„Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing“ (Lk 12:20).
Need sõnad on öeldud Jeesuse tähendamissõnas rumalast rikkast mehest. Too oli saanud hea viljasaagi ja esitas endale igati mõistetava küsimuse: „Mis ma pean tegema?“ Kuidas käituda olukorras, kus saadi loodetust palju rohkem tulu?
Enesekõnetlused on tüüpilised Jeesuse tähendamissõnadele. Nii küsivad endalt kadunud poeg ja arukas majapidaja Jumala ees ja Temalt abi otsides: mida pean ma tegema? Kuid variseri ja tölneri loos jäi variser oma palvega enesesse kinni: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed“ (Lk 18:11). See pole palve, vaid enesemeelitus! Jumal tuleb mängu õigupoolest ainult formaalselt.
Sarnaselt juhtub ka rikka mehega, kes oli saanud hea viljasaagi. Ta lõhkus maha oma aidad, ehitas suuremad ja ütles oma hingele: „Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Seda, kui väga ta jäi kinni iseendasse, näitab tõsiasi, et ta üle kümne korra nimetab oma „mina“ või osutab „enda“ omale. Kogu elu keerles tal oma MINA ümber, mõtlemata Jumalale ning hinge igavesele saatusele, sest maistest asjadest kaugemale tema mõtted ega maailmataju ei ulatunud.
Mida on loota inimesel, kes iseendast ja maisest maailmast enam kaugemale ei näe? Ega olegi muud kui seda, et hing võiks süüa, juua ja olla rõõmus! Materialistlik eluhoiak pole uus, vaid sama läbi sajandite. „Söögem ja joogem, sest homme me sureme!“ Selliseid inimesi tundsid juba prohvet Jesaja ja apostel Paulus, kes teda tsiteerib (Js 22:13; vrd 1Kr 15:32). Seda lauset tundis kogu antiikmaailm. Saalomoni tarkuseraamatus kirjeldatakse selliste inimeste arutlusi, et jääb mulje, nagu oleks juttu tänapäevast:
„Nad ütlevad endamisi, arutledes valesti: „Meie elu on lühike ja kurb, ei ole rohtu inimese surma vastu ega ole teada, kes päästaks surmavallast. Sest me oleme sündinud juhuse läbi, ja pärast seda elu oleme, otsekui ei oleks meid olnudki. /---/ Meie ihu muutub tuhaks ja vaim haihtub otsekui hõre õhk. /---/ Sest meie elu on mööduv vari ega ole tagasitulekut surmast. /---/ Tulge siis, saagem osa heast, mis on olemas, ja nautigem innuga maailma nagu nooruspäevil! Täitkem endid kalli veiniga ja salvidega. /---/ Pärjakem endid roosinuppudega. /---/ Ükski meist ärgu hoidugu ülemeelikusest, jätkem kõikjale oma rõõmu jäljed, sest see on meie osa ja liisk! Ärgem hooligem elatanud rauga hallidest juustest! Meie õiguse mõõduks olgu meie jõud, sest nõtra peetakse kõlbmatuks!““ (Trk 2:1–11).
Selliste inimeste mõtteviis on orienteeritud ainuüksi maisele elule ja elatakse ilma igasuguse arvestuseta surmajärgse saatuse suhtes. Jeesuse kirjeldatud rikas mees ei näi küll olevat ülemeelik pidutseja nagu kirjeldatud tüübid, kuid laiemas vaates oli tema mõttelaad sarnane. Pangem tähele, et rikas mees ei olnud saanud oma varandust pettusega ega muul ülekohtusel teel. Ta oli töökas ja Jumal oli teda õnnistanud, kuid seda ta ei märganud. Küllap nii, nagu tänapäeval, vaatasid teised inimesed seda tubli meest lugupidamisega. Ühes teises kohas ütleb Jeesus seoses aruka majapidajaga: „Selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed“ (Lk 16:8). Või nagu vanasti eesti keeles öeldi: „Maailmalapsed on osavamad rikkust hankima kui Jumala lapsed!“
Miks nimetab Jeesus rikast meest arutuks? Sest igale mõtlevale inimesele peaks olema ilmselge, et millalgi nõutakse surmas meilt meie hing! Arutu on mõelda ainult maises liinis – selliseid lühinägelikke on elanud alates Noa aegadest. Just nagu sündis Noa või Loti päevil, et söödi, joodi, võeti naisi ja mindi mehele, kuni tuli veeuputus või sadas taevast hävitavat tuld, niisamuti toimub Jeesuse sõnul „sel päeval, mil Inimese Poeg ilmub“, et koguda lõikussaaki praeguse maailmaajastu lõpul (Lk 17:26–30).
Meie lühinägelikkus pärineb oma „mina“ ümber tiirlemisest. Juba tunnetuslikult oleme me maailma keskpunktiks ja kui me ei õpi nägema endast kaugemale, siis me ei õpigi tunnetama taevaseid dimensioone. Viimselt tuleb meil kõik maine maha jätta ning me saame kaasa võtta ainult vaimset. Kes tahab olla „rikas Jumalas“, ütleb Jeesus, see peab vaimus koguma endale kadumatut varandust taevastesse aitadesse (Mt 6:19jj). Surma järel on otsustavaks see, kas on olemas suhe Jumalaga või seda ei ole.
Ühelt poolt on õige, et tähendamissõnas rumalast rikkast mehest esitab Jeesus hoiatuse just jõukatele inimestele. Rikkuse hulk on kindlasti peibutav – isegi ausalt hangitud rikkuse hulk! Maise varanduse saamine või selle igatsemine kaotab võime Jumalaga suhelda ja Teda tänada. Teisalt aga, kui hakatakse arvestama Jumalaga, tuleb ka kaugemale nägemine. Ja vastavalt sellele, nagu on pandud tähendamissõnale pealkirjaks „Rumalast rikkast mehest“, on olemas ka tarku rikkaid inimesi, kes tunnevad Jumalat.
Meil jääb veel küsida, kas maise vara kogumine on patt. Jah, kui süda on varanduse küljes kinni ja silm Jumala suhtes olematu! Kõik, mis ignoreerib Jumalat ja Temast eraldab, on patt. „Rikkaks Jumalas“ saab see, kes jagab oma varandusest teistele. „Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks! Tehke enesele kulumatud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus on teie aare, seal on ka teie süda“ (Lk 12:32j). Kuid tähelepanu: seda öeldes ei käskinud Jeesus KOGU vara ära jagada – näiteks Peetrusele jäi alles maja Kapernaumas.
Küsimuseks on: kuhu kuulub meie süda? Kas oleme vabad jumalariigi tarvis? Maise elatise kogumisest enamik inimesi ei pääse, sest me elame maistes tingimustes, kuid meie süda peaks olema vaimse vara kogumise juures. Nii nagu rikkal mehel Aabrahamil, kes uskus Jumalat ja asus teele kaugele tundmatusse tõotatud maa suunas. Või nagu tölnerist rikkuril Sakkeusel, kes loobus ligimestelt välja petetud varast.
Meile antud sõnumiks on: kas me märkame Teda, kes on meile kingitud maiste andide taga, mitte ainult omaenese „mina“ saavutusi? „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on,“ hoiatab Jeesus seoses selle rikka mehega. Ei aita tänapäevalgi, kui me ainult uusi ja suuremaid „aitasid“ ehitame, vaid muutuma peab meie mõttelaad, et õpiksime tänama Jumalat ja toetama oma ligimest. Olgu meil ikka südant ning silma kadumatu taevase varanduse tarvis.
Õnnistatud suvenädalat!
