„Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?“ Aga nemad kostsid: „Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.“ Tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?“ Siimon Peetrus kostis: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.“ Jeesus vastas talle: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.““ (Mt 16:13–19).
Selle pühapäeva nimetus kirikukalendris oli apostlite pühapäev. See on asetatud seal Peetruse ja Pauluse mälestuspäeva (29. juuni) lähedale. Apostlite pühapäev annab meile võimaluse tuletada meelde apostlite ülesandeid, nende kuulutustegevust, ja kindlasti kutsub ka meid kogudusena ja üksikisikuna järele mõtlema oma osa üle olla Kristuse järelkäija ja Tema saadikuna elada siin ajalikus maailmas. Seega puudutab see evangeelne sõnum ka meid endid, tänapäeva kristlasi, Kristuse kuulutuse järgijaid.
Apostel Peetrus tunnistab Jeesuse Messiaks – salvituks. Kristuseks. Jumala enese Pojaks. Jumal ise ilmutas Peetrusele Messia au ning Jumala Pojaks olemise ja selle tõe kaljupõhjale rajatud koguduse olemust.
Me teame ütlust „heal lapsel mitu nime“. Nii eesti keeles kui ka Piibli algkeeltes vaadatuna on sellel ütlusel tõepõhi all. Sellest annavad tunnistust juba Vana Testamendi ettekuulutused tulevast Messiast ja ka pühapäeva kirjakoha otsene Jeesuse küsimus jüngritele: „Kelle ütlevad inimesed inimese Poja olevat?“
Jeesus küsib otse: „Kes ma olen, kes ma teile olen?“ Vastused on erinevad: „Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.“
Meilegi võib tunduda iseenesestmõistetav Peetruse vastus „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“, kuid ometi kõlab see küsimus ka meile. „Kes ma teile olen?“ Kas me oleme kunagi sellele mõelnud ja kas peame sellist küsimust enesele esitama? Võib arvata, et küllap ikka oleme mõelnud. Igaüks meist on tulnud kirikusse oma elu, oma igapäevaste tegemiste, oma mõtete keskelt. Igaühele on antud võimalus osa saada meeleuuenduse, palve, andeksandmise kaudu Jumala jätkuvast armust meie suhtes ja kogeda oma inimeseksolemise puuduste ja nõrkuste kaudu Jumala halastust, ligiolekut ja armastust siin ajalikus elus. Tahes või tahtmata on sedalaadi küsimus õigustatud. Me tahame ju ka teada, tahaksime ehk Peetruse ja apostlite kaudu anda sellise tunnistuse ka oma elu ja olemuse kaudu.
Kellegi võõraga tuttavaks saades ütleme esmalt oma nime ja meile vastatakse samaga. Sellest eeldame, et me pole enam päris võõrad, me teame teineteise nimesid. Järgneda võib pikemgi vestlus sellest, millega üks või teine tegeleb või mis oli tuttavaks saamise põhjus. Paljudel on sotsiaalmeedia konto, minagi oman seda, samuti Jaani kogudus. Ikka täheldame, et sinna jõuavad nn sõbrataotlused, st üks või teine inimene, tihti ka võõrad, soovivad virtuaalselt saada sõpradeks.
Ka mina olen neid taotlusi saatnud – mitte küll päris võõrastele, kuid neile, kellega arvan olevat mingi ühisosa. Sellisel kontol on palju ühiseid sõpru, tuttavaid, aga ka võõraid, keda pole kunagi kohanud ja võib-olla ei kohtagi, aga olemas on mingi eeldatav omavaheline, olgugi et virtuaalne side – vähemalt on loodud kontakt, mis on eelduseks lasta mingil ühisosal vajadusel kasvada ja areneda. Ka kirikus, koguduses, tunneme nimepidi väheseid: mõnda teame nägupidi, teist inimest vaid teretame, teadmata nimegi; on ka sõpru või vähemasti tuttavaid inimesed. Ometi oleme seotud koguduse osaduse kaudu Kristuses Jeesuses, saame tunnistada oma usku, olles nähtavad ja nimepidi kutsutud osa saama Kristuse Jeesuse õpetusest ja Jumala armust meist igaühe jaoks.
Matteuse evangeeliumis on oluline osa Vana Testamendi prohvetikuulutuste täidesaatmisel. Prohvetlikud kuulutused ei olnud juhuslikud nägemused tulevast Messiast, vaid Jumala tõotatud ja oodatud sõnum Kristusest. Julgustav on teada, et ligipääs Kristuses ilmunud armule on avatud kõigi rahvaste tarvis. Ka meile. Evangelist Matteus kõneleb selgituste ja õpetusliku sõnumi kaudu juba loodud ja rajatud kogudusele oma kutsumusest kuulutada ja osa saada evangeelsest sõnumist kõigile rahvastele.
Kui tavaliselt esitavad Jeesusele küsimusi just jüngrid ise ja Jeesus vastas neile, siis nüüd on hoopis vastupidi. Jeesus küsib ise oma järelkäijatelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?“ Ta soovib kindlat tunnistust. Ka nüüd kõlab see tunnistuse nõue. Võime olla küll häbelikud ja väetid sellist küsimust kuuldes, kuid ometi võime olla julged Teda oma vastusega tunnistades, nii kuidas seda oli Siimon Peetrus. Just Peetruse tunnistus julgustab meid. Annab kindluse toetuda usus tema vastuse õigsusele. Me ei pea kartma, isegi mitte häbenema, andes tunnistust oma usust Jeesusesse Kristusesse.
Jeesus ütles: „Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.“ Siin antakse tunnistus kirikust, et kurjuse väed ei ületa kunagi apostlite tunnistust, ja usku Kristusele endale kui tõelisele Kaljule rajatud kirikust. Evangeeliumi kuulutamise, pattude andeksandmise kaudu oleme kurjast lahti mõistetud nii maa peal kui kord taevas ja me ei pea kartma, et taevariigi värav on meie ees suletud ja lukus. See värav on meile avatud!
PALVE: Armas taevane Jumal, Sina oled oma armuga meid saatmas ja juhatamas. Anna meile taipamist Sind ära tunda ja julgust tunnistada Sind kui Messiat, elava Jumala Poega.
*
(Foto: Heidi Tooming. Tallinna praostkonna vikaarõpetaja Erkki Juhandi pidas selle jutluse Tallinna Jaani kirikus 9. juulil 2023.)
