Küsimustele vastab õpetaja Jaan Tammsalu.
Mis on annetamine?
Mina võtan annetamist nii nagu tänulikkust. See on justkui väljahingamine – kui inimene püüab ainult sisse hingata, siis on varsti lõpp käes. Oleks mõistlik mitte ainult võtta, mitte ainult saada, vaid ka anda. Eriti paigas, kust sa oled väga palju saanud: saanud hingerahu ja tasakaalu, avastanud rõõmu ning leidnud ehk nii mõnegi vastuse oma tõsistele küsimustele, et siis edasi minna. Ühtäkki on päris loomulik ka see, et sa võtad osa selle paiga muredest ja aitad neid lahendada, aitad kirikul edasi eksisteerida. Kirikus on annetamine eelkõige annetus jumalariigi töö heaks ja oma tänulikkuse väljendamine – kui pole midagi saanud, siis ei ole ka mõtet midagi anda. Aga kui sa tajud, et see on paik, kust on sinul olnud võimalik väga palju saada, siis on mõistlik ka enda poolt midagi teha, et see kestaks ja ka sinu järeltulijatel ja ka nende järeltulijatel oleks see paik, kuhu tulla.
Mis on annetamise puhul tähtis ja millest peaks hoiduma?
Tähtis on see, et seda tehtaks rõõmsalt, tänulikult. See ei tohi olla äritehing, et „ma annan nüüd nii palju ja, Jumal, palun selle eest nüüd õnnistust“ – sel juhul tuleks seda õnnistust vist küll väga-väga vähe ...
Märksõnad, mis on annetamisel olulised, on vabatahtlikkus, tänulikkus ja mõistmine.
Ja on muidugi enesestmõistetav, et ka uhkustamist ega kelkimist ei saa sellega kaasneda. Kelkimine kustutab kõik heateod – ma arvan, et see on päris üldine printsiip selles elus. Kui sa oled „väga palju“ paastunud, näiteks juba kaks päeva sellega hakkama saanud, ja sellest igal pool plätrad ja Facebooki ka üles paned, siis unusta see – parem mine söö kuus kilo sealiha korraga ära, sellel paastul ei ole enam mitte mingit mõtet.
Kunagi oli kirikus hästi oluline osa ka ohverdamisel. Kuidas on sellega tänapäeval lood?
Kirikus ohverdamisel on olnud väga suur roll. Näiteks Armeenia kirikus viljeletakse seda kohati ka tänapäeval. Ja judaismis on ohverdamine väga suur olnud – ohverdati lausa terveid loomi: need pidid olema veatud, ei olnud nii, et inimene tõi oma poolvigase või loomakatkus lamba templisse. Ei, templis olid spetsiaalsed valvurid, kes vaatasid ohvrilooma üle. Küsimus ei olnud selles, kas see on suur või väike, kas see on tuvi või lammas, vaid küsimus oli selles, et loom pidi olema veatu. See, mida tuuakse Jumalale, peab olema laitmatu. Näiteks Jeesuse puhul on teada, et tema vanemad tulid ja ohverdasid tuvi, kuna nad olid vaesed. Ei küsitud: „Miks sa tõid ainult tuvi?“ Ise otsustasid, mida tuua, aga tingimus oli, et ohverdatav oleks veatu. Kui on valida kahe viieeurose vahel, siis vali annetuskasti panekuks puhtam ja ilusam. Mitte et kirikul oleks sellest erinevust – nii või teisiti läheb panka –, aga lihtsalt enesetunde küsimus: ma toon Jumalale parimat. Kirik on vahendaja selles asjas, kirikus tehakse jumalariigi tööd: tehakse palveid, ristitakse lapsi, peetakse jumalateenistusi, ja see aitab kirikuelu edasi elada.
Mis on Piiblis annetamisest kirjas?
Piiblist saab kõigepealt väga selgelt välja lugeda, et Jumalale tuleb tuua ohvriks oma TÄNU. Me peaksime esmajoones tulema oma tänuga. Aga tänu võib olla ka materialiseerunud olekus. Piiblis soovitatakse inimestel tuua kümnist kõigest sellest, mida nad on saanud Jumalalt. Lisaks jällegi see, et kes tuleb ja toob, see toogu tänulikult. Jumal armastab rõõmsat andjat, mitte sellist, kes kurdab, et „nüüd võttis Jumal mult selle viimasegi ära“. Meil on eesti kirjanduse klassikas – August Kitzbergil ka kellel kõigil veel – selliseid jubedaid lugusid, kus vaimulik tuleb ja võtab pere viimase lamba või sea matusetalituse eest ... Eks need lood on mingit mõju kindlasti avaldanud. Õnneks neid jaburusi enam eriti ei loeta ja mine tea, võib-olla vanasti oligi selliseid vaimulikke, kes täiesti külma kõhuga viimastki võtsid.
Kas annetusteemas on mingit vahet Vanas ja Uues Testamendis?
Vanas Testamendis kõneldakse õige mitmes kohas kümnisest – üks kümnendik, kümme protsenti. Uues Testamendis ei ole protsente mitte kuskil. Jeesus ei räägi protsentidest. Jeesus ütleb: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“ (Lk 20:25)
Nüüd on küsimus selles, et keiser võtab jõuga. Kui ei maksa, siis võid vangi minna. Meil on siin Eestis mitmed inimesed, kes on paar aastat pidanud kinni istuma selle eest, et maksud on maksmata jäänud. Keiser sinuga nalja ei tee. Ja keisrile püütakse sellepärast maksta või JOKK-süsteeme tekitada, näiteks kontorikulud advokaadifirmal nii suureks kirjutada, et ei peaks riigile makse maksma – seda toimub päev-päevalt meie ümber. Aga Jumalale mitteandmine tundub palju ohutum – mitte midagi kohe ei juhtu. Ei ole peaaegu mitte ühtegi näidet tuua, võib-olla ainult Piiblist. Seal on küll Uues Testamendis (Ap 5:1–11) üks võimas lugu abielupaarist, kes püüab Jumalale annetamisel Jumalat tüssata ja varem kokkulepitust midagi endale jätta. Need kaks kukuvad valet vandudes kokku. See lugu tuuakse teistele hoiatuseks. Küsimus on selles, et kui sa oled Jumalale juba midagi LUBANUD või tõotanud ja sa jätad oma lubaduse täitmata, n-ö hakkad Jumala tagant varastama, siis võib su elu rikutud saada. Võib ju proovida katseid teha, et viid oma ühe protsendi asemel 0,3 ja ootad, kas hakkab kohe maapind värisema või välku lööma, ja kui ei hakka, siis tundub, et midagi ei juhtugi. Aga pikemas perspektiivis võib süda valutama hakata. Inimene peab iseendale selgeks tegema, et kuidas ja mis.
Samas võib öelda, et keiser tänases maailmas ei võta enam kümnist, keiser võtab ligi 40 protsenti. Aga keiser on ka lubanud, et hoolitseb omakorda vaeste ja viletsate eest, maksab ka pensionid, arstide palgad, ehitab haiglad, hoiab teed korras jne. Keiser – ma räägin üldmõistena – on võtnud endale väga suure osa inimese sissetulekust ja samas on lubanud selle võtmise eest ka väga palju inimesele tagasi anda. Vanasti, kui võttis tempel või sünagoog, siis omakorda see vaimne maailm püüdis hoolitseda nendesamade asjade eest – et inimene ei jääks üksinda jne. Nii et selle kümnise eest anti midagi ka inimesele tagasi. Nüüd on küsimus, mida annab kirik praegu puhtfüüsiliselt inimesele tagasi. Ta annab vaimselt palju tagasi.
Mina ei ole kohe kindlasti mitte nende hulgas, kes räägivad kümnise maksmise kohustusest. Ma tean, et mitmed on seda tegemas, ja ka Jaani kirikus nii mitmedki maksavad kümnist igal kuul. Neil on see täpselt oma palgast välja arvestatud ja tulevad suured summad. Mitmed nende maksjate hulgast on ka öelnud mulle, et nende elus on nii suur õnnistus alanud pärast seda, kui nad on hakanud seda nõndapidi tegema – usu küsimus, võib-olla tõepoolest, kui inimene seda niiviisi tajub. Aga ma ei lähe seda paljundama teistele ega ütlema, et „kuna sa kümnist ei maksnud, siis mees jättis su maha, poeg läks pätiks või katus kukkuski sisse“. Ma ei tahaks olla see, kes manitseb ja ähvardab.
Piibel kõneleb sellest, et andmine on väga loomulik ja peakski seda olema. Ja kui see ei ole loomulik, siis tuleb seda aeg-ajalt võib-olla meelde tuletada ja inimestele ka selgeks teha, et MIKS üldse küsitakse neid annetusi, mis on selle taga.
Milline on soovituslik annetuse suurus?
Soovituslik annetus Eesti luterlikus kirikus on üks protsent inimese aastasissetulekust. Selle peale hakkab mõni kohe küsima, kas see on netos või brutos ... Ausalt öeldes mina ei ole siiamaani endale selgeks saanudki, mis on neto ja mis on bruto. Mina ütleksin, et mõtle ise, arvuta ise ja paku ise. Keegi ei tule uurima sinu tegelikke sissetulekuid. Anneta nii, et sa suudaksid seda rõõmsalt teha, ja nii kui kibedaks läheb, jäta annetamata.
Kindlasti tekib paljudel ka meeletu andmistahe ...
Jah. Kirikule on püütud ka kortereid kinkida ja mida kõike veel. Kuid sellega on kaasnenud tihti soov, et „aga kirik võiks minu eest siis hoolt kanda kuni minu surmani“. Ja neid lugusid on ju teada küll, kus surm tuleb „päris pärast“, nagu ütleb Hando Runnel. Kirik lihtsalt ei suuda neid asju korraldada. Ja ega me ei taha ka sattuda sugulaste viha alla, et „kirik on varandusele käpa peale pannud“.
Kirikule püütakse vahel kinkida väga suuri annetusi ja kui on tegemist mingi kinnisvaraga ja inimene tuleb ise sellest rääkima, siis mina olen iga kord ära öelnud – kõik need nüansid, mis sinna lisanduvad, on liiga keerulised ja seal tuleb liiga palju kohustusi peale. Kirikul ei ole sellist süsteemi välja töötatud ega vastavaid inimesi olemas. Küll aga on tehtud pärandvariante, kus tõesti mingi osa mingist maast või korter on pärandatud kirikule. Me saame seda teada alles siis, kui meid kutsutakse notari laua ette – siis ei ole enam midagi vaielda või kaubelda. Muide, näiteks Ameerika mandril pärandavad väga paljud eestlased mingi osa oma pärandist ka oma kogudusele, sest soovitakse, et kirik jääks kestma ka järeltulevate põlvede jaoks.
Kui inimene üle mõistuse hakkab annetama või sugulased hakkavad juba kurtma, siis üritame midagi teha. Siin on olnud näiteks inimesi, kes igal pühapäeval tulevad suure buketi lilledega, et seda õpetajatele kinkida. On püütud ohjeldada üht naist, et ta oma väikesest pensionist seda ei teeks – aga mitte üks asi pole seda suutnud takistada. Kui inimene väga tahab midagi teha, siis on teda väga raske peatada. Nii et on olnud juhuseid, kus me oleme püüdnud pidurdada inimesi, aga ütleme nii, et pigem tuleb inimesi ikka innustada kui pidurdada. Arvan, et seda probleemi üldiselt ei ole, et inimesed liiga palju annetavad.
Jaani kirik on saanud ühe väga suure annetuse omal ajal – 1,5 miljonit krooni. See tuli ühelt endiselt Jaani koguduse liikmelt, kes suri Los Angeleses ja kes pärandas ühe osa oma suurest pärandusest Jaani kirikule. Ja see suur annetus andis meile julguse hakata restaureerima oma kirikut. Meil oli kümme protsenti rahast olemas tänu sellele suurele annetusele ja me julgesime võtta pangalaenu ning minna riigi ja linna käest küsima. Nii et üks annetus on tekitanud kogudusele, selle nõukogule ja juhatusele julguse minna edasi väga suurtele tegudele. See seeme on olnud VÄGA viljakas seeme.
Kes tohib annetada?
Annetada võivad kirikus kõik. Kirikus on annetuskastid ja iga inimene võib sinna annetada. Võib ka kiriku arvelduskonto peale saata oma raha või kirikukella või orelivile osta. Seda võib teha ka see, kes ei ole koguduseliige. Hiljaaegu näiteks kingiti kirikule orelivile, mille nimeks paluti panna Garri Kasparov. Justnimelt see male suurmeister. Üks tema suur austaja, vene inimene, tuli siia ja ütles, et soovib just Garri Kasparovi nime sinna. Garri Kasparov on minu teada juut ja vaevalt et luterlane, aga no miks mitte, kui keegi tahab teda nii jäädvustada.
Kas on mingeid piiranguid, millal ei tohi annetust teha? Vaimupuudega või hooldusalused inimesed jms?
Aga seda otsustavad siis juba teised.
Mis juhtub, kui ustav annetaja äkki enam ei anneta?
Siin ei ole nii, et kui inimene on jätnud paar aastat annetamata, siis me läheme kohe uurima, et miks ta enam ei anneta. Ja kui ükskord tuleb selle inimese matmise soov, siis me ikkagi arvestame sellega, et inimene on aastakümneid koguduseliige olnud, ja nüüd see lõpp oli tal selline, nagu oli, aga ega sellepärast ei jäeta inimest matmata ega ka mitte nn soodushinda kasutamata – see on kordades väiksem kui selle inimese puhul, kes ei ole kordagi kogudusele annetust teinud ja pole ka liige olnud, aga keda tahetakse siis suures ja võimsas kirikus orelite saatel matta. Me teeme vahet inimeste vahel – kui on laulatamine, matmine või laste ristimine, siis sõltub tasu suurus sellest, kas inimene on olnud liikmemaksu maksja või mitte. See on ainus asi, mida inimene reaalselt näeb: kui ta on liige ja tuleb näiteks oma laulatusest rääkima, siis öeldakse talle summa, mis on kolm kuni viis korda väiksem kui inimesel, kes ei ole koguduseliige.
Mis sündmuste puhul tavaliselt annetatakse?
Liikmeannetus tehakse lahus igasugustest sündmustest. Väga paljud inimesed on teinud püsikorralduse ega ole mingit sündmust – palga- või pensionipäev on see sündmus, mille puhul annetatakse. Aga kui me räägime spetsannetusest, siis kui keegi tuleb oma kolme või seitset last ristima ja kuuleb, et on võimalik ka iga lapse nimeline orelivile tekitada, siis sel puhul on nii mõnigi kord vastav arv orelivilesid tellitud – öeldakse ju, et „lapsed kui oreliviled“. Üks inimene hiljaaegu pani ka oma kolm last meie tulevasse kellamängu – ostis ühe suure kella, kuhu ta laseb valada oma kolme lapse nimed. Niimoodi jäädvustab ta oma lapsed vähemalt 300 aastaks, kui Jumal sellele kirikule tervist annab.
Kas pääsemisjuhtude jms puhul ka annetatakse?
Siin on selline lugu, et nendest asjadest tihtipeale ei räägita. Me leiame nii mõnigi kord oma kirikukassast näiteks viiekümneliste paki ja on selgelt näha, et see on korraga pandud – keegi on pidanud vajalikuks teha seda nõnda, et tema nime ei ole seal juures. Nii et me ei tea, miks see inimene seda teeb. Võib-olla tal on Jumalaga mingi kokkulepe või midagi muud. Me ei ole täpselt aru saanud, kes need annetajad on ja miks nad seda teevad, aga mingisugused kummalised asjad siin kirikus jah toimuvad.
Kui suur on keskmine annetus?
Me peame vahet tegema, asjad kaheks lööma. Näiteks kui ma nüüd hiljaaegu Kanadas olin, siis seal on nii, et kui inimene tuleb kirikusse, siis seal ees on üks väikene kast, mille sees on tähestiku järgi inimeste või perede nimedega ümbrikud. Inimene võtab oma ümbriku sealt välja ning paneb oma viis või kümme dollarit sinna sisse. Pärast raamatupidaja loeb need annetused kokku ja liikmeannetus koosnebki seal nendest jupikaupa ümbrikusse pandud summadest. Meil on sellised annetused nimetud ja tulumaksu nendelt maha ei arvestata. Kanadas on liikmeannetus ka see, kui sa pühapäeval kirikus annetad. Maksu seisukohast on see ju palju mõistlikum – kõik sinu annetused lähevad sinu arvele ja maksuamet saab selle teada ning tulumaks makstakse sellest tagasi.
Meil on kolme liiki annetusi: 1) inimene paneb raha annetuskasti, nii et parem käsi ei tea, mida vasak teeb, ja selle eest ei saa tulumaksu tagasi; 2) on liikmeannetus, mille jaoks on tehtud kas püsimaksekorraldused või makstakse kord aastas pangaülekandega, kuhu pannakse oma nimi ja isikukood ka juurde, et oleks võimalik tulumaksu tagasi arvestada ja et see läheks õigele inimesele – sest ühesuguse nimega inimesi võib koguduses olla mitu; 3) on eriannetus millegi jaoks: kas on soov saada omanimelist orelivilet või mälestada oma abikaasat, orelivilet nimeliseks tehes või kirikukella ostes. Ja tegelikult on veel üks liik annetusi – kui on mingid suured remondid vms, siis oleme vahetevahel ka välja hüüdnud, et oleks hea, kui need, kes saavad, teeksid oma sihtotstarbelise annetuse kiriku remondi heaks. Seda saab teha nii kiriku kantseleis kui ka pangaülekandega ja siis tuleb juurde kirjutada, mille heaks see on.
Keskmine liikmeannetus on Tallinna Jaani koguduses umbes 60 eurot aastas. Kui me mõtleme inimeste keskmise pensioni peale – sest ikkagi väga suur hulk koguduseliikmeid on pensionärid –, siis ma võiksin öelda, et kui kuus on pension kuskil 300–400 eurot, korrutad selle 12-ga aastas ja siis võtad sealt selle 60 eurot, siis see on ikka tunduvalt rohkem kui üks protsent.
Tõsi, on ka neid, kes tulevad, viis eurot näpus, ja ütlevad, et „tegelikult on see veel mu mehe eest ka“. Eks me siis arvestame nii, et kaks ja pool ning kaks ja pool ... Mis siis ikka. Tilk tilga kõrval ja lõpuks on ikka meri vett ääreni täis.
Kus asuvad Jaani kirikus annetuskastid?
Kui sisse tulla, siis on kaks kasti, mis on üldkastid – see annetus läheb kogudusetöö jaoks: kiriku kütmine; õpetajate, organistide jne palgad; kantseleikulud; elekter ja küünlad; armulaua-asjad; remondikulud; võlgade tagasimaksmine jne. Vasakut kätt keskel on orelikast, kuhu pannakse orelite heaks tehtavad annetused – orelite korrashoid maksab päris palju raha ja meil on ka inimene palgatud, kes neid korras hoiab. Paremat kätt on veel üks kast küünalde juures, kuhu saab n-ö küünla eest maksta, aga seegi on annetus kogudusele, sest paljud panevad palju rohkem kui ühe küünla tegeliku hinna.
Jaani kirik annetusi kodudes ukselt uksele kogumas ei käi. Meie kirik on nii suur, et me oma 12 500 inimese ukse taga ei käi – see oleks isegi Jehoova tunnistajatele üle jõu ülesanne. Vahel küll koputame kantsliteatega või infolehe vahendusel või täna siingi sellest rääkides inimeste südametunnistusele, et nad ei unustaks liikmeannetusi teha, aga ei mingit ukselt uksele käimist. Kuid väikeses maakoguduses – kui tahad ellu jääda ja kirikukatust parandada selle koha pealt, kust see läbi sajab, ja üldse on aastane sissetulek võib-olla 700 eurot – on hoopis teine olukord. Enamik Eesti luterlikke kirikuid maakohtades on imekombel veel elus ja kui siis seal tuleb keegi ukse taha, siis ärge kindlasti mitte pahandage.
Mis osa Jaani kogudusele tehtud annetustest läheb mujale?
Jaani kogudusega või õigemini kõigi Tallinna praostkonna kirikute ja kogudustega on nii, et kui sa teed liikmeannetuseks näiteks sada eurot, siis 15 eurot sellest läheb kirikuvalitsusele. Nemad omakorda jagavad seda raha ümber nii, et umbes 40 maakoguduse vaimulikud jääksid ellu ega sureks nälga. Väga paljudel Eesti kogudustel pole raha kõrgharidusega vaimulikule palka maksta ja siis on tehtud niisugune ümberjagamise süsteem, kus kõik kogudused maksavad 15 protsenti oma liikmeannetustest keskkassasse, kus see jagatakse solidaarselt neile kogudustele, kes ei suuda vaimulikule maksta üle miinimumpalga või sedagi mitte. Poole palgast maksab siis kogudus ja poole keskkassa. Selle raha eest toetatakse ka usuteaduse instituuti, et vaimulikke juurde tuleks – see ei ole riiklik õppeasutus, vaid on eraõppeasutus ja nõuab üsna palju kulutusi. Selle eest toetatakse ka konsistooriumit, kirikuvalitsuse ülalpidamist, sest ükski struktuur ei saa töötada, kui tal ei ole pead ega valitsust. Pisut toetatakse ka Eesti Kiriku ajalehte.
Lisaks läheb kolm protsenti meie liikmeannetustest praostkonnale, et praostkonna sinod saaks seda raha jagada: et saaks suuremaid ühisüritusi korraldada ja et meie praostkonna üldine töö võiks olla hea. Nii et iga kümne euro pealt läheb ära 1,8 eurot. 8,2 jääb kogudusele.
Igal pühapäeval me oma kirikus teadete osas ütleme, mille jaoks tänane korjandus läheb. Ligi kümme aastat tagasi me jõudsime selleni, et püüdsime tekitada niisugust rütmi, kus iga kümnes korjandus läheb meie kogudusest välja. Et olgu meie enda aeg nii raske kui tahes, siis ka meie maksame kümnist ehk püüame maksta kümnendiku väljapoole. Kui me ise ootame, et meile ühte protsenti makstaks, ja samas Vana Testament ütleb, et peaks olema kümme protsenti, siis välja andmise protsendi järgi me oleme natuke nagu Vana Testamendi inimesed. Oleme teinud väga palju erinevaid korjandusi väga paljude asjade toetuseks, alates tsunamiohvrite toetamisest kuni Martin Lutheri kodukiriku restaureerimiseni; samuti oleme toetanud kristlikku meediat (Pereraadio, Raadio 7) ja tihtipeale läheb korjandus ka lihtsalt abivajajate toetuseks. Üks on aga kindel. Iga kord, kui me nimetame, et toetame selle pühapäeva annetustega midagi, mis on väljaspool meie kogudust ja kirikut, läheb 50% annetustest sinna ja 50% jääb meile. Sellega rahustame ehk neid, kes mõnda asja ei tahaks toetada, aga ei saa oma annetust enam annetuskastist tagasi võtta, kui kuuleb, mida me seekord toetame. Siis selline inimene saab mõelda, et tema osaga toetati ikkagi tema oma kogudust.
Sellest hetkest alates, kui me hakkasime iga kümnendat korjandust väljapoole andma, on Jaani kiriku majanduslik olukord läinud heaks. Meil on see küll väga selgelt töötanud. Nii kaua, kui me järgisime põhimõtet „Hoian kõik endale ja pole sul tarvis teada, mida ma teen!“, olid meil näpud kogu aeg peaaegu põhjas, aga sealt edasi, kui hakkasime mõtlema ka teiste peale, läksid asjad huvitaval kombel korda ja jõudsime ära teha ka miljonilised remondid jm.
Kas on võimalik konkreetsele õpetajale annetada?
Ei ole võimalik. Mul on olnud juhuseid, kus tõesti lahkunu on enne surma selge sõnaga öelnud, et see või see tuleb anda õpetajale. Nii on kaks või kolm korda aastas. Seal ma surnuga vaidlema ei hakka. Kõikidel muudel juhtumitel – ehk kus elav inimene püüab mulle midagi pihku pista – on pakkuja näinud, kuidas õpetaja muutub tusaseks, ja kuulnud mind ütlemas: „Ma ju ütlesin teile ja see polnud mingi keerutamine!“ Ma olen Eesti Vabariigi kodanik ja ma maksan oma makse. Samas kui ma matan või laulatan inimesi, kes ei ole meie koguduse liikmed, või teen seda meie kirikust väljas, siis ma saan oma väikese palgalisa, aga ametlikult. Kuid tavalised laulatused, ristimised jne on lisatasuta, need ongi ju õpetaja töö ja kui õpetaja hakkaks nende eest mingit lisatasu võtma, siis oleks see minu meelest kuritegu.
Aga kui mind kutsutakse kuskile Eesti teise otsa laulatama – isegi kui pruut ja peigmees on meie koguduse liikmed –, siis tuleb sõiduraha jms kinni maksta. See on ainus asi, mille puhul ma ütlen, et õpetajale tuleb maksta. Kõik, mis siin linnas toimub – ka igasugused kodused armulauad jm –, siis EI MINGIT annetamist õpetajale. Ärge palun ajage mind tusaseks.
Milline on annetuste ja liikmelisuse seos?
Kurb. Liikmekaartide järgi on meil üle 12 500 liikme, kellest umbes 10 000 võiksid olla liikmeannetajad. Tegelikult maksab vähemalt kord kolme aasta jooksul liikmeannetust umbes 2500 inimest ja neist 1700–1800 maksavad seda igal aastal korralikult. Kui IGA meie koguduse liige või kui vähemalt pooled meie koguduse liikmed annetaksid kas või 15 eurot aastas, siis me poleks linna ega riigi ustele koputanudki nende remontide osas ja me teeksime siin lausa imeasju. Väga paljud asjad siiski seisavad raha taga.
Ja näiteks kiriku küttearve võib olla kuus 4000 eurot, sest selle kiriku suurus on kuupmeetrites arvestatult umbes 60 kahetoalist korterit. Katsu sa 60 korterit 4000-ga kütta, aga meie saame sellega siin hakkama, sest me ei küta rohkem kui 15 kraadi.
Aeg-ajalt peab ära käima, et aru saada, kui hea meil siin on. Ma olen käinud Saksamaal Schwerini toomkirikus – meie koor laulis seal koos nende kooriga, oli hästi võimas kontsert ja kirik puupüsti täis – ja kirik oli täiesti külm. Ma küsisin: „Kuulge, kas te ei küta, kus te küttekolded on?“ Ja vastuseks tuli, et nad pole kunagi kütnud: „Me ei saaks ju siis teid ega Kreekat jne toetada, kui me oma kirikut kütaksime.“ Mul oli, teate, täitsa häbi.
Kui palju on riik ja linn Jaani kirikut aidanud?
Väga palju. Kui koguduse igapäevaelu vaadata, siis linn toetab praegu poole osaga meie hardushetkede muusikute palkamist. Meil käivad mängimas väga head Eesti muusikud ja me maksame neile väikest honorari. Linn on võtnud viimased paar aastat toetada seda hardushetkede tegemist, kuna nad on aru saanud, et see on üks kõige enam külastatavaid regulaarseid kontserdisarju Tallinna linnas – igal kolmapäeval kell pool kaks on kirikus umbes 200 külastajat ja tippsolistid.
Riik ja linn on toetanud Jaani kiriku remonti. Linn on välisremonti toetanud täielikult oma 4 miljoni krooniga tol ajal ja siseremondiks on riik andnud üle ühe kolmandiku ja linn pisut alla ühe kolmandiku. Me leppisime riigi ja linnaga kokku, et me jagame kiriku ja orelite restaureerimise kolmeks: 1/3 riik, 1/3 linn ja 1/3 kogudus. Tänases vääringus on kõigeks selleks kulunud üle kahe miljoni euro. Kui see oleks üksnes koguduse peale jäänud, siis me oleksime 40 aastat seda võlga tagasi maksnud ja tegelikult keegi polekski meile sellist võlga andnud.
Miks riik ja linn seda teevad?
Seda on väga selgelt väljendatud: Tallinna Jaani kirik on nii rahvarohke ja nii sündmusi tulvil kirik ning on avatud nii linnarahvale kui ka kogu riigi kodanikele, et seda tasub toetada. Meie kirik teenindab sellesama riigi ja linna inimesi: see ligi sada kontserti aastas, mis siin toimub, kõik jumalateenistused, laulatused, ristimised jne – tegemist ei ole muuseumiga, kus aeg-ajalt on ka mõni jumalateenistus ja kuhu mõni inimene tuleb, vaid see on ääretult käidav koht. Näiteks ainuüksi möödunud aasta detsembris käis meil ligi 60 erineval üritusel kokku ligi 28 000 inimest. Nii et küllap sellepärast – on nähtud, et me ei ole mitte ainult küsijad, vaid me oleme andjad, kes küsivad selleks, et anda paremini.
Mis suunas tundub Eesti ühiskond annetuste vallas liikuvat? Kas on näha muutusi?
Mul puudub sellest ülevaade. Kuigi neid spontaanseid ja äkilisi hetki oleme me kõik näinud, kus teleekraanil tiksuvad annetusnumbrid ja lähevad järjest suuremaks, kuid samas olen ma kuulnud, et paljud asutused on oma sponsorrahad kokku tõmmanud. Mulle tundub, et ühist nimetajat ei saa välja tuua, kas Eesti ühiskond oleks siia- või sinnapoole liikunud. Küll on aga ka kirikus näha seda, et annetused on aasta-aastalt suurenenud. Kasvanud on inimeste avatus ja arusaam sellest, et ka nende väikestel annetustel võib olla väga suur osa selles üldises osas, millega tegutsetakse.
/juuli 2015/
