„Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud. Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast?“ (Js 53:6–8).
Me kõik eksisime nagu lambad. See on prohveti kainelt ja karmilt väljendatud tõde. Ilma süüdistuseta, ilma dramaatikata. Lihtsalt tõde inimese kohta, kes on harjunud minema oma teed, harjunud otsima valgust seal, kus see kõige kiiremini ja kergemini justkui kätte paistab, ja harjunud vältima teid, mis nõuavad ootamist, kuulamist ja teinekord ka alistumist.
„Me kõik eksisime nagu lambad.“ Selles lauses on midagi valusat, aga samas ka midagi vabastavat. Sest kui kõik eksisid, siis ei ole eksimine midagi erandlikku, vaid inimesele omane seisund. Ja just sinna, meie eksimuste keskele, tuleb see keegi, keda meie, kristlased, teame Jumala Poja Jeesuse Kristusena, kuid kellest juba Vana Testamendi evangeelium (kui kasutada Uku Masingu mõtet) rääkis.
Prohvet ütleb: „Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud.“ See ei ole lihtsalt kirjeldus nõrkenud inimesest. See on ka lugu inimesest, kes ei lase end juhtida hirmul. Vaikimine ei ole siin allaandmine, vaid vabadus. Vabadus mitte vastata vägivallale vägivallaga, vabadus mitte lasta end defineerida sellel, kellel hetkel näib olevat jõud ja voli.
Paul Tillich on öelnud, et inimese sügavaim äng ei tule süüst, vaid sellest, et ta seisab silmitsi millegagi, mida ta ei kontrolli. Me kardame uut, sest uus ei küsi meie luba. Me kardame mõistmatut, sest mõistmatu ei mahu meie seletustesse. Me kardame Jumalat usaldada, sest see tähendab loobuda illusioonist, et meie ise juhime oma elu.
Jesaja nägemuses kujutatud „vaikiv tall“ seisab kogu selle ängi ja vägivalla ees kaitsetuna ega püüa kuidagi vastu hakata. Ta ei ava oma suud, sest ta ei peagi ennast õigustama. Tall ei võitle, sest tema jõud ei tule enese maksmapanekust, vaid armastusest, mis on tugevam kui surm.
„Surve ja kohtu läbi võeti ta ära /---/ ta lõigati ära elavate maalt /---/ ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast.“ Need on karged ja karmid sõnad. Siin ei ole mingit odavat lohutust. Keegi ei paku siin happy end’i, odavat armu. Jumala Tall ei pääse kannatustest imeväel mööda, vaid peab minema kannatusest läbi. Nagu meiegi oma kannatustes ja leinades.
Usk ei ole soovmõtlemine, vaid elamine juba praegu selle maailma järgi, mis on Jumalas alanud, kuigi meie silmad on veel paratamatult vanas kinni. Usk on justkui kevade värskust täis hõng ja jää alt vabanenud veed, mis siis, et väljas veel on hanged ja öö toob külmakraadid. Usk on julgus võtta „tapatall“ vastu kuningana. Kuningana, kes ei valitse jõuga, vaid on haavatav ja läheb armastuses lõpuni.
PALVE: Issand, aita meil kanda seda, mida meil tuleb kanda. Tee nii, et me ei haletseks raskustes endid, vaid usaldaksime veelgi enam Sinu juhtimist. Anname Sinu hoolde kõik mured ja küsimused, sest Sina kannad meie eest lõpuni hoolt ja kunagi annad tagasi meile meie päris nime ja me saame näha Sind palgest palgesse sellisena, nagu Sa oled. Aamen.
