Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ (Jh 20:26).
Ta tuli nende rahutute, segaduses olijate juurde. Ta ei jätnud neid. Ta ju tunneb meid – inimlapsi – ja teab, kuidas mõned meist end suudavad suurepäraselt üles kruvida, olla omaenese ja lähedaste närvide parimad rikkujad. Tema tuli ja tuleb ikka ja jälle, toob lahenduse ja rahu. Augustinus on öelnud, et rahutud on meie südamed, kuni nad leiavad rahu Jumalas. Tema on meid loonud. Tema tunneb ja teab meid meie olemuse äärteni ja ka seda, kuidas me leiame rahu.
Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli. Paljud uksed on lukus ja südamed ka. Nii tundub turvalisem. Nii isegi soovitatakse. Keerake uksed lukku – ka kirikute ja kodude uksed lukku, hoidke teistest eemale. Lukustatud uksed aitavat viiruse levikut tõkestada. Kuid me teame, et halbade mõtete eest see meid ei kaitse. Need tulevad läbi traadi ja õhu. Hirmu külvavad mõtted, rumalad mõtted, mis viivad rahu, teevad vastuvõtlikuks haigustele, hävitavad närvisüsteemi, ajavad hulluks.
Õnneks ei peata lukustatud uksed ka Teda, kes võib tuua rahu, rõõmu ja tervist, tervendavaid, ülesehitavaid mõtteid. Tema tuli ja seisis kõikide keskele. Ta ei võtnud mõnda tublimat, korralikumalt käitunut eraldi kõrvale ega suhelnud teiste meelehärmiks vaid temaga. Ei, ta kirjutab: „Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele.“ Nii sünnib ka täna. Ta tuleb meie keskele, kõneleb meiega, ei teata ühelegi: „Sina ära neid mõtteid loe, seda palvet palu, sest sinuga pole mul enam millestki rääkida. Vaata, milline sa oled, mida sa oled teinud ja tegemata jätnud!“ Ei, Tema seisab meie kõikide keskele, on sama kaugel sinust, kes sa loed neid ridu, palud seda palvet Torontos, kui ka sinust, kes loed ja palud seda Toris või Tallinnas.
Ta ei tule selleks, et meid süüdistada. Seda teeb meie südametunnistus. Seda teevad teised inimesed. Seda teeb hingevaenlane. Neid, kes sellega tegelevad, on juba piisavalt. Tema tuleb ja soovib meile Rahu. Seda me vajame ja Temal on seda palju – igavesti palju, lõputult – ja kui me seda Temalt vastu võtame, muutume meiegi rahutoojateks, oskame minna läbi lukustatud uste, läbi paksude müüride, mille inimesed on oma tundlike hingede ümber ehitanud.
Palugem täna koos Assisi püha Franciscusega, mehega, keda Kristusega kohtumine, Tema armastuse ja halastuse mõistmine totaalselt muutis:
Issand, muuda mind oma Rahu saadikuks.
Sinna, kus on vihkamine, luba mul külvata Armastust;
kus ülekohus, luba mul külvata Andestust;
kus on lahkhelid, luba mul külvata Üksmeelt;
kus kahtlus, luba mul külvata Usku;
kus eksimus, luba mul külvata Tõde;
kus meeleheide, luba mul külvata Lootust;
kus kurbus, luba mul külvata Rõõmu;
kus pimedus, luba mul külvata Valgust;
Issand, anna mulle jõudu lohutada enam teisi,
kui otsida ise lohutust; mõista enam teisi, kui oodata ise mõistmist;
kinkida teistele enam armastust, kui mulle endale osaks saab.
Sest öeldud on: „Teistele andes me saame ise;
teistele andestades saame oma patud andeks;
surres sünnime igavesele elule.“
Issand, me isand, tule meie juurde ja kõigi meie armsate juurde ja too meile oma rahu, tervenda meid, julgusta meid, õnnista meid ja too rahu sellesse rahutusse maailma! Aamen.
