Vali keel

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 29.06.2026

„Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse“ (Mt 5:7).

Eilse pühapäeva teemaks oli „Halastage!“. Ilus teema. Loetakse ju valmidust halastada üheks suuremaks ja ilusamaks omaduseks, mis inimest iseloomustab ja mis Jeesuse mõtte kohaselt määrab ära inimese saatuse igavikus.

Toon halastuse teemadel mõtisklemiseks siinkohal ära aga ka ühe veidi teistsuguse loo, mille leidsin interneti avarustest.

Ammustel aegadel elas kauges kõrgmäestikus tark, kelle nimi oli David. Ta ei ehitanud suuri pühakodasid, ei kandnud uhkeid rõivaid. Tema koduks oli vaikus. Tema pühakojaks oli Jumala looming, teda ümbritsev loodus. Ümberkaudsed inimesed käisid tema juurest nõu küsimas. Ta rääkis vähe, kuid iga tema sõna mõjus nagu kohus või pääsemine.

Ühel hommikul, kui päike alles tõusis, läks David mööda kitsukest rada allika poole. Kõik ümberringi oli kaunis ja rahulik, tundus, nagu oleks teda ümbritsev loodus palvetanud koos temaga. Äkki kuulis ta tasast piiksumist – vaevu kuuldavat, kuid tungivat. Pöördudes nägi ta ebatavalist vaatepilti: suur madu oli lõksu kinni jäänud ja rabeles selles. Ta oli tolmune, tema keha oli vigastatud, kuid tema silmad olid targad ja elavad. See oli haruldane mägikobra, kellest kohalikud elanikud kõnelesid eelarvamuse ja hirmuga. Teda tunti kui õnnetuste ettekuulutajat, pettuse ja surma kehastust. David vaatas teda tükk aega. Ta teadis, et maod on juba looduse poolt loodud salakavalaks ja kurjaks, nende mürgine hammustus pole kättemaks, vaid instinkt. Aga ometi ärkas temas kaastunne. Ta nägi enda ees mitte ainult metsikut looma, vaid ka olevust, kes oli sattunud hätta. Ettevaatlikult, kasutades keppi, vajutas ta lõksu alla ja vabastas mao, jälgides iga tema liigutust ja juhtides ettevaatlikult oma kätt, hoides seda eemal mao mürgihammastest. Madu rabeles hulk aega kohapeal, kuid sai siis aru, et on vaba ja roomas aeglaselt Davidi poole, kuid ei hammustanud. Vastupidi – ta keeras end aeglaselt ümber Davidi käe, rahulikult, ilma ähvardamata. David viis ta oma elukohta, puhastas tema haavad, toitis ja jootis teda. Nii möödusid päevad. Inimesed imestasid ja küsisid: „Miks sa hoiad enda juures seda madu? See on ju ohtlik, ta võib su tappa.“ Selle peale vastas David: „Mitte iga madu pole mürgine ja mitte iga mürk ei tapa.“

Aga ühel varahommikul juhtus see, mida paljud olid oodanud, kuid olid kartnud tunnistada. David istus allika ääres vaikses palves, kui madu, seesama madu, kelle ta oli päästnud, roomas selja tagant tema juurde ja hammustas teda kaelast. Mürk toimis välkkiirelt. David tundis, kuidas tema keha kangestub, kuid ta ei hakanud karjuma. Ta lihtsalt vaatas mao poole ja ütles: „Ma teadsin, et see juhtub.“ „Miks sa ta siis päästsid?“ hüüdis üks poiss, kes alati oli käinud Davidi juures nõu ja juhatust otsimas. David naeratas vaevumärgatavalt ja vastas: „Ma andsin talle võimaluse, sest mina olen inimene, aga tema hammustas mind sellepärast, et tema on madu.“ Tema hääl muutus vaiksemaks. „Halastamine on heategu, kuid halastada sellele, kes jälle ja jälle ründab ja hammustab talle ulatatud kätt, see pole enam heategu, vaid rumalus.“ David vaikis ja mõne hetke pärast suri.

Kuid sellega lugu veel ei lõppenud. Kuuldused Davidi surmast levisid kiiresti. Inimesed olid raevus. Nad haarasid mao ja tahtsid teda tükkideks rebida, kuid külavanem, hallide juustega vanamees, kelle silmadest paistis elatud aastate tarkus, tõstis käe ja hüüdis: „Jätke ta, David juba andis oma elu, kuid ta jättis meile teadmise: tema surm ei ole kaotus, vaid õppetund kõigile meile.“ „Aga ta on ohtlik!“ hüüdsid inimesed. „Jah,“ vastas vanamees, „selles ongi kogu loo mõte. David ei püüdnud teda muuta, ta näitas meile, et headus ilma vahet tegemata ei ole heategu, vaid endale häda kaela tõmbamine. Ta ohverdas end mitte mao pärast, vaid meie kõigi, igaühe eest meist.“ Sellest ajast peale hakati selles külas rääkima: „Kui sa kohtad madu, ära kiirusta headusega. Mitte igaüks, kes palub andeks, ei taha uuesti alustada. Mõned tahavad lihtsalt lähemale pääseda, et uuesti salvata.“

Möödusid aastad. Poiss, kes oli olnud maohammustuse tunnistajaks, kasvas suureks. Teda nimetati Nedariks. Temastki sai tark ja austatud mees. Nagu David elas temagi lihtsalt ja avatud südamega. Kuid tema headus oli arukas ja kaalutlev. Ükskord tuli talle külla inimene valeliku jutuga. Ta palus ulualust, ütles, et vajab abi, kuid ei suutnud seda Nedarilt välja manguda. „Kas sa siis ei usu halastusse ja headusesse?“ küsis teeline. „Usun, kuid ma mäletan ka madu,“ vastas Nedar. Teeline kahvatus. Ta sai aru, et tema ees seisab inimene, kes ei aja segamini halastust ja naiivsust. Sest halastamine ei ole kohustus, vaid õigus, ja mitte igaüks ei vääri seda. Mõnikord on halastamine armastuse tegu. Mõnikord on see aga iseenese reetmine. Tark David ei surnud vihkamisega, ta lahkus mõistmisega. Ta ei neednud madu, kuid ei lasknud end petta tema loomusel. Ta lihtsalt nimetas asju nende õigete nimetustega.

Halasta ja andesta, kui andestamine tervendab, kuid ära kunagi halasta ega andesta sellele, kes jälle ja jälle teeb sinu headusest relva sinu enda vastu.

PALVE: Issand, kingi tarkust teha vahet tõelistel hädalistel ja inimnahka riietunud mürkmadudel. Issand, halasta kõigi meie peale!

 

(Foto: Anu Bachmann)

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net