„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“ (Gl 5:1).
Vabadus on kallis vara. Kes ei tahaks olla vaba? Ent vaba olla ei tähenda vaba olemist kõigist piirangutest. Loodusseadused ju ikka toimivad ja nendega vastuollu minek toob kaasa surma. Ka moraaliseaduste rikkumine hävitab elu, ehkki seda vahel ka eitatakse. Vabadus on seotud kunstlike piirangute kaotamisega, mida keegi on teistele iseenda kasuks peale pannud. Ükski rahvas ei tohi teist allutada seetõttu, et meid on ju rohkem. Ükski inimene ei või teist alandada argumendiga, et mina olen ju tugevam.
Välise vabaduse ja orjuse kõrval on olemas sisemine orjus ja vabadus. Vaba on inimene, kes mõistlikke ja vajalikke piiranguid ei tunne orjastavatena. On loomulik, et ma kulgen toimivate loodus- ja moraaliseaduste järgi ning tunnen ennast vabana suhtlemisel Jumalaga, kes on need seadused loonud. On olemas kombeid, mis olid vajalikud muiste, kuid enam mitte. Seepärast ütleb Paulus, et keegi ei mõistaks meie üle kohut söökide ja jookide või tähtpäevade pidamise järgi, sest sellised asjad varieeruvad (Kl 2:16jj). Jeesus aga osutab sisemisele küljele, et alles siis, kui uued hoiakud on kodunenud, suudetakse vanast lahti saada. Keegi ei õmble uut paika vanale kuuele, mis sel juhul rebeneks (Mk 2:18jj).
Hiljuti oli meil vastupanuvõitluse päev. Seda riiklikku tähtpäeva 22. septembril tähistatakse ametlikult alates 2007. aastast. Sellel päeval mälestatakse Otto Tiefi valitsuse liikmeid, kes püüdsid 1944. aastal Saksa ja Vene okupatsioonide vahele jäävat aega ära kasutades taastada Eesti riiklikku iseseisvust. Sellel päeval mõtleme ka kõigile neile, kes Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal kandsid edasi pärimust Eesti Vabariigist, kuni see taastati. Ka kirikukalendrisse on märgitud see tähtpäev, sest kirikuinimesed on riigikodanikud, kes rõõmustavad koos rahvaga vabaduse üle ja palvetavad kõikide kannatanute eest.
Sel pühapäeval oli omavalitsuspäev, mis on samuti märgitud kirikukalendrisse. Alates 2018. aastast kehtib see ametlikult päevana, mis soovib väärikalt ära märkida Eesti kogukondliku halduse sajanditepikkust ajalugu. „Omavalitsuspäev on selge seisukohavõtt, et eelnevad, praegused ja tulevased põlvkonnad tunnetavad omavalitsuste ajaloolist tähendust ja samuti suurt rolli ühiskonna tuleviku kujundamisel,“ öeldakse seaduses. „Eesti rahvas saavutas omariikluse 1918. aastal suuresti tänu väljakujunenud omavalitsustraditsioonidele.“ Esmalt peab kasvama sisemiselt vabaks, seejärel saab olla väliselt vaba.
Kuidas on meiega praegu? Mida ütleb meile omavalitsuspäev? Isiklikus elus tähendab omavalitsus enesevalitsust. Kõigepealt tuleb meil endast jagu saada, enne kui me olukordi suudme lahendada. Oma minevikuprobleemidega tuleb hakkama saada, nii nagu teisalt tuleb vajalikke pärimusi alal hoida. Vastupanuvõitluski jätkub lakkamatult – halbade trendide ning pahede vastu, iseenda halbade omaduste vastu.
Mida on meil õppida vastupanuvõitlusest? Nõukogude Liidu tingimustes ei olnud arukas aktiivselt võitlusse asuda, enne kui tuli sobiv aeg, sest vastuhakkajad lihtsalt likvideeriti. Vajalik oli aga passiivne vastuhakk, et säilitada rahvast ja kultuuri okupatsioonivõimude kiuste. Alati on tarvis kristliku usu nimel muudele tendentsidele vastu seista.
„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. /---/ Ärge laske endid jälle panna orjaikkesse,“ ütleb Paulus. Vabadus ei tähenda Jumala poolt loodud seaduste ega reeglite hülgamist, vaid nendega vabalt kooselamist. Johannes lisab: „See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked“ (1Jh 5:3). Kui me Jumala käskudest ja seadustest kõrvale hiilime, satume kaduva maailma seaduste orjaikkesse.
Praegu räägitakse uuest okupatsioonist. Kristlik läänemaailm, kus suheldi palves Jumalaga ja levitati Kristuse evangeeliumi, on langenud ilmalike ideoloogiate võimu alla. Tõusnud on nn uusateism, läkitades välja oma misjonäre. Inimene tahab olla „vaba“ Jumalast ja peab Tema seadusi vanamoodsateks. Tegeleme peamiselt maiste asjadega – ka kirikus –, mistõttu Jumal ja kogu teispoolsus meie tajus kahvatub.
Väga hästi on öelnud Nikolai Berdjajev: Ateismi tekitab „liiga suur võlutus sellest maailmast. Jumalat eitatakse kas siis sellepärast, et maailm on nii paha, või sellepärast, et maailm on nii hea. Kuid nii ühel kui ka teisel juhul on kahtlus Jumala eksistentsis ennekõike emotsionaalse iseloomuga.“ Näiteks: maailmas on nii palju kurja, kuidas Jumalat saab olla? Või vastupidi: maailm on nii hea ilma Jumalata, sest siis saan teha, mida tahan. Kuid Berdjajev osutab, nagu ka paljud teised autorid: „Elu muutub lamedaks, pisikeseks, kui pole Jumalat ega kõrgemat maailma. Sellises maailmas, mis on ilma jäetud sügavusmõõtmest, ei ole ka tõelist tragöödiat ning tõenäoliselt see võlubki paljusid.” * Pinnapealne elu, vabadus jumalikest printsiipidest – see pole kristlik vabadus, vaid uus maine orjus.
Kuidas olukorda suhtuda, kus kirikudki hulbivad mugavalt kaasa ilmaliku eluviisiga? „Ateism kujutab endast puhastustuld. See põletab maha religioosse silmakirjalikkuse, korruptsiooni, laiskuse ja teeskluse,“ kirjutab Rupert Sheldrake. Samas näeb ta ka asja halba külge. „Selline põletatud maa strateegia võib jätta paljud inimesed vaimselt januste ja näljastena omapäi.“ ** Ateistid kahjuks ei tea, et religiooni puhul on tegemist teispoolsuse kui n-ö pärisasjaga, mille kõrvalejätmine mõjub tervisele kahjulikult.
Pole mõtet astuda avalikku lahingusse, pigem suhelda rahulikult. Aktiivselt rünnates nagunii võitu ei saavutata, sest sundimisele ei soovi keegi järele anda. Inimlike käskude ja kommete kehtestamine ka meie poolt ei saa olla kohtumõistjaks teiste üle. Meil tuleb aga Peetruse sõnul olla „alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on. Kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult, omades head südametunnistust,“ lisab apostel, et laimajatel ei oleks pinda halvustamiseks (1Pt 3:15j). Pole vaja kitsaks jäänud vanu kuubi paigata, vaid uute kuubede saamist paluda Issandalt.
Head uut nädalat!
* Nikolai Berdjajev „Enesetunnetus“. 2015: lk 90, 204
** Rupert Sheldrake „Teadus ja vaimne praktika“. 2020: lk 215
(Foto: Heidi Tooming)
