„Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha! Ära ütle oma ligimesele: „Mine praegu ära ja tule teinekord tagasi, küll ma homme annan“, kui sa seda kohe saad teha!“ (Õp 3:27–28).
Enamik meie hulgast mäletab veel aegu, kus peaaegu kõikjal valitses defitsiit. Ei olnud sugugi enesestmõistetav, et kui sa midagi vajasid ja tahtsid mõnda tarvilikku asja osta, et sa seda ka said. Sul võis olla raha, aga sellest veel ei piisanud. Pigem oli tarvis tutvusi, head läbisaamist nendega, kellest olukorra lahenemine sõltus. Võib-olla oli ka õnne vaja või siis tuli olla õigel ajal õiges kohas. Kes tahakski seda enam meenutada, kuid olgu see toodud näitena meie lähiminevikust. Meie endi elust.
Nüüdseks on olukord muutunud, kõike on saada ja kui endal on võimalust, siis mine ja soeta.
Ometi kõike osta ei saa ja seda polegi vaja taotleda. Siitilmast ei saa me midagi enesega kaasa võtta. Ometi valitseb ka tänasel päeval omamoodi defitsiit. Inimlikkust ja usaldust ei ole kunagi liiga palju, pigemini on see defitsiit.
Usalduse või ka usalduse kaotamise tõttu kannatavad paljud meie hulgast. Kas on võimalik usaldust tagasi võita? Kas julgeme ja tahame üksteist enam usaldada ja armastada? Või siis täpsemalt – millised on meie eneste elu usalduse allikad ja teerajad, mida mööda siin ajalikus elus astuda? Kas üksteise usalduse ja toetamise sillad on piisavalt kandvad ja meid ühendavad?
Pühakiri tunnistab: „Ära keela head neile, kes seda vajavad.“ Ega me ju otseselt keelagi. Vähemalt mulle tundub, et meie rahva hulgas on kogukondlik kaastunne üks väheseid säilinud ja toimivaid printsiipe inimeste südametest nähtavate tegudeni. Neid märke, kus ollakse nõus hädasolijaid aitama, on õnneks väga palju. Vähemalt nii see näib.
Üksteise eest hoolitsemine ja raskustes aitamine oli omane algkogudusele ja on ka meile. Isegi kui me alati ei märka seda tõsiasja või kipume unustama, ei ole usaldus ega ka inimlikkus kuhugi kadunud. Ei saa püsida vaid konkurentsis, vaid eelkõige ikka koostöös ja usalduses üksteise vastu.
Seega nii usaldus kui ka kogukondlik ühistegevus on ühiskondliku kokkukuuluvuse eeldus ja pärisosa. Usklikena saame samuti küsida, kuidas hoida usaldust Jumala enesega. Mida Temal on meile anda? Ärme siis seda küsides unustame, et Tema saab meile anda armastust. Selles armastuses ja hooles võime endid alati usaldada Tema enese kätte, meid ainult ei lohutata, vaid antakse selgelt mõista, et me pole siin ajalikus maailmas üksi.
Tema armastuse kaastunne meie vastu äratab meie südametes hoolivuse ja kaastunde üksteise vastu. Ja neid, kes jagavad hoolivust, kes märkavad teisi aidata, ei pea otsima kusagilt kaugelt, need võime olla meie ise. Või kui oskame vaadata, on neid inimesi meie ümber palju. Nad ei ole kusagil eemal ega kaugel, vaid ikka meie lähedal ja kõrval. Häid inimesi – neid, kes märkavad ja hoolivad – ongi tihti meie lähedal. Hoolivus ja inimlikkus ei ole defitsiidis.
PALVE: Me ei pea kartma head teha neile, kes seda vajavad. Jumal, anna meie kätele ja südamele jõudu seda teha.
