Selle nädala juhtsalmid räägivad rahast. Jeesus ütles: „[Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem.] Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem“ (Lk 12:48) ning: „[Ja isand kiitis ülekohtust mõisavalitsejat, et ta oli käitunud arukalt, sest selle ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed.] Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga, et kui see saab otsa, teid võetaks igavestesse telkidesse“ (Lk 16:9).
Jeesus kasutab tihti elust enesest võetud näiteid. Investeerida tuleb agressiivselt, pika perspektiivitundega. Ei mingit argpüksidele armu andmist! Kui igale on antud vastavalt ta võimetele, on vastav ka kohtlemine: „„Eks sa teadnud, et ma olen vali mees: võtan, mida ma ei ole paigale pannud, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud? Mispärast sa ei ole siis andnud mu raha panka? Küll ma siis oleksin selle tagasi tulles kasuga kätte nõudnud.“ Ja ta ütles juures seisjaile: „Võtke nael tema käest ära ja andke sellele, kellel on kümme naela!“ Ja nemad ütlesid talle: „Isand, tal on kümme naela!“ – „Ma ütlen teile, igaühele, kellel on, antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära ka see, mis tal on.““ (Lk 19:22–26). Kogu lugu.
Nagu Jeesuse käitumine (lähedane suhtlemine lõbunaiste ja rahamaiaste tölneritega) ärritas tolleaegseid „korralikke“ kodanlasi, nii ka Tema tähendamissõnade tegelaste teod. Meie ajal pahandavad need veelgi rohkem. Jeesus ei ütle sõnagi orjapidamise sobimatusest inimõigustega, vaid vastupidi, eeldab, et see on endastmõistetav: „Aga kes teie seast, kellel on sulane (originaalis „ori“ – kr doulos, nagu Jh 8:34j; 1Kr 7:21–23 jm) kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: „Tule kohe siia ja istu lauda!“? Eks ta pigem ütle talle: „Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!“ Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi?“ (Lk 17:7–9). Sedapuhku oli tegemist üpris tühise härraga, kellel oli üksainus majaori. Vaesekene pidi tühja kõhuga ootama, kuni ori jõuab põllult koju ning talle midagi süüa valmistab! Rikkal oli rohkem, igal oma töö (Mk 13:34 on eraldi uksevalvur). Ka kadunud poja loos oli too, kellelt väsinud vanem poeg pärib peo põhjust, „üks sulaspoistest“ (kr paidos, Lk 15:26), kes sugugi ei pidanud päeval põllul rassima.
Mõneti vastupidine näib kiiduväärsena serveeritud tegutsemine vallandamist vääriva tegevdirektori loos. Kui peremees kavatseb teda pillamise (kr diaskorpizein ‘ära pillama, läbi lööma’ Lk 15:13) pärast lahti lasta, hakkab ta energiliselt endale „sõpru“ ehk tänuvõlglasi vorpima veksleid võltsides. Sellise arukuse, st ettenägelikkuse eest eest saab ta isandalt (kr kyrios võib olla nii „isand“ kui ka „Issand“) kiita. Jeesus rõhutab ta tegude ebaeetilisust, kui nimetab mammonat ülekohtuseks (kr adikia ‘ülekohtune, ebaõiglane’ nagu Lk 13:27; Apt 1:18 jm). Mis niikuinii maha jääb. Raiskamine on arukas tegu.
Tähendamissõnades juhtuva põhjal ei saa kokku seada moraalikoodeksit, selge see. Aga mis selles loos mind kõige rohkem riivab, on heauskse isanda usalduse külmavareline kuritarvitamine. Mõistan küll, et selline tuleviku kindlustamine on loo sisemise loogika jaoks vajalik, aga ikkagi.
Mis mind leplikuks muudab, on sama motiiv Tooma Aktides. Jeesus läkitab 12 apostlit maailma laiali: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad“ (Mt 29:19). Teised on kuulekad, ent Jeesuse vend Toomas, kes määrati India misjonäriks, tõrgub sinna minemast, ning Jeesus müüb ta kuningas Gundaphorile orjaks. Ega antiikse aja kuninglikud „orjad“ ei olnud sugugi ainult kõige alama töö jaoks, nad võisid olla väga kõrgel positsioonil, ja nii ka ehitusmehe (kr tekton on avaram – ‘ehitusmees’, Mk 6:3; 13:55) Joosepi poeg on meister, „arhi-tekt“, kellele antakse ülesanne ehitada kuningale uus ja uhke palee. Kuningas usaldab ta kätte suured rahasummad, mis Toomas jagab laiali vaestele. Kui tuleb välja, et paleed pole ollagi, heidetakse suli vangi. Kuningas näeb öösel unes hiiglama vägevat lossi ning kui ta küsib, kelle oma see on, saab vastuseks, et tema – Toomas on selle temale taevasse ehitanud. Tol ajal võeti unenägusid väga tõsiselt ning Gundaphor laseb Tooma vabaks ning temast saab ristiinimene.
Hea Näoraamatu lugeja! „Nädala mõtte“ maht ei luba mul pikemalt heietama jääda. Aga soovitan Sul soojalt lugeda ise kogu lugu – selleks ei ole vaja süüria (originaali) keelt, aitab inglise keelest, mida Sa oskad: www.newadvent.org/fathers/0823.htm.
Tooma puhul lõpeb asi nii ilusasti, et parem ei saakski enam olla (märtrisurm tuleb omal ajal). Mõtlemist rohkem kui nädalaks.
