„Armastus ei hääbu kunagi“ (1Kr 13:8).
„Kord juhtus, et üks kolmeaastane tüdruk sai isa käest kõvasti pahandada, et oli ära kasutanud terve rulli nende kuldset pakkepaberit. Perel polnud eriti raha ja isal läks süda täis, kui ta nägi, et laps oli jõulukingituse selle sisse keeranud, et see siis kuuse alla panna.
Järgmisel hommikul ulatas väike tüdruk ikkagi selle kingituse isale: „See on sulle, issi!“
Isal oli piinlik, et ta tütrega pahandas. Kuid ta sai veel pahasemaks, kui kingikarbi lahti tegi ja avastas, et see on tühi. Ta manitses tütart: „Kui sa kellelegi midagi kingid, siis peab ju seal midagi sees ka olema! Kas sa ei tea siis seda?“
Väike tüdruk vaatas nuttes isale otsa ja ütles: „Aga issi, see ei ole üldsegi tühi. Ma panin selle musisid täis. Need kõik on sulle, issi.“
Isa murdus. Ta kallistas oma väikest tütrekest ja palus andeks.
Varsti kaotas see väike tüdruk ühes õnnetuses kahjuks oma elu.
Tema isa hoidis aastaid seda kuldset karpi oma voodi kõrval ning võttis iga kord, kui tundis, et vajab lohutust, sellest välja kujuteldava musi, meenutades oma lapse tohutut armastust.
Armastus on kõige hinnalisem kingitus maailmas.“
(„Mõnusad mõistulood“. „Musisid täis karp“)
Jah, armastus on kingitus, kauneim ja hinnalisim kingitus, mida üldse saab kellelegi teha. Eilse pühapäeva teemaks oli aga hoopis armastuskäsk. Mis on inimestega juhtunud, et kaunist kingitusest on saanud karm käsk? Käsk, mille täitmine saab sisuliselt otsustavaks meie tuleviku jaoks igavikus. Miks on võimalus moondunud kohustuseks? Kas tõesti pole meie ümber neid, kes oleksid meie silmis väärilised sellist kingitust saama?
Pole põhjust hakata tegelema kõrgema matemaatikaga, kui me isegi veel numbreid ei tunne. Pole põhjust rääkida vaenlase armastamisest, millest kõneleb meile üks eilseks pühapäevaks antud evangeeliumitekst, kui paljud meist ei kingi armastust isegi oma lähedastele. Kas ei jätku taipu või äkki ei jätku hoopis armastust? Jah – küllap sedagi võib vahel juhtuda, et kuldne kinkekarbike meie voodi kõrval on musidest tühjaks saanud. Oleme ennast armastusest tühjaks kinkinud ega ole leidunud neid, kes oleks meile omalt poolt sellist kingitust teinud, et saanuksime oma armastusevarusid täiendada.
Kui meile aga armastust kingitakse, kas tunneme selle üldse ära? Või on meie südamesilmad pimestatud, nii et me ei oska seda näha, nõnda nagu meie loo isa, kui tütar talle kingikarbi ulatas?
On keegi, kes kingib meile oma armastust igal meie elupäeval. Kingib väga praktiliste kingituste kaudu: igapäevase leiva, elu ja tervise kaudu, toredate inimeste kaudu, kes meie kõrval oma eluteed käivad. Kingib ilu kaudu meie ümber, võimaluste kaudu, mis meil elus on. Kingib palju enamgi veel.
Evangelist Johannes on kirjutanud: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16).
Igavene elu, elu Jumala riigis, elu, milles pole enam vaeva ja valu, pisaraid ega surma – see on kingitus, mille meie Looja, armastav Jumal, tahab meile anda, kui me Talle selles elus ustavaks jääme ja Tema kombel oma kaasinimestele armastust kinkima õpime.
Jumala, meie Looja poolt meile ellu kaasa antud kuldne kinkekarbike ei saa kunagi armastusest tühjaks. See täitub seda kiiremini, mida rohkem me sellest ammutame, et oma kaasteelistele elus seda jagada. Me võime palvevõtmega selle karbikese alati avada ja sellest juurde võtta, kui tunneme, et meie armastus hakkab väsima ja otsa lõppema. Me ei pea koonerdama armastusega, olema vaid tuimad käsutäitjad, me võime saada armastuse heldeteks kinkijateks. Ja just seda meie Jumal, armastust täis helde Jumal meilt ootabki.
PALVE: Issand, õpeta meid armastama ja oma armastust jagama. Aga õpeta meid ka armastust tänulikult vastu võtma, kui seda meile kingitakse, et meil jätkuks, mida jagada.
(Foto: Anu Bachmann)
