„Ja inimesi tuleb idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning istub lauda Jumala riigis“ (Lk 13:29).
Tundub, et praegune aeg soodustab pealiskaudsust. Alati on kiire. Saavutused on olulisemad sisust ja tunnetusest. Blaise Pascal on öelnud: „Inimese õnnetus algab sellest, et ta ei suuda iseendaga ühes toas olla.“ Sellepärast tuleb endale teadlikult pakkuda vaikuse hetki. Enamasti oleme täis vastuolusid. Mind justkui sunnitakse alatasa võtma mingeid radikaalseid seisukohti enda elu üle. Ma pean palju pingutama, et midagi väärt olla. Võti oma olemasolu sügavustesse peitub vastakate tunnete heakskiitmises, iseendaga sõbraks saamises ja kõige selle väljakannatamises, mis moodustab minu elu. Olen ju samuti üks neist, kes on ristinimesena teel, et „istuda lauda Jumala riigis“. Mul pole just palju midagi ette näidata, aga see vähenegi tõstatab sageli kahtlusi ja küsimusi, mille lahendamine käib üle jõu. Nii nagu ilmselt teistelgi, kes „idast ja läänest, põhjast ja lõunast“ teel on.
Kuidas ära kuulda maailma mürade keskel Jumala häält ja tähele panna, mida Tal on mulle öelda? Mind ju tegelikult huvitab see, mida mulle öeldakse. Eriti kui see tuleb mõne autoriteetse inimese suust. Vahel me lausa painutame ennast kuulama, sest tahame, et see teine armastaks ja tunnustaks meid, sest loodame kuulda midagi sellist, mis meie elu korda seaks või siis vähemalt lohutaks ja julgustaks meid. Tundub aga, et selles häälte kooris võib Jumala hääl kõlada kõige vaiksemalt. On aga hetki, kus Jumal jõuliselt sekkub ja lükkab meie elu hoopis teistele rööbastele. Kõik on äkitselt teine.
Nii koges püha Paulus kogu senise elu ja arusaamade kokkuvarisemist. Kõige selle, mis pidi ju kindlustama õigel teel püsimist. Temast pidi saama uue linna ehitajaja enam ei pöördunud ta kunagi tagasi oma endise elu varemete juurde, et siis seal pisut kõpitseda, et see muutuks pisut hubasemaks ja mugavamaks hooneks. Ei midagi sellist! Püüa liimida oma põrandale kukkunud ja kildudeks läinud vaasi nii hästi kokku kui vähegi võimalik. See pole enam see. Vaas on rikutud ega rõõmusta enam kunagi samamoodi silma ja südant. Ehk olemegi liiga palju ametis oma elu kildude „kokku liimimisega“, selle asemel et julgeda vastu võtta Jumala poolt ulatatud „uus lähker“ ja „veatu kuub“? See on tõesti usuküsimus. Ja vastuski tuleb vastu võtta usus.
Evangeelium tähendab maakeeli rõõmusõnumit. Jumala rõõmusõnum viib meid muutumise ja pöördumiseni. Kristus näeb meie nõrkusi ja ebaõnnestumisi. Taibates, et meie elu möödub Tema pilgu all, me avastame ühel hetkel, et Kristus kujundab meie ebakohad meis ümber. Nagu püha Paulus, võime siis öelda: „Sest kui ma olen nõder, olen ma vägev“ (2Kr 12:10). Kristus muudab meid sügavuti. Juhtub see, et kui me tajume oma piire, oma allajäämist ja võimetust, annab Püha Vaim meile uut elujõudu.
PALVE: Issand, ma tänan Sind, et oled minuga, juhid ja toetad mind. Ava mu süda, et näeksin Sinu headust ka siis, kui teed tunduvad rasked. Anna mulle julgust usaldada Sind, isegi kui ma ei mõista kõike, mis toimub. Täida mind rahuga, mis tuleb üksnes Sinult. Lase mu usul kasvada päevast päeva. Olgu mu elu tunnistus Sinu armastusest ja valgusest. Aamen.
