„Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!““ (Js 6:8).
Lugesin kord ühe Ameerika Ühendriikide eriväeosas teeninud sõduri mälestusi. Selleks, et sellesse väeossa üldse teenima pääseda, tuleb läbida äärmiselt rasked ja ohtlikud treeningud ja katsed. Seda väeosa saadetakse pidevalt just kõige ohtlikumatesse kohtadesse, kus on reaalne võimalus saada viga või lausa surma. Seejuures on nende operatsioonid salastatud, nõnda et avalikku au ega kuulsust nood sõdurid nautida ei saa.
Too sõdur arutleb oma mälestusteraamatus: „Mis kihutas meid tagant, et me ränkraske väljaõppe läbi tegime ja aastaid missioonidel veetsime? Me ei ole superkangelased. Meid sidus soov teenida midagi endast suuremat.“
Mõistmine ja tunnistamine, et maailm ei keerle sinu ümber, et maailmas on olemas midagi palju suuremat ja tähtsamat kui sinu persoon, olulisemat kui sinu isiklik elu ja mugavus; soov teenida seda endast suuremat; tahtmine mitte jääda ainult saajaks, vaid saada selleks, kes ise annab, kes jagab. Kas pole see sama sisemine tung, mille mõjul prohvet vastas Jumalale: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“? Kas pole see seesama äratundmine, mille mõjul on misjonärid läbi aegade jätnud maha oma turvalise kodu ja läinud võõrastele maadele, tundmatute, sageli vaenulike inimeste juurde, et kuulutada neile rõõmusõnumit armulisest ja halastavast Jumalast, et kutsuda oma Loojast võõrdunud inimlapsi tagasi Tema juurde?
Kas polnud just oma tegeliku olukorra äratundmine, soov teenida endast palju suuremat, kõigeväelist Loojat ennast, see, mis aitas Jeesuse jüngritel oma hirmudest võitu saada ning saatis nad pärast Jeesuse surma, ülestõusmist ja taevasse võtmist kuulutama evangeeliumi kõigile maailma rahvastele?
Olles ristimise kaudu vastu võetud Jumala rahva hulka, olles saanud Jumala lapseks, oleme meiegi saanud kutse Issanda teenistusse. Meilegi on kingitud eriline võimalus, võimalus teenida midagi endast suuremat, suurimat kõigest, mida üldse teenida on võimalik: Jumalat ja Tema riiki. Meil on võimalus olla Jumalariigi ehitamise töös kaasloojateks, anda oma osa selle loomises, mis jääb kestma läbi igaviku.
Jeesus ütles oma esimestele jüngritele, apostlitele, kellele pühendatud pühapäeva eile tähistasime: „Minge ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ Apostlid omakorda on selle ülesande edasi andnud kõigile ristiinimestele. Ülesande olla Jumalariigi saadikuks, juhatada inimesi nende taevase Isa poole, kuulutada Jumala armu ja halastust, mida nad ise on kogenud – mitte ainult sõnadega, vaid eelkõige oma eeskujuga, oma eluga.
Vaata, siin ma olen, läkita mind! Kuid – kas ma kõlban selleks, kas ma saan hakkama?
Võimalus teenida Jumalat, olla Tema saadikuks, rõõmusõnumi kuulutajaks, on väga eriline võimalus ja suur au. Kuid selle rolli väljakandmine nõuab pingutust, nõuab tööd, eelkõige tööd endaga, oma nõrkustega, oma puudustega, oma vajakajäämistega. Et kuulutada teistele Jumala armu, headust ja tõde, mis muudavad inimest, muudavad teda jumalanäolisemaks, peame näitama, et me ise oleme kõike seda vastu võtnud ja see on meis tõesti ka vilja kandnud ning paremateks inimesteks muutnud.
Pühakirja lood, mis kõnelevad meile Jumala Poja Jeesuse esimestest jüngritest, apostlitest, näitavad, et isegi Jumala Poeg ei leidnud inimeste hulgast endale õpilasteks ideaalseid inimesi. Selliseid lihtsalt pole – ükski inimene ei ole laitmatu ja ideaalne. Jumala teenistuses, tihedas sidemes oma Jumalaga, inimene kasvab ja areneb. See, kes meid oma teenistusse kutsub, kingib meile ka tarkust ja jõudu, et suudaksime oma ülesandeid täita. Pühakirjasõna, palve ja armulauasakramendi kaudu on meie Issand meie juures igal päeval, igal hetkel, kuni maailma ajastu otsani ja sealt edasigi, igavikus, igaveses elus.
PALVE: Issand, aita meil mõista, et teenides Sind, teenime suurimat ja ülimat, keda üks inimlaps iial teenida saab. Aita meil selles teenistuses ustavaks jääda.
