„Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas“ (Mt 5:14–16).
Väikeses piirilähedases alevikus elas vana rabi. Päeval toimetas ta majapidamises, öösiti aga süütas katusekambris küünla ning asus pühakirja uurima. Et uni võimust ei võtaks, hoidis ta Toora lugemise ajal küünalt käes – kui tukastus peale tuleb, vajub küünal viltu, alla nõrguv kuum küünlarasv kõrvetab sõrmi ja sunnib virguma.
Kuna alevik asus piiri lähedal, siis toimetasid seal usinasti salakaubavedajad, kes samuti asusid tegevusse öösel. Pimeduse katte all viisid nad kauba üle piiri ja enne koidukuma olid jälle tagasi. Salakaubavedajad ei eksinud kunagi teelt, sest kodualevikus oli kindel majakas – rabi katusekambri aken, kust igal öösel paistis nõrk valgusekuma. Siis aga jäi rabi haigeks ja suri ning enam ei paistnud ta katusekambri aknast valgust. Salakaubavedajad läksid ikkagi teele, aga tagasi tulles eksisid nad ära ja sattusid piirivalve kätte ning nad pandi vangi.
Pühakirjas on lugu sellest, kuidas kolm Jeesuse õpilast nägid oma silmaga pealt Jumala Poja imelist muutumist, kirgastumist. Nägid Jumala auhiilgust, mis paistis Tema Pojast imelise valgussärana. Oma Mäejutluses ütleb Jeesus, et ootab oma järgijatelt, et nendestki paistaks valgus – Jumala valgus. See ei saa ilmsiks aga mitte valguse efekti kaudu nagu Jumala Poja Jeesuse puhul, vaid inimeste heade tegude kaudu. See valgus Jeesuse jüngrites ei saa ja ei tohigi jääda varjule, vaid peab paistma inimestele, kusjuures nõnda, et nad märkaksid headuse valguse tegelikku allikat ega ülistaks tegijat, vaid Isa, kes on taevas. See valgus, mis peab Jeesuse järelkäijate elust paistma, on nagu valgus meie loo rabi aknas: valgus, mis igal ööl paistab läbi pimeduse, näitab koduteed ja aitab jõuda koju – Taevase Isa juurde. Näitab koduteed ja aitab leida teed Taevase Isa juurde ka neile, kes on eksinud teelt, kes on hakanud teenima pimeduse vürsti. Rabi aknast paistis igal ööl valgus, kuna ta uuris igal ööl pühakirja, oli igal ööl ühenduses oma Jumalaga – päeval tal selleks aega ei jätkunud.
Kas meis on sellist valgust, mis paistab maailma pimeduses ja on majakaks neile, kes otsivad koduteed, neile, kes vajavad juhatust? Kas meie valgus on aidanud kellelgi jõuda Jumala juurde, jõuda koju, taevasesse isakoju? Me ei tea seda, nagu ei teadnud seda ka vana rabi. Ta vaid süütas küünla, et lugeda pühakirja. Ta tegi seda igal ööl, oli järjekindel. Ja ta ei mõelnud sellele, et oli saanud majakaks, mille peale võis koduteed otsides loota. Võisid loota ka patused inimesed. Kuni põles tema küünal, teadsid teelolijad õiget suunda ja jõudsid koju.
Palugem, et meiegi võiksime saada ja suudaksime olla majakateks kodutee otsijatele. Neile, kes otsivad teed, mis viib taevase kodu poole.
PALVE: Issand, ava meie süda endale ja oma Sõnale. Vala meisse oma valgust, aita hoida seda põlevana ja kasuta meid oma majakatena, mis juhatavad maailma pimeduses ekslejaid Sinu ja taevase kodumaa poole.
