„Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all“ (Kg 3:1).
Kord küsis üks ametnik Li-nimeliselt targalt: „Räägitakse, et sa oled nii tark, et oskad öelda, kui kaua inimene elab. Ütle mulle, kui kaua mina elan?“
„Hea küll,“ vastas Li. „Aga kõigepealt vasta mu küsimusele. Kui tihti sa teed midagi tasu saamise eesmärgil?“
„Iga päev,“ vastas ametnik. „Iga päev lähen ma tööle ja täidan oma kohustusi, et teenida elatist.“
„Kui tihti sa teed midagi selleks, et vältida ebameeldivusi?“ küsis Li edasi.
„Iga päev. Kui ma jätaksin teenistusse minemata, peaks mu perekond nälgima ja see oleks ebameeldivus.“
„Aga kui tihti teed sa midagi, mis pole tasu pärast ega ebameeldivuste vältimiseks?“
Ametnik jäi mõttesse. „Mulle meenub, et kümme aastat tagasi tõusin ma He mäe tippu, et pilvi imetleda,“ ütles ta siis.
„Siin ongi sulle vastus,“ lausus Li. „Sa surid kümme aastat tagasi.“
(„Olemise kergus“, lk 65. „Kui kaua inimene elab?“)
Kas meie elame veel? Millal tegime meie midagi, mis pole tasu pärast või ebameeldivuste vältimiseks? Midagi oma hinge heaks? Millal viimati vaatasime taevalaotusse, et imetleda selle sina ja seal majesteetlikult edasi liikuvaid pilvi? Millal vaimustusime vikerkaarest? Millal läksime viimati öösel õue, et silmitseda tähistaevast? Millal ütlesime vaikse tänupalve selle eest, et Jumal on meile kinkinud imeilusa maailma, meid ümbritseva imelise looduse?
Tänasel kaunil suvepäeval on õige aeg küsida: mis on elus oluline? Mis on see, mille nimel me elame, mis valmistab meile rõõmu ja naudingut? Tublide eestlastena ja luterlastena, kes on tuntud oma hea töömoraali poolest, peavad paljud lunastuseks oma tööd. Oleme harjunud tegema, jaksama, olema tõhusad ja kasulikud. Kipume muutuma masina mentaliteediga olenditeks – iga tööta hetk on kahjum.
Apostel Pauluski on kirjutanud: „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!“ (2Ts 3:10). Aega ei tohi niisama raisata.
Mis aga on raisatud aeg?
Tõepoolest – mis? Kas aeg, mil me just parasjagu ei tee midagi käegakatsutavalt või rahas mõõdetavalt kasulikku – mõnes tõlgenduses siis laiskleme –, on raisatud? Nii mõnestki teadusuuringust on selgunud tõsiasi, et nn laisklemist on inimesele vaja, sest selleta ei ole loovust, uusi lahendusi ega edasiminekut. Kas saab näiteks lugeda raisatuks aega, mida kulutame raamatute lugemisele, kunstimuuseumis, teatris või kontserdil käimisele – sel ajal me ju ei tooda midagi? Kuid ilma vaimse toiduta kärbub meie aju emotsioonide eest vastutav osa väga ruttu: me kaotame loomingulisuse ja ka osa sotsiaalsusest – ei suuda enam leida paljude inimestega suhtlemiseks ühiseid teemasid.
Ei ole raisatud aeg isegi see, mil me teeme rutiinseid, vaimset panust mitte vajavaid asju. Näiteks keedame hommikul putru, joome kohvi, kõnnime harjumuspärast teed tööle, jalutame koeraga. Teadlased on kindlaks teinud, et sellised pealtnäha tähendusetud hetked on inimeste üldise eluga rahulolu, isegi õnnetunde seisukohalt üliolulised.
Keegi tark inimene on öelnud, et inimesed ei jää õnnest ilma mitte sellepärast, et nad seda ei leia, vaid sellepärast, et nad ei võta aega, et seda nautida.
Keegi on väitnud, et tõeliselt raisatud aeg on see, mille me kasutame vihkamisele, kibedusele ja võitlusele tuuleveskitega – ehk siis mõttetule võitlemisele meie endi välja mõeldud vastastega. Küllap on tal omal moel õigus. Viha võtab tohutult palju energiat ja aega. Kuni meie südames pesitseb viha, ei suuda me luua oma tööga midagi kasulikku ega ilusat, sest vihkamine ei suuda luua kvaliteetseid asju, neid, mis tooksid rõõmu, ilu, mis kosutaksid hinge.
Vaadates maailma ja inimesi vihaga, ei suuda me hinnata selle ilu ja imesid ega ole ka valmis tänuga vastu võtma Jumala kingitud imesid. Viha inimeses aga tekib väga sageli just ületöötamisest, väsimusest, jõuetustundest – tundest, et ei suuda enam endast anda nii palju, kui peaks, kui meilt oodatakse. Tundest, et me ei suuda olla nii tublid ja produktiivsed, kui me enda arvates olema peaksime, et inimeste ootustele vastata.
Fred Jüssi on kirjutanud: „Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita. /---/ Suvi on niisugune aeg, kus inimene peab olema patune, õnnelik ja laisk. Suvi on akude laadimise aeg, kogumise aeg, niisugune aeg, millal peab niipalju kui võimalik tegelema viljaka mittemidagitegemisega. /---/ See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.“
PALVE: Issand, kingi meile tarkust võtta vahel aeg maha ja puhata, teha midagi lihtsalt enda rõõmuks Ava meie silmad märkamaks Jumala kaunist loomingut, meid ümbritsevat loodust, mis on kogu aeg meile imetlemiseks kättesaadav. Kingi võimalust ja tarkust seda nautida ja aita sellel puhastada meie südamed väsimusest, vihast ja tülpimusest. Kingi meile eeloleval suvel viljakat mittemidagitegemise aega, et õigel ajal võrsuksid laiskuse ja molutamise seemnetest kaunid ja kasulikud viljad.
