„Sel päeval läks Jeesus kodunt välja ja istus järve äärde. Ja tema juurde kogunes suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ning sinna istuma. Kõik rahvas seisis kaldal ja tema rääkis neile palju asju tähendamissõnadega. Ta ütles: „Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda. Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt. Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle. Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet. Kel kõrvad on, kuulgu!“ (Mt 3:1–9).
Eile, pühapäeval tähistasime lõikustänupüha. Täname sellel pühal Jumalat eriti nende andide eest, mis on mõeldud meie ihu toiduseks, sest oleme ju loodud nii, et ilma ihutoiduseta ei saa me elada. Ka sellel aastal on Ta meid oma heade andidega igati õnnistanud ja me tänasime Teda selle eest.
Aga kuidas möödus lõikustänupüha Jumalale? Mida võis Ta mõelda, vaadates inimeste peale, kes Tema pühakodade altaritele tõid värskeid põlluande ja pöördusid Tema poole tänuga igapäevase leiva eest? Kas ka Jumala jaoks võiks lõikustänupüha olla eriline püha?
Küllap võiks ja ilmselt ongi. Ka Jumalat võib ju nimetada põllumeheks. Ei, mitte ainult sellepärast, et vaid tänu Temale, kes kingib vihma, päikesepaiste, soojuse, võrsuvad viljad, mida me sööme. Jumalal on ka omad erilised põllud. Apostel Paulus on kirjutanud Korintose kogudusele: „Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie“ (1Kr 3:9). Jumal on kinkinud meist igaühele elu. Inimelu on tõesti sarnane ja seda saab võrrelda põllumaaga, sest nõnda nagu tühja, söötis seisvana ei ole põllust kellelgi mingit kasu, nõnda ei ole ka elul, mis ei kanna vilja, mingit mõtet. Jumal ei ole andnud inimesele elu niisama, tühjalt seismiseks, eksisteerimiseks, tarbimiseks. Ta ootab, et inimelu kannaks saaki ja annaks head vilja nagu põllumaa.
Et aga saada saaki, tuleb esmalt külvata seeme. Nii ongi Jumal saatnud meie, st oma põllumaa juurde külvaja, oma Poja, kes alguses ise ja hiljem oma õpilaste, oma sõnakuulutajate, oma kiriku kaudu on külvanud ja külvab jätkuvalt inimhingede põldudele Sõna seemet. Jumala imelise Sõna seemet, mis võrsudes võib kanda palju vilja, erilist, jumalikku vilja, mida me nimetame ka Vaimu viljadeks. Apostel Paulus on nendest viljadest kirjutanud: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“(Gl 5:22–23).
Jumal on andnud, on külvanud head, väärtuslikku seemet, oma Sõna ja vägevate tegude seemet, kuid nagu me tähendamissõnast kuulsime, mitte iga külvatud seeme ei kanna vilja. Jah – paljuski sõltub saak seemnest, mida külvatakse, kuid väga suur ja oluline osa on ka põllumaal, kuhu see langeb. Millised on meie hingepõllud? Liiga kivised, liiga savised või liivased, liiga kuivad, liiga niisked, täis umbrohtu? Kes vähegi põllundusega on tegelenud, teab, et ainult seemne põllule viskamisest jääb väheks, kui tahetakse ka korralikku saaki saada. Põllumees, maaharija, mitte ainult ei viska seemet mulda, vaid ka harib maad, kastab seda, lisab vajadusel mullale väetist ehk siis täiendavaid toitaineid, mida seeme saab endasse imeda, et kasvamiseks jõudu ammutada.
Kas meie oleme lasknud Jumalal oma hingepõlde harida, et nende viljakust suurendada? Kas oleme lugenud pühakirja, kuulanud jumalasõna, puhastanud ennast pihitalitustel patu umbrohust, mis Jumala seemet lämmatada igatseb – kas oleme andnud seemnele võrsumiseks vajalikku toitu ja niiskust? Kas meisse Jumala poolt külvatud seeme on kandnud või hakkab veel kandma head vilja? Ja esmane ning kõige olulisem küsimus iga inimese jaoks: kas me üldse tahame vastu võtta, kanda ja kasvatada Jumala poolt meile usaldatud seemet ja kas tahame kanda selle vilju?
Mida võis mõelda Jumal, kui vaatas eilsel lõikustänupühal inimhingede põldudele? Mida Ta seal nägi? Kas Ta jäi rahule või täitis nähtu Teda mure ja kurbusega?
Me keegi ei tea, kui palju kellelegi meist on veel jäänud aega, et kanda vilja, head vilja, Jumala seemnest võrsuvat vilja. Palugem, et kui saabub aeg meil astuda viimsel kohtupäeval oma Issanda ette, võiksime Talle ette näidata täidetud salved, nõnda et Ta võiks lõikuse üle rõõmu tunda.
PALUGEM: Issand, tänu Sulle, et Sina oled meile kinkinud ja kingid ikka meile meie igapäevase leiva, mis kosutab ja hoiab alles meie maise ihu. Me täname Sind ka selle eest, et oled meie elupõldudele külvanud oma imelise Sõna seemne. Aita, et me võiksime olla viljakaks maaks, nii et Sinu külvatud seeme võiks meie elupõldudel anda head saaki, mis toob rõõmu Sulle ja on rõõmu ja tänu põhjuseks ka meie ligimestele.
(Foto: Meeli Küttim)
