Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU.
Murphy seaduses on lause, et viie minuti pikkus sõltub sellest, kummal pool väljakäigu ust sa oled. Kui on häda, siis on viis minutit kohutavalt pikk aeg. Ja kui oled juba sees, siis ei pruugi hakkama saada. Kas kirikuõpetaja võib ajast nõnda rääkima hakata? Aga miks mitte – ka inimene, ka olnud ühel ja teisel pool ust.
Ja mõtleme ajale kirikus ... Toomas Pauli käest küsiti kunagi, kas see häirib teda, kui inimesed vaatavad kella sel ajal, kui ta jutlustab. Ta vastas: „Ei, see ei häiri, aga kui nad juba raputama hakkavad ja vaatavad imestunud näoga, kas kell ikka käib, siis tekib küll tunne, et peaks hakkama lõpetama.“
Aeg on eri pikkusega
Aeg on kummaline asi. Aeg sõltub väga paljudest asjadest. On tehtud katseid ja nende katsete tulem on see, et inimesed tajuvad aega erinevates situatsioonides täiesti erinevalt ja panevad väga tõsiselt mööda, kui neilt küsitakse mingi aja pikkuse kohta, KUI ... See sõltub tihtipeale sellest, kui intensiivselt me oleme asjas sees. Aeg läheb nagu lennates, kui me teeme midagi, mis meile meeldib, ja aeg muudkui venib ja venib, kui meil on midagi sellist käsil, millega me väga ei tahaks tegeleda, aga PEAB – keegi on käskinud, see on meile vastumeelne jne.
Stefan Klein on oma raamatus „Aeg“ sellest kõigest väga põnevalt kirjutanud ja see on tõesti raamat, mida ma kõigile soovitan. Seda ei ole juba ammu raamatupoodides olemas, küll aga on seda võimalik raamatukogudest laenutada ja võib-olla on mõnel sõbral seda ka. Klein kõneleb näiteks sellest, et kui „Boléro“ autor Marcel Ravel oli kuulanud üht orkestriproovi, kus tema lugu esimest korda harjutati, siis ta oli pahandanud dirigendiga, et see läks loo kasvades kiirendamise peale välja. Mida edasi lugu läks, seda kiiremaks see muutus. Ravel näitas dirigendile, et lugu peaks minema valjemaks, aga mitte noodid lühemaks või tempo kiiremaks. Mida kõvemaks selline lugu läheb, seda kiiremini see tundub minevat. Aga see selleks, need ei ole meie jaoks olulised asjad.
Oluline on see, kuidas me tajume aega siin elades. Paljude külaliste puhul me tunneme, et tahaks, et nad jääksid veel, ja mõnede puhul me püüame juba hakata vaikselt märkusi tegema, et nad võiksid end lahkuma seada: teeme väikse haigutuse jms. Huvitaval kombel on need inimesed meie juures olnud ühe ja sama pikkusega aja, aga ühtedega on huvitav, aeg läheb lennates, teistega on igav, aeg muudkui venib. Eks selle eluga on üldse nii. Osade inimeste jaoks on probleemiks, et aega ei ole üldse. Jälle tuleb mul Valda Raud meelde, kes vaatas väga-väga teravate silmadega aeg-ajalt otsa mõnele noorele kukele, kes tema juures hädaldas, kuidas tal üldse mitte millegi jaoks ei ole aega, ja ütles: „Huvitav, kuidas sul üldse aega ei ole – meil on täpselt ühepalju aega. Sa vist elad valesti. Sa ei oska elada.“ Ta oli 90-aastane, kui ta nii ütles. Meil on ühepalju aega, 24 tundi on ühepikkune ... Kuidas sul on kogu aeg kiire?! Säti oma asjad siis teistmoodi.
Aega peab võtma
Osal inimestel on kogu aeg kiire. Kuid on ka inimesi, kes teevad tohutu palju ja kelle juurde eriti ei julgetagi minna, sest arvatakse, et neil ju ei ole aega. Aga siis tuleb välja, et neil ikkagi on sinu jaoks aega. 45 minutit sinu jaoks aega ... See on üsna sage ka siis, kui inimesed tulevad minu juurde ja küsivad, kui palju mul on nende jaoks aega. Ütlen, et registreerunutel on aega 45 minutit. Nad ei suuda ära imestada ja arvavad, et see on lihtsalt niisama öeldud ja varsti ma hakkan kella vaatama. Aga ei ole põhjust. Aega peab võtma. Kui aega enam ei ole, siis tuleb asju hakata teistmoodi sättima. Olen näinud, et seda on täiesti võimalik teha. On võimalik teha nii, et aega on.
Omal ajal õpetasid ka mind sellised inimesed, kes olid nn ajakasutusspetsialistid ja õpetasid siis kirikuvalitsuse liikmetele ja praostidele, kuidas aega kasutada. Neil oli ainult üks väike palve kõige alguses – nad palusid meil kõigil tõsta oma märkmikud üles. Siis nad palusid märkmiku avada selle koha pealt, mis parasjagu oli, ja siis nad seletasid: mida väiksem on märkmik, seda vähem on sul aega. Seda vähem tundub sul aega olevat. Sest kui sa kirjutad sinna kolm asja, siis ongi see leht täis ja tundub, et päev ongi täis. Aga kui sul on A4-leht päeva jaoks, siis sa märkad, et oot-oot, siin on tund aega vaba ja selle asja jaoks on pool tundi, teise asja jaoks kaks tundi ja siin on üldse auk sees ... Eks see ajakasutus ongi selles, et kuidas ja kuhu me kirjutame. Mul on aeg-ajalt tunne, et tänapäeva pisikesed nutiseadmed tekitavad ka tunnet, et hirmus kiire on kogu aeg, sest mis sinna väiksele ekraanile siis mahub korraga näha ... Päris vähe asju. Või on need kribukirjas ja väga täis.
Ajaga on üks selline lugu, et targad inimesed ühes väga tõsises liikumises on soovitanud ööpäeva jagada kolmeks võrdseks osaks: üks kolmandik tööle, üks kolmandik puhkusele ja üks kolmandik Jumalale ja ligimesele ehk siis Jumalale. Kui esimene üks kolmandik hakkab teiste arvelt aega võtma, siis on asi tõsiselt käest ära. Vaat selle suure märkmiku puhul on võimalik vaadata seda, et kui sul ei ole seal enam üldse tühja kohta ... Kui see kõik hakkab kella kaheksast pihta ja lõpeb kella kaheteistkümne ajal öösel ja siis on veel vaja järgmise päeva asjad ette valmistada. Nagu nii mõnigi inimene, kes on ka vaimulikult väga kõrgel kohal, vastab mulle, kui ma küsin ta käest, et millal ta jutluste ja kõige muu ettevalmistuseks aega leiab – et öötundidest võtab omale selleks aega. Ma ikka ja jälle mõtlen, et millal see pauk ära käib, millal me kuuleme, et ta on reanimatsiooniga kuskilt ära viidud.
Ei ole võimalik, et inimene ei võta puhkamiseks ja pere jaoks aega, väga kaua see ei kesta siis ühegi inimese puhul – võib-olla nooremad peavad vastu. Minu jaoks on piir olnud umbes 50. eluaasta peal, kus ma olen tajunud, et nüüd ma enam ei jõua nii kiiresti ja nii palju, kui ma varem jõudsin. Ma olen hakanud asju kokku tõmbama, olen hakanud asju ära andma käest, ma olen loobunud mitmetest töökohtadest, mis on enne olnud vaimulikutöö kõrval, ja komisjonides olemisest, sest ühel hetkel kokku võttes oma koosolekutel oldud aega sain ma kokkuvõtteks 500 tundi aastas. Mis on 500 tundi aastas? See on kaks ja pool kuud kaheksatunnist tööd päevas. See on hullumeelsus. Aga see oli ainult koosolekutel istumine. Lisaks sellele ma olin väga paljude koosolekute juht, see tähendas, et sinna tuli „juurde keevitada“ veel mitusada tundi. Ja mis siis jäi jutluste jaoks? Mis siis jäi inimestega kõnelemise või perega olemise jaoks? Kuskilt käib pauk nii või teisiti ja see on lihtsalt aja küsimus, millal meie aeg saab otsa.
Aega tuleb võtta palve jaoks
Aega tasub võtta. Martin Luther on öelnud – vähemalt seda lauset omistatakse temale –, et „täna on mul nii palju tegemist, et ma pean vähemalt kaks ja pool tundi palvetama, enne kui ma nende tegemiste juurde lähen“. Ma pean võtma palju aega palveks, et võtta Jumal sellele kiirele teekonnale kaasa, et ma ei läheks üksi ega tormaks oma peaga vastu suletud uksi. Tihtipeale on nii, et mul on nii palju teha, et ma ei jõudnud hommikupalvet teha ja söögipalve üldse ununes ... Õhtul jääd ka magama: „Meie Isa, kes Sa oled norr ...“ Ja ongi jälle päev läinud, Jumalaga suhtlemine jälle nullilähedane või lausa miinuses, kui mõelda oma närvilistele ütlemistele või inimeste haavamisele. Need hakkavad tulema, kui aega ei ole, kui teised inimesed hakkavad närviliseks tegema – jälle nad tahavad midagi, jälle nad vajavad midagi sinu käest ...
Aega tuleb võtta. Aga ma ei ole elus olnud kindlasti mitte see, kelle pealt võiks näitematerjali koguda sellest, kuidas ma olen kogu elu osanud aega ratsionaalselt kasutada. Ma olen olnud selline 18 tunni töömees väga pikki aastaid. Hommikul vara pihta ja õhtul hilja lähed arvuti tagant voodi, vahepeal kõik matused ja ristimised ja jutluste ettevalmistused jne. Ühel hetkel ma tundsin, et nüüd on kõik. Ma loodan, et mõned teised on targemad ja suudavad enne peatuda.
Aja vaenlased: edevus ja suur ego
See, et sa aega väga lollisti hakkad kasutama, topid kõik täis, tuleneb tihtipeale õige mitmest asjast. Ja üks, andke mulle andeks, on kindlasti edevus. See suur ego. Sa nii tahad, et sulle igal pool plaksutataks, igal pool sulle kiitust loetaks. Sa räägid igal pool, mitu töökohta sul on ja mida kõike sa teed, sa saad pidevalt näidata mingeid tulemusi. Kas seda on vaja? Kui ma vahel loen selliste inimeste kirjutisi, siis ma mõtlen, kas oli vaja neid puid maha võtta, seda raamatut välja anda, mida on tehtud üle käe ja kiirustades ... Kurvaks teeb vahetevahel see meeletult kiirustavate inimeste selline variant jutustada, kõnet pidada mingi asja ümber lõpmatuseni ja teisi ära tüüdates.
Villem Reiman on öelnud, et see, kes tahab teistele küpset vaimutoitu jagada, peab oma varasalved kõigepealt täis koguma. See on pidev protsess. Kui tahad midagi anda, peab olema sul midagi ka endasse kogunenud. Kui sa ei suhtle inimestega, kellel on sulle midagi anda, kui sa ei loe raamatuid, kust on sul midagi võtta, kui sa ei vaata teatrietendusi, kust on midagi kõrva taha panna, mis paneb mõtlema, kui sa ei kuula muusikat, mis paneb sind mingile teisele lainele, kui sul ongi ainult tormamine punktist A punkti C, siis ... Ma mäletan üht hetke oma elus, kus ma tormasin ja ma vaatasin, et kaks minutit veel ja ma jõuan sinna koosolekule õigeks ajaks. Ja siis äkki ma avastasin, et ma olin sõitnud õigest ristist mööda ja ma pidin tegema pika tiiru, et õigesse kohta saada. Autopiloot oli juba peal, fikseerid ära viimase korra, kus sa Mustamäel sõitsid, läksid kultuurikeskuse Kaja juurde, aga nüüd on vaja minna Mustamäe linnaosa valitsusse ja see on üks tänav enne ... Aga sa lähed autopiloodiga hoopis valesse kohta. See on see, et kogu aeg on kiire ja enam ei ole mõtlemiseks aega. Mõtled autos teiste asjade peale ja samas sõidad – see on päris hullumeelne. Neid hetki on mu elus mõnikord ette tulnud ...
Suhelge inimestega silmast silma!
Aega tuleb võtta. Kristlastena tuleks aega võtta eelkõige palveks. See on võib-olla üks nõrgemaid kohti, aga ma mõtlen just praegu ühe jutluse peale, kus Jeesus on kurb, et Ta jüngrid ei suuda parandada inimest, kes vajab abi – ja Ta on ometi andnud neile meelevalla selliste halbade vaimude üle, aga nad ei suuda seda kasutada. Ja kui siis jüngrid küsivad, et „Miks meie seda ei suutnud?“, siis ta ütleb, et see tõug ei lähe välja muudmoodi kui palvega. Aga kui me ei palveta, kui me ainult räägime, kui me ainult tegutseme? Kui me ei ole ühenduses Temaga, kellelt tuleb kõik hea ja täiuslik? Siis me peamegi üksi rapsima ja siis meil lähebki tohutult kaua aega igasuguste jamade peale ja ka õigete asjade peale – istume kolm tundi laua taga ja tuleb vaid kolm rida. Ei tule midagi, kanal on kinni! Äkki läheks lihtsalt arvuti tagant ära ja paneks põlved maha, jääks palvele ja loeks midagi – äkki antaksegi siis?
Ma sõitsin ükspäev Viljandimaale Anu Raua juurde ja ma olin mures ühe mõtiskluse pärast, ma teadsin, et ma pean selle varsti ära saatma, aga mul ei olnud ridagi kirjas, olid ainult mingid imelikud mõtted, millega polnud lõpuks mitte midagi teha. Siis istusin ühel hetkel lihtsalt seal lõngakerade ja vaipade keskel ja sisuliselt 15 minutiga oli lugu valmis, ilma et mitte midagi oleks varem olemas olnud. Sa pead minema ennast laadima, sa pead olema kuskil, kus sinust viimast välja ei tõmmata, vaid kus sulle midagi antakse. Suhelge reaalselt inimestega. Minge arvuti tagant aeg-ajalt ära. Jah, lülitage Facebook ka aeg-ajalt välja. Palun!
Hiljaaegu kirjutasin mingisuguse asja ja 30 sekundi pärast tuli juba meeldimismärk, aga 30 sekundiga ei olnud võimalik seda pikka lugu läbi lugeda mitte kellelgi ... Keegi on sees ja kogu aeg klõpsib. Kuule, mine suhtle normaalsete inimestega! Ma olen täiesti ebanormaalne sellest vaatevinklist vaadates. Tulge aeg-ajalt kuvari tagant ära, tegelege lihast ja luust inimestega. Ja uskuge, et Fred Jüssil on õigus, kui ta ütleb, et mõtlemiseks on vaja kahte inimest. Rääkige! Rääkige reaalselt, täiesti reaalselt silmast silma, suust suhu, kõrvast kõrva. Võtke aega ärakuulamiseks, mõtlemiseks, rääkimiseks, palveks. Võtke palun aega, sest varsti saab see aeg otsa, meie kõikide jaoks otsa. Meil ei ole aega veel. Meil on õige pisut veel aega ja seda ei ole mõtet lolluste peale raisata, kõige selle peale, millest pole mitte kellelegi mitte kõige vähematki abi. Ärge kulutage aega negatiivse peale, kirumise peale, mahategemise peale. Võtke aega, sest aega on vähe.
/28.04.2017/
