„Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ (Mt 28:19-20).
Eile pühitseti kirikus misjonipüha. Sõna „misjon“ ehk „missioon“ tähendab mingile eesmärgile pühendumist. Kõigil ettevõtmistel on olemas missioon või kutsumus midagi sihipärast korda saata (isegi sõjaväed saadetakse kaugetesse maadesse missioonile). Nii siirduvad ka kristlased misjoniväljadele või kodumaisele misjonitööle.
Misjoniülesande andis oma kogudusele ehk kirikule Jeesus Kristus. Oma maise tegevuse ajal valis Ta selleks ülesandeks apostlid – ülestõusnuna aga andis misjonikäsu kogu kogudusele: „Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad!“ Kreeka keelest tulenev sõna „apostel“, nagu ka ladina keelest pärit „misjonär“, tähendab saadikut (ld missio = 'läkitama', 'saatma'). Apostlite järglastena täidavad kirikute vaimulikud misjoniametit, kuid Jeesuse üldist misjonikäsku on kohustatud järgima kõik kristlased.
Misjonitööl ristitakse inimesi Kolmainu Jumala nimesse ning õpetatakse pidama kõike, mida Jeesus on käskinud. Ristimine ja õpetamine on vaimulike ülesanne, kuid laiemas mõttes tuleb kõigil õpetust jagada (erandkorras surma lähenedes ka hädaristimist sooritada). Kõik kirikud üritavad misjonit tehes inimesi suunata usule Jeesusesse Kristusesse, kelle kaudu Jumal loob inimesega püsiosaduse igaveseks eluks.
Misjoniajalugu oli võimas. Väikesest jüngrite rühmast kasvas suurim maailmareligioon, mille liikmed lõid kogu moodsa maailma: kes saab salata, et lääne kristlased on olnud kõige rohkem tooniandvamaks inimkonna arenguloos? Nüüd olevat me jõudnud kristlusejärgsesse ajastusse – ja näe, lääne langust kuulutatakse mitmelt poolt! Inimesed ei hooli enam Jumalast ega siis ka ligimesest – lapsi ei taheta, segavad. Varsti sureme välja nagu dinosaurused ja loovutame koha nendele, kes Jumalale ja ligimesele mõtlevad.
Kuidas teha misjonit tänapäeval ennast targaks pidavas inimkonnas? Mida kuulutada? Kas nii, nagu ikka läbi aegade – isiklikule usule ärkamist, pattude andeksandmist ja lepitust Jumalaga Kristuse kaudu? Ei, kuni pole selge, et Jeesuses tegutseb Looja ise, et Tema inimlikku kujusse on ainulaadsel viisil „kontsentreerunud“ nähtamatu Jumal, ei ole kutsel usule, pöördumisele või meeleparandusele kindlat põhja. Kristliku missiooni ülesanne on kogu aeg viise leiutada, kuidas Kristuse fenomeni veenvalt esitada.
See pole põhiline, milliseid stiile või vahendeid me kiriklike ürituste korraldamisel kasutame, sest kristluse mõttekus ei seisne n-ö taidlusvormides. Kristliku usu või veendumuse tuum on metafüüsiline: Jumal näitab päriselt oma jõudu mõjutada mateeriat! Seda tõendavad Jeesuse imeteod ning Tema ülestõusmine, mis rajab meiegi jaoks tee surmast ellu. Kristluse tuum on läbinisti müstiline ja metafüüsiline.
Miks inimesed kristlust hülgavad? Miks kujunes juba algkristluses nn gnostitsistlik liikumine, mis otsis kristluse selgitamiseks usu asemel muid tunnetusvorme (kr gnosis = 'tunnetus'). Miks kristlased tänapäeval langevad kahtlustesse ega oska alati selgelt otsustada? Selle kohta annab hea selgituse endine Rootsi ateist, seejärel luterliku kiriku vaimulik, edasine Elu Sõna liikumise rajaja ning viimaks katoliku kirikusse jõudnud Ulf Ekman: „Põhjus, miks usklikud sageli kahtluste käes vaevlevad, on gnostitsismi poolt inspireeritud filosoofia, mis tahab neid panna uskuma, et Jumal ei sekku ajalukku. See ei lange kokku Piibli õpetusega.“ Tõeline elav Jumal ei ole ainult uusi tunnetusi pakkuv Vaim, kes suhtleb meiega ainuüksi vaimsel tasandil, vaid Ta on „ajaloo Jumal. Ta sekkub ajaloo käiku ja kirjutab ajalugu. Ta muudab ajalugu ja kuulutab seda oma prohvetite kaudu ette“. *
Gnostitsistliku mõttelaadi vastu, mis kujunes täielikult välja 2. sajandil, astusid juba Paulus ja Johannes oma kirjades. Uusajal kutsutakse selliseid vaateid vahel uusgnostitsimiks, tavaliselt aga liberaalseks teoloogiaks, deismiks, spiritualismiks, modernismiks või eksistentsialismiks. Ei ole lihtne uskuda, et Jumal reaalselt – ehkki enamasti varjatult, ainult ususilmale nähtavalt – tõstab nuppe maailmas ümber. Alles seal, kus tekib isiklik kogemus tegutsevast Jumalast, saab inimene tulla veendumuseni Temas.
Ainult ühel põhjusel levis kristlus ja üksnes samadel alustel jätkub see tulevikus. Meil tuleb veenda inimesi, et Jumala ilmutus Jeesuses Kristuses on tõeliselt reaalne, nii et nad veenduvad ka oma isiklikus kogemuses elavast ja tegutsevast Jumalast. Kuidas seda teha, jääb misjoni püsiülesandeks, kuid alles siis, kui seisame selle Tõe kindlal alusel, tasub rääkida ka viisidest, kuidas tänapäeva eluga paremini haakuda.
Milline on tuuma-, kvant- ja astrofüüsikute kirjeldatud maailm meie ümber? Hiiglaslik nähtav kosmos, hulk nähtamatut tumeainet, antiaine, bosonid, uued dimensioonid ja teised maailmad. Sellises avaras mõtteväljas tuleb mõlgutada ka kristliku ilmutuse küsimuste üle, kust seejärel lähtub suunitlus isiklikule elule. Kui pisutki mõistame illustratiivset kõneviisi ning oluliste küsimuste üle järele mõtleme, siis ei tohiks meile enam olla ka mõistetamatu sõnum, et Jumal tahab meidki leida ja taevasse viia Kristuses.
Viimaks ei tohi unustada, mida eriti just tänapäeval on tähele pandud, et Jumal suhtleb meiega vabatahtlikkuse alusel! Isegi siis, kui Ta kellegi ellu sekkub, ei lülita Ta välja võimalust vastu hakata. Misjoniga seoses tähendab see, et pole õige inimestele liigagaralt peale tormata. „Me peame mõistma, et evangeeliumi sõnum „armastagem üksteist“ on eelkõige nõuanne ligimene rahule jätta, temaga mitte tegelda,“ ütleb piiskop Makarios (Griniezakis). Seda igas mõttes – kohtumõistjana, käsutajana, kontrollijana, kriitikuna, et oma ligimest mitte alandada. ** Sama kehtib misjoni puhul: ei tasu liigselt rõhutadagi, et tehakse misjonit, sest juba deklaratsioonid selle kohta mõjuvad survena ja peletavad.
Misjonipüha sõnumiks on: jätkem rahule oma ligimene ja selgitagem talle, miks on mõistlik uskuda ja kogeda, et midagi palju rohkemat maisest elust on olemas ning saab meile Kristuse kaudu osaks, kui sellega vabatahtlikult tegeleme.
Head uut nädalat kõigile!
* Ulf Ekman „Juudid, tulevikurahvas“. 2002: lk 73–74.
** Kristuselinna piiskop Makarios „Mu elu Issand ja Valitseja“. 2017: lk 139.
(Foto: Heidi Tooming)
