EELK Tallinna praost ja Jaani koguduse õpetaja JAAN TAMMSALU:
Issand, me isand, täna, kui meenutame Sinu alandliku kuningana sissesõitu Jeruusalemma, tahame seista koos nendega, kes Sind tervitasid, palusid ja tänasid. Me palume Sind, aita meid, et me ei oleks nende hulgas, kes siis, kui Sind tabas ülekohus, alandus, meeletu valu, sulle selja keerasid.
Sina teadsid, mis Sind ees ootab, aga läksid siiski – asusid alanduse ja valu ja surma teele, et võtta surmalt ta lõplikkus, et need, kes Sinusse usuvad, ei peaks kartma ja et võiksime uskuda, et seesama tee, mis viib läbi kannatuste, vaeva ja haiguste surma, viib sealt edasi ellu, mis jääb, rahusse ja rõõmu, mis iial otsa ei saa. Aita meid sellesse uskuda.
Täna mõtleme palves neile, kes selles ärevas muutunud ajas ei saa hakkama, neile, kes tunnevad hirmu, neile, kelle elujõud on lõppemas, lootus kustumas, neile, kes ei jaksa elada. Mõtleme lastele ja noortele, kes ei näe enam mingit põhjust edasi elamiseks, kes vigastades, näljutades või muul moel ennast hävitavad. Mõtleme neile, kes püüavad endalt elu võtta, ja nende lähedastele, kes ei oska oma katkiste hingedega armsaid aidata.
Mõtleme neile, kes arvavad, et kogu nende elu on kokku kukkunud, kui nad on kaotanud töö või mõne lähedase. Issand, vala valgust nende katkistesse hingedesse ja valutavatesse südametesse.
Sina tead, mis on valu ja alandus, piin ja hüljatus. Sina tead, mida tunnevad need, kellele lähedased pööravad selja. Sina saad aru, sa mõistad ja hoolid.
Võta kõik kurvad, hingepiinades ja valudes vaevlejad oma armastuse hõlma ja aita neil leida lootust.
Issand, me isand, kõrgekskiidetud kirgas Kristus, halasta meie peale! Tänu, et sa kuuled meie palveid, ja tervendad seda katkist ja haiget hirmunud maailma.
Aamen.
