Aga minu õnn on see, et ma olen Jumalale ligi, Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse. (Ps 73:28)
Tee ääres istus almust paluv kerjus. Möödasõitev ratsanik lõi kerjusele piitsaga näkku. Kerjus vaatas kaugenevale ratsanikule järele ja ütles : „Ole õnnelik!“ Talumees, kes seda pealt nägi, küsis kerjuselt : „Kas sa tõesti oled nii leplik?“ „Kui see ratsanik olnuks õnnelik, poleks ta mind piitsaga löönud,“ vastas kerjus. („Ajatud lood“)
Kellelegi meist ei meeldi valu, ei meeldi haiget saada, ei meeldi, et tema suhtes vägivalda kasutatakse, ei meeldi, et talle öeldakse kurje, õelaid ja inetuid sõnu. Kui see kellelegi ei meeldi, siis miks ometi teeb inimene teisele inimesele kurja, põhjustab talle valu? Küllap sageli tõesti just seetõttu, et ta ise on südamepõhjas õnnetu. Ma arvan, et me kõik teame, mida tähendab olla õnnelik, ja oleme vähemasti mõned korrad oma elus õnnelikud olnud. Kui me sellistele hetkedele või perioodidele tagasi mõtleme, siis märkame, et kui me õnnelikud oleme, ei tule meil pähegi kellelegi tahtlikult haiget teha, näiteks kedagi lüüa või kellelegi midagi inetut või kurja nähvata. Vastupidi: aegadel, mil oleme olnud väga õnnelikud, oleme püüdnud oma õnne jagada, kinkida ka teistele midagi head ja ilusat, muuta ka teisi õnnelikumaks ja paremaks, tuua neile rõõmu. Oleme tavalisest enam teinud kingitusi, öelnud tavalisest enam häid ja ilusaid sõnu. Oleme märganud meis ümbritsevas eeskätt ilu ja head, nii et seda mingi halva või kurjusega reostada tundus mõeldamatu.
Aga kindlasti on meil kõigil olemas ka vastupidine kogemus. Aegadel, mil oleme olnud õnnetud ja rahulolematud, oleme muutunud tavapärasest kurjemaks: oleme olnud kärsitud, öelnud kergemini ja rohkem kurje ja solvavaid sõnu. Mõned on muutunud vägivaldsekski – mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Püüame enda sees valitsevat tuska, rahulolematust ja valu teiste peale välja valada, lootes et endal läheb kergemaks, kui teistel ka valus on, kui ka nemad peavad kannatama. Meid ümbritsevas suudame sellistel aegadel näha peamiselt halba ja inetut, nii et omalt poolt sellele veel halba lisada ei tundu isegi imelik ega piinlik.
Me kõik oleme mõnikord halvas tujus ja õnnetud. Põhjuseid on väga erinevaid – mõnikord ei suuda me isegi tegelikku põhjust välja tuua. Kuid meie halb tuju ei saa olla põhjuseks muuta õnnetuks teisi meie ümber, tekitada neile valu ja kannatusi.
Ühes tuntud Eesti filmi populaarses laulusalmis on rida „Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne rajaja“. Vana Testamendi laulik ütleb: „Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi.“ Meiegi oleme oma saatuse sepad, ristiinimestena on meil võimalus rajada oma õnn kõigeväelisele Jumalale, sellele, et oleme Tema lapsed. Tema on meie lootuse kalju, millele saame alati toetuda. Tema näeb meie muresid. Tema suudab vabastada meid meie koormatest, ka nendest, mis on meie hinges, mis meid rõhuvad ja meid õnnetuks ning oma kaasinimeste vastu kurjaks muudavad. Tema kingib neile, kes Teda paluvad, tarkust, jõudu, rahu ja julgust.
Lähenegem siis oma Jumalale ja pangem oma lootus Tema armu ja halastuse peale. Palugem Temalt, et Ta meid meie hingekoormatest vabastaks, kingiks meile rahu, tarkust, jõudu ja julgust. Palugem, et meil jätkuks tarkust rajada oma elu ja õnn Tema armule.
