskile ära, kui me tema eest hoolt kanname ja oleme temaga õige allika kaudu seotud. Armastus kahe inimese vahel on kahe inimese ja Jumala vaheline asi. See ei ole nõnda, et mina tohutult pingutan, aga tema laseb ennast lõdvaks ja laseb asjad minna. Miks vahetevahel armastus ära läheb, on see, et vähemalt üks ei tee mitte midagi selleks, et armastus võiks jääda, ja keskendub valedele asjadele.
ML: Üks inimene võrdles inimsuhet kommikarbi või -kausiga. See on kauss, kust me mõlemad tahame kommi võtta, aga aeg-ajalt tuleb sinna kommi ka juurde panna, et need otsa ei saaks. Ja kui ainult üks sinna paneb ja teine kogu aeg sööb, siis asi ka ei toimi. Sellesse tuleb koos panustada. Ja eks see nii on, et vägisi ei ole võimalik kedagi armastama panna või kelleltki armastust nõuda. Ainus, mida meie saame teha, on see, et me ise armastame kedagi. Tingimusi seadmata. Siis on see taevalik armastus. Kui me hakkame tingimusi seadma, siis me kaldume maise armastuse poole, mida me nii kangesti tahame reguleerida, sätestada.
Kas ilma armastuseta ei oleks lihtsam?
JT: Lihtsam, aga igavam. Ma ei armasta igavat elu. Armastus on risk. See on tohutu risk. Eriti inimeste puhul, kes on ekslikud, see tähendab, et ka sinu enda puhul. Aga ilma armastuseta on see maailm hirmus kurb paik. See on täiesti mõttetu paik, kui sul ei ole armastust.
Kui nüüd mõni üksik seda loeb ja mõtleb, et peaks enesetapu sooritama, sest „kirikuõpetaja ütles sedasama, mida ma isegi kogu aeg tean – mu elul pole mingit mõtet“, siis mõtle natuke armastuse peale, mida sa oled kogenud elus, ja mõtle, et sa võid seda ka täna kogeda. Sina ja Jumal või sina ja keegi, kellest sina võiksid hoolida, kellel sina võiksid elu natuke kergemaks muuta. Neid võimalusi on meil kõigil olemas, me keegi ei ole selles maailmas üksi.
Üks tark inimene, kelle juurde rändas üks noor mees väga pika rännaku, ütles sellele noorele mehele vaid ühe tarkuselause: „Ära unusta, et sa ei ole iialgi üksi.“ Mitte midagi muud ta ei öelnudki, aga sellest ühest lausest piisas noorele mehele terveks eluks. Kui me selle üles leiame, on kõik hästi.
Ilma armastuseta on väga palju lihtsam, aga lõpmata igav ja lõpmata mõttetu. Ärge püüdke.
ML: Võib-olla ongi see üks tänapäeva elu puudulikkus, et me püüame kõiges lihtsama vastupanu teed minna. Armastusest on kaup saanud.
JT: Ilma armastuseta on kõik odavam ka. Kõik endale!
ML: Seda kindlasti. Aga kui ei ole armastust, siis tekib mõttetu muretsemine. Kui on armastus, siis sa suudad elu võtta sellisena, nagu see on, mitte sellisena, nagu „mina tahan“, et see oleks.
JT: Armastus vajab leidlikkust. See on 100% kindel. Mitte ainult selles, et kuidas sa suudad teisele inimesele rõõmu valmistada pidevalt uusi variante otsides, vaid see on kõiges leidlikkuse küsimus. Ja see ei tähenda seda, et armastus peaks alati päädima seksuaalvahekorraga. See võib olla selline hingeline sõprus, mis on sõnulkirjeldamatu. Sa võid surra selle teise inimese eest, aga sa ei mõtle kordagi selle peale, et kuidas oleks temaga n-ö sellisel viisil olla.
ML: Jeesus ütleb ju ka, et suurim armastus on surra oma sõprade eest.
JT: Jah. Ta ütleb seda ja teeb selle ka teoks. Meie siin teeme suuri sõnu, aga kui tuleb mõni kriitiline hetk, viskame püssi võib-olla põõsasse ja paneme jooksu. Annaks Jumal, et neid kiusatusi ei tule, kus sõnade ja tegude erinevus väga suureks läheks.
ML: Armastus on tahte avaldus, valik. Mõni teeb selle valiku, et elab vastassugupoolega koos, mõni läheb kloostrisse. Vormid on erinevad ja kõik sõltub sellest, kuidas me suudame inimestena selles armastuses elada. Igaüks peaks leidma enda jaoks õige tee ja tegema õige valiku.
/Ilmunud 11.02.2016/
