Nädala mõte

PROOVIJUTLUSED. 14.01.2024 ja 21.01.2024

Urmas Nageli proovijutlus

21. jaanuaril 2024, kolmandal pühapäeval pärast ilmumispüha Tallinna Jaani kirikus

 „Aga nemad tulid kohe pärast sünagoogist lahkumist koos Jaakobuse ja Johannesega Siimona ja Andrease majja. Aga Siimona ämm lamas voodis palavikus. Ja otsekohe räägiti Jeesusele temast. Ja Jeesus astus ta juurde, võttis tema käest kinni ja aitas ta üles. Ja palavik lahkus Siimona ämmast ning ta teenis neid. Aga õhtu jõudes, kui päike oli loojunud, toodi Jeesuse juurde kõik haiged ja kurjast vaimust vaevatud; terve linn oli kogunenud maja ukse ette. Ja ta tervendas paljusid, kes põdesid mitmesuguseid haigusi, ning ajas välja palju kurje vaime ega lubanud kurjadel vaimudel rääkida, sest need teadsid, kes ta on. Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal. Ja Siimon ja ta kaaslased ruttasid talle järele ning leidsid ta. Ja nad ütlesid talle: „Kõik otsivad sind!“ Tema aga ütles neile: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!“ Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes sünagoogides ja ajades välja kurje vaime“ (Mk 1: 29–39).

Tänane pühapäev kannab meie kirikukalendris pealkirja „Jeesus äratab usule“. Jumal tegutseb ja teeb alati esimese sammu. Keegi ei saa uskuda, kui Jumal talle seda ei ilmuta. Hiljuti surnud paavst Benedictus XVI kirjutab: „Kristlik usk on enam kui maailma vaimse aluse valimine, selle keskne vormel ei kõla „ma usun midagi“, vaid „ma usun sinusse“. Usk on inimese kohtumine Jeesusega ja selles kohtumises maailma mõtte tundmaõppimine isikuna.“

Inimene hoiab endast kinni. Ta tahab olla Jumala moodi ja alistada endale kõik. Aga mõnikord on tal raske. Vahel on väga raske ja siis otsib inimene abi, kuid seab oma ego kõige ette – abigi peab olemas olema temale sobivail tingimustel, nende „jumalate“ läbi, mida ta arvab tundvat ja mis tema usupilti hetkel sobituvad. Hoiame kinni enese suurusest ja imestame, et saamegi mõõtu mööda. Saame vähem, kui küsime, saame vähem, kui Jumal tahab anda. Kes avastab eneses Jumala, see ei pea enesesse klammerduma. Niisugune inimene on vaba, sest ta on avastanud, et Jumal on temas ka madaluses ja suuremadki katsumused ei tähenda, et Kõigeväeline oleks läinud kuhugi kaugele, vaid on jätkuvalt koos temaga.

Omal ajal käisin korduvalt Leedus, kus elas sealmaal väga tuntud preester isa Stanislovas. Ta rääkis, kuidas ta oli pärast sõda asunud vaimulikuna tööle ühes väikeses Leedumaa külakeses. Elu oli vilets ja vaene, küla peamise tänava kivisillutis oli tõsiselt kannatada saanud. Maa oli okupeeritud ja uued võimud levitasid täiesti teistsugust kultuuri ja suhtumist. Isa Stanislovas otsustas ise hakata tänavasillutist remontima. Tükk aega tegigi ta seda tööd üksipäini, kuid mõne aja pärast liitusid mõned inimesed veel ... ja siis veel ... ning tänav saigi korda. Ise ütles see väga omapärane usumees, et ta tahtis sellega külainimestele öelda, et ei tohi ennast käest lasta. Tuleb kindlasti asetada oma kivi elusama elu jaoks. Tuleb meeles hoida, et kõik on võimalik sellele, kes usub.

Täna kuuldud evangeeliumis kohtame Jeesust kui tervendajat, suurt arsti, kellele alluvad ka kurjad vaimud. Haigeid muudkui tuuakse ja tuuakse. Suur päev Kapernaumas, veel suurem neile inimestele, kes terveks said. Mis muud kui tänulikkus peaks nende südamed täitma. Küllap olidki terveks saanud rõõmsad ja tänulikud. Iseasi, kui kauaks ja kuidas see nende edasist elu tegelikult mõjutas. Me ei tea ega saa seda kunagi teada. Oluline on evangeeliumile mõeldes küsida endalt, mis sõnum on see minu jaoks isiklikult. Millest ikkagi minuga räägitakse ja kuidas ma peaksin sellele vastama? Mis on minus see, mis nõuab muutmist, küsib tervendamise järele?

Kõige olulisemat tööd teeb kristlane oma hinge sügavustes. See on paljuski märkamatu töö. Töö, mida näeb ainult Jumal ja mille õied üksnes mõnikord saavad nähtavaks ja teatavaks inimesele. See töö saab alguse Jeesuse juurde tulemisest. See on usuhüpe, mille peab tegema. Tulijaid leidub ikka, kuid julgust usuhüppeks jagub vähestel.

Meis elab jumalik säde. Sellepärast ongi vajalik isiklik side Jumalaga, et sädemest saaks tekkida leek. Mitte hävingu ja surma leek, vaid leek, mis kõneleb loovast ja hirmudest vabastatud inimlapsest.

Kristlane teab, et ta on Jumala laps. Ta teab, et ta on pärija. Kristuse ja Tema riigi pärija. Laps olla on tore ja auline. Lapsikus aga on midagi muud. Jaan Kiivit ütleb ühes oma jutluses: „Me oleme lapsikud, kui ootame Jumalalt seda, mis pole Tema asi, vaid on meie asi ja ülesanne. Me läheme oma katki tehtud ja rikutud asjadega, oma elu ja maailmaga Jumala juurde. Ta tehku terveks. Selle asemel, et minna oma pimeda hingega ja lasta seda valgustada, lasta ennast terveks teha.“

Peetruse ämma tervendamise loos näeme, et Jeesus loob haigega kontakti. Ta puudutab lamaja kätt. Vägi voolab naisesse ja palavik kaob. Nüüd suudab ta üles tõusta. Ei ole vaja mingeid ussisõnu ega keerulisi teraapiavõtteid. Markus isegi ei räägi sellest, nagu oleks Peetrus või teised jüngrid konkreetselt tervendamist palunud, kuid nad räägivad omavahel sellest. Nad on murelikud ja Jeesus paneb seda tähele ja teeb oma. Põnev sufi luuletaja Rumi kirjutab: „Alistu armule. Ookean hoolitseb iga laine eest, kuni see jõuab kaldale. Sa vajad rohkem abi, kui sa arvad.“ Mõeldes evangeeliumis kuuldule, saab selleks ookeaniks Jeesuse nimi – Jumal aitab, Jumal avitab. Meil ei ole võimalik sellest maailmast välja astuda, kuid me saame võõrsil hakkama, kui usume,et meiega on Jumala arm ja halastus.

Jah, kui usume. Patt ju tähendabki eelkõige usaldamatust. Inimene on kogu loodu hulgas eriline eeskätt selle poolest, et ta võib oma piire üha laiendada. Loov vaim tahab aina edasi tungida, kuid tulemuseks on tihti rahuldamatus ja nurisemine, sest tundub, et just see kõige tähtsam jääb saamata. Keegi nagu naljataks või mängiks meiega. Usaldamatus aina kasvab hoolimata saavutatud edust või saavutustest karjääriredelil. Usaldamatusest mürgitatud inimene pöörab kõik pahupidi ja järsku saab Jumalast vastane, kes ei vasta meile nii nagu vaja, nii, nagu me tahame. Sõbrast saab vaenlane ja inimene jätkab teed Kaini märgi all. Kuhu? Jah, vastus on alati võtta: Jumal teab.

Usk aitab jõuda kaugemale ja samas iseendale lähemale. Ususilmad tunnevad ära, et maailm ei ole mitte see, mida me näeme. On olemas see teine, mida meil tuleb märgata. Kui see nõnda meiega juhtub – usuhüppe läbi –, siis oskame Teda tänada mitte ainult selle eest, et sõda ükskord saab otsa või käest ära läinud tervis taastus, vaid me rõõmustame kõigepealt sellepärast, et meidki on arvatud Jumala lasteks ja et ükskord võime näha Jumalat palgest palgesse. Rõõmustame, et meiegi oleme saanud oma kivikesed panna Jumalariigi ehitusse. Mis siis, et enamasti märkamatult ja aimamatult. Kas sa usud seda?

*

Eve Kruusi proovijutlus

14. jaanuaril 2024, teisel pühapäeval pärast ilmumispüha Tallinna Jaani kirikus

 

Tt 1:1–3: „Paulus, Jumala sulane ning Jeesuse Kristuse apostel Jumalast valitute usu järgi ja selle tõe tunnetuse järgi, mis vastab jumalakartusele, igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu, ja kes on määratud ajal teinud oma sõna avalikuks jutlustamise läbi, mis on usaldatud minu kätte Jumala, meie Päästja käsu kohaselt.“ Aamen.

Huvitav kirjakoht. Enne, kui asja juurde, kirja sisuni üldse jõuame, enne kui teada saame, mida Paulus oma õpilasele Tiitusele ja Kreeta koguduste inimestele öelda tahab, lõpetatakse jutluse aluseks olev tekst lihtsalt ära, lausa poole lause pealt.

Seega – täna ei huvita meid see, mida Paulus Tiitusele ja teistele, keda ta arvas seda kirja samuti lugevat, oma kirjas öelda tahtis. Meie jaoks on täna oluline just kirja algus. Küllap oleme kõik kirjutanud kirju. Kui mitte kirju, siis koolis kirjandeid kindlasti. Teame, et sageli on kõige keerulisem just algus. Kuidas alustada nii, et see, kellele see kirjatöö on mõeldud, selle ka läbi loeks? Tänapäeva kiirel ajal heidetakse sageli pilk paarile esimesele kirjatöö reale ja see saab otsustavaks – kas kiri loetakse lõpuni või läheb see prügikasti. See ei kehti ainult kirjatööde, vaid ka jutuajamiste kohta: kui sa ei suuda inimestes enda ega oma teema vastu esimese paari minuti jooksul huvi äratada, siis oma ülejäänud jutu võid rääkimata jätta. Seda võetakse mürana, mis läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Sõnum algab sõnumitoojast. Need, kellega sa tahad kõneleda, kellele sa innuka ristiinimesena kuulutada tahad, küsivad: kes sa selline oled? Miks ma peaksin oma aega sinu peale kulutama, sind kuulama, sinu sõnu tõsiselt võtma? Sa alustad sellest, et ütled, et kuulutad evangeeliumi, head sõnumit. Viimasel ajal pole vist möödunud ühtegi nädalat, mil mulle pole helistatud. Helistaja ütleb oma eesnime ja teatab, et tal on mulle üks erakordselt hea sõnum – kreeka keele põhjal „evangeelium“. Ja siis ma kuulen, et ma saan kuu lõpuni eriti soodsalt ja odavalt tellida ajakirja, osta mingit imeravimit, mis teeb terveks peaaegu kõigest, pesuvahendi, mis ilma vaevata puhastab kõik, või õhupuhastaja, mis minu korteri väidetavalt saastatud õhu muudab lausa nektariks. Häid sõnumeid võib olla mitmesuguseid. Ja tänapäeval, nii nagu tegelikult läbi aegade, peab evangeelium Jeesusest Kristusest võistlema rahaevangeeliumiga.

Tänapäeva inimesed, kui neil on midagi vaja, eriti just nooremad inimesed, sukelduvad otsinguteks enamasti internetti. Sealt leiab vastuseid mis tahes küsimustele. Leiab kõikvõimalike teenuste osutajaid. Ometi on paljud kogenud, et siis, kui asi läheb tõsiseks, kui mingil põhjusel muutuvad oluliseks igavikulised probleemid, küsimused elu mõttest, surmast, suhtest Jumalaga, leiab küll internetist muidugi ka nendele küsimustele vastuseid, aga need on väga erinevad ja väga üldised. Kui asi puudutab meie isiklikku elu, meie enda isiklikku saatust, alles siis me tunneme, et meile need kõigi jaoks mõeldud vastused ei sobi. Vaja on isiklikku vastust, sellist, mis puudutab konkreetset küsijat, just tema isiklikku olukorda. Ja siis muutub väga oluliseks, kes on see, kes neid vastuseid pakub. Kuidas teha vahet, kas tegemist on lihtsa aferisti või inimesega, keda on mõtet kuulama jääda?

Kui me vajame kelleltki mingit teenust, siis kontrollime, kas tal on vastav ettevalmistus, on tal riiklikult tunnustatud diplom, mis peaks andma mingi garantii, et isik on saanud vastava ettevalmistuse ülesande täitmiseks, et ta on piisavalt kompetentne. Mis on aga tagatiseks evangeeliumi kuulutamise, Jumala poole juhatamise puhul, et me võiksime teenäitajat mingilgi määral usaldada? Kas diplom teoloogilise õppeasutuse lõpetamise kohta? Aga siis ei saaks ju enamik kristlasi Jeesuse poolt ristiinimestele antud kuulutusülesannet täita? Ei olnud Jeesuse jüngritel kõrgkoolide diplomeid. Ei olnud diplomit, mida ette näidata, Jeesusel endalgi. Ja pealegi – teadmistega, mille omandamist diplom kinnitab, võib teha nii kurja kui head, juhtida nii igavese õndsuse kui ka igavese hukatuse poole.

Üks võimalustest, mille järgi otsustada, kas jääda inimest kuulama või mitte, ongi just tema enesetutvustus. Isegi Jumal, alustades oma rahvale kümne käsu andmist, alustab just enesetutvustusega, millest saab esimene käsk. Ta ütleb: „Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.“ Lihtne ja selge. Jumal ütleb, kes Ta on, ja paneb oma positsiooni inimeste suhtes paika. Annab neile aluse, miks peaks Teda kuulama ja Tema käske täitma.

Evangeeliumiloos, mida kuulsime täna altarist, öeldakse, et kui Jeesusele sünagoogis rullraamat kätte anti, siis ei antud Talle ette kirjakohta, mida Ta peab lugema – nii, nagu antakse meile kirikukalendris ette kohad pühakirjast, millele peame jutlustama ja mida ette lugema. Jeesus sai ise valida. Evangeelium kirjutab, et Jeesus rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid“ (Lk 4:18).

Jeesus otsis selle koha spetsiaalselt üles. Ta valis lugemiseks koha, mis kõneles Temast, näitas, kes on andnud Talle volituse kuulajatega kõnelema hakkamiseks. Näitas, et Tema on see, kelle sõna tuleb kuulata. „Issanda Vaim on minu peal. Tema on mind läkitanud.“ See kirjakoht pidi sünagoogis viibinuile näitama, et Jeesus polnud isehakanu, kes lihtsalt omast peast otsustas teisi õpetama hakata. See kirjakoht pidi näitama, kes, milline Vägi, seisab Jeesuse kuulutuse taga. Jeesust ju Tema kodukoha sünagoogis teati – aga Teda teati eelkõige kui puusepa poega. Kui Ta nüüd alustab evangeeliumi kuulutamist, peab Ta näitama, millise meelevallaga Ta seda teeb. Miks muidu peaksid oma küla inimesed Tema, puusepa poja sõnu tõsiselt võtma?

Meie tänases kirjakohas esitleb Paulus ennast: „Paulus, Jumala sulane ning Jeesuse Kristuse apostel /---/, kes on määratud ajal teinud oma sõna avalikuks jutlustamise läbi, mis on usaldatud minu kätte Jumala, meie Päästja käsu kohaselt.“ See enesetutvustus näitab, kes ta on, paneb paika tema positsiooni: ta on sulane, on apostel, saadik, tema läkitajateks, selle taga, mida ta kõneleb ja õpetab, on Jumal ja Jeesus Kristus. Ta ei kõnele omast peast, oma voliga. Talle on usaldatud Jumala sõna avalikuks tegemine, talle on antud ülesanne, on antud käsk jutlustada, kuulutada, õpetada. Teda on usaldatud, Jumal ise on ta tunnistanud kõlblikuks, mis on ime nii tema enese kui nende jaoks, kes teadsid Pauluse minevikku kristlaste tagakiusajana. Paulus ise on teises kirjas korintlastele kirjutanud: „Kõlblik ei ole ju see, kes ennast ise soovitab, vaid see, keda soovitab Issand. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt“ (2Kr 3:5).

 Meie jumalateenistuste alguses, pihitalituses, kuulutab õpetaja pattude andeksandmist kui „kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulane“. Nende sõnadega ta tutvustab ennast, oma volitusi, teavitab, kes on talle need volitused andnud. Ta on kutsutud ja seatud Jumala Sõna sulane, see tähendab, et ta allub evangeeliumile ja selle allikale, ei kuuluta oma tahet, vaid Jumala rõõmusõnumit, tema tegevuse taga on Jumala kutse asuda teenima ja volitus tegutseda, kõik see annab talle pattude andeksandmise ehk võtmete meelevalla, annab talle volituse seada sakramente. Annab talle ülesande, kohustuse kuulutada Jumala rõõmusõnumit. Iseenesest, lihtsalt targa ja tubli ristiinimesena, tal nii suuri ülesandeid ega volitusi ei oleks. Muide – ka vastutust Jumala, ülesande andja ees ei oleks. Kellele on antud teistest suurem ülesanne, sellele on pandud ka teistest suurem vastutus. Jaakobuse kirja autor on kirjutanud: „Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus“ (Jk 3:1). Ka ristiinimene, kes on kutsutud evangeeliumi kuulutama oma eluga, kannab vastutust selle ülesande täitmise eest, kuid vastutuse määr on vastavalt ülesande olemusele ja mahule väiksem.

Paulus kirjutab enesetutvustuses peale oma läkitajate ka sellest, millel tema kui apostli hea sõnum rajaneb, mis on tema tegevuse alus. Ta kirjutab, et on apostliks „Jumalast valitute usu järgi ja selle tõe tunnetuse järgi, mis vastab jumalakartusele, igavese elu lootuse põhjal, mille Jumal, kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu“ (Tt 1:1).

„Usk, „tõe tunnetus jumalakartuses“, „igavese elu lootus, mida Jumal, kes ei valeta, on tõotanud“ – need märksõnad võtavad kokku selle, mis oli Paulusele oluline ja mida ta tahtis oma elu ja tegevusega anda ka teistele. Igal juhul aga – see, mida Paulus kuulutab, kõik see on seotud Jumalaga, tuleb kõigeväeliselt Loojalt, mitte Pauluselt endalt. Tema ise ei ole päästja, pääste tuleb Jumalalt. Ta kuulutab Jumalat, mitte ennast. Tema on vaid tööriist.

Jumal ei tegutse salaja ega vaikselt. Ta ei kannata võltsi tagasihoidlikkuse all, et mis nüüd mina. Ta on Majesteet, kes teab, mida Ta teeb ja mida Tema teod väärt on. Ta tahab, et inimesed Teda näeksid, näeksid suurtes ja imelistes asjades, mida Ta on loonud. Märkaksid Tema tööd inimestes, kelle elusid Ta muudab. Jumal ootab, et inimesed ütleksid Talle tänu ja annaksid au. Annaksid au Temale, mitte inimestele, keda Ta tööriistadena kasutab, kellele Ta on andnud anded ja ülesande neid andeid kasutada. Ja Ta ootab, et need, keda Tema teenistusse on kutsutud, kuulutaksid Teda, mitte ennast. Annaksid au Temale, mitte endale. Selle järgi, keda kuulutatakse, saamegi ära tunda, kes on tõesti Jumala saadikud, kes isehakanud, nime poolest saadikud, kuid tegelikult ise Jumala troonile pürgijad.

Tänane pühapäev kannab nimetust „Jeesus ilmutab oma jumalikku väge“. Kõik selle pühapäeva evangeeliumitekstid kõnelevad Jeesuse avaliku tegevuse algusest. Algus on väga tähtis, võiks öelda, et määrava tähtsusega, sest algusest sõltub, kas inimene üldse asub teele.

Me oleme ristimises pääsenud Jumala rahva hulka. Meilegi on antud ülesanne kuulutada rõõmusõnumit. Meie elu kaudu võib Jumal teha suuri tegusid, anda edasi tähtsaid sõnumeid. Meie sõnad, meie teod, meie elu võivad saada teistele sõnumiks, tõukeks alustada oma ristiinimese teekonda. See on suur au, suur võimalus. Palugem siis Jumalat, et meie elu võiks saada heaks, ilusaks ja innustavaks usurännaku alguseks paljudele teistele. Aamen.

(Foto: Raul Bachmann. 21.01.2024)

Kalender

E T K N R L P
2
3
6
9
10
12
13
16
17
19
20
23
26
27

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

piibel net

EELK