Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 25.09.2023

„Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: „Ära nuta enam!” Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: „Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!” Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: „Meie seas on tõusnud suur prohvet!” ja „Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!“ (Lk 7,11–16).

Evangeeliumitekst kõneleb meile loo ühest imelisest päevast väikeses Naini linnakeses Iisraelis, umbes kaks tuhat aastat tagasi. Päevast, mis selle silmapaistmatu linnakese nime on jäädvustanud ajalukku igaveseks. See lugu toob kokku Jeesuse ja ühe naise, kellel pole olnud õnne. Eluringi loomulik käik tema perekonnas oli rikutud. Surm oli võtnud temalt poja, tema ainsa poja. Too naine oli kahekordselt õnnetu: meie tekstist teame, et ta oli ka lesk. Juba enne oli surnud ta mees, jättes ta pojaga üksi, siis aga suri ka ta ainus poeg, ta silmarõõm ja lohutus. Kes on kaotanud enda kõrvalt väga lähedase ja armsa inimese, kes on armastanud, mõistab selle naise tundeid. Elu näib koos armastatu surmaga kaotavat oma mõtte.

Leinarong väljus Nainist valju kaeblemise saatel. Ema nuttis lohutamatult.

Meie kirjakoht ütleb: „Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: „Ära nuta enam!“

Jeesusel hakkas naisest hale. Olles küll Jumala Poeg, oli Ta ometi ka täielik inimene ja mõistis inimeste kannatusi, nende tundeid, suutis neile kaasa tunda. Ma usun, et enamikul meiegi hulgast oleks sellises olukorras hale meel, meil hakkaks sellest õnnetust emast kahju. Mida aga saaksime meie sellises olukorras teha? Mida saaks inimene üldse sellises olukorras teha? Ega muud kui lohutada, julgustada, et küll kuidagi ikka saab hakkama, lubada olla leinajale toeks ... Öelda mingeid sõnu. Need lohutussõnad, juuresolek, on väga vajalikud, hädavajalikud, kuid ei muuda olnut olematuks, ei too surnut tagasi ellu.

Selles olukorras sai aga ilmsiks, et Jeesusel oli ja on meelevald isegi surma üle. Ta peatas käskiva liigutusega puusärgikandjad ja ütles: „Noormees, ma ütlen sulle: tõuse üles“. „Ja surnu tõusis istukile ja hakkas rääkima.“ Ei midagi keerulist – Jeesus lihtsalt lausus sõna ja ime toimus. Sõna peale, milles oli vägi, tõusis surnu istukile. „Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi.“

Evangelistid on ära toonud kolm lugu selle kohta, kuidas Jeesus on surnuid ellu äratanud: peale Naini noormehe veel Jairuse tütre ja Laatsaruse. Kõik need inimesed äratas Ta üles vaid oma sõnaga. Need inimesed, kes ei suutnud kuulda enam oma lähedaste sõnu, kuulsid aga isegi surma piiri taha Jeesuse kutset: „Tulge tagasi ellu!“

Jeesus andis tollele emale poja tagasi, andis tollele pojale juurde eluaega. See polnud veel täielik võit surma üle. Naini noormees nagu teisedki Jeesuse poolt surnuist üles äratatud pidi kunagi taas surema. Kuid tollel noormehel ja tema emal oli tekkinud võimalus. Neile oli kingitud aega juurde. Vähem kui kolme aasta pärast võidab Jeesus oma ristisurmaga surma ja saab meelevalla kinkida neile, kes Temasse usuvad ja Tema jälgedes käivad, igavese elu – elu, mis iial otsa ei lõpe. Jeesus on öelnud: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“ „Minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Jh 11:26; Ilm 1:18).

Too Naini noormees ja tema ema said võimaluse Jeesusesse uskuma hakata ja igavene elu pärida. Me ei tea nende edasisest elukäigust midagi ega tea, kas nad seda võimalust kasutasid. Kuid see nende lugu on kõnelenud inimestega, andnud neile lootust, juba kaks tuhat aastat. See lugu kõneleb täna meiegagi. Kõneleb sellest, et surmal pole viimset sõna. Kõneleb Issandast, kes toob välja surmastki. Kõneleb sellest, et meilgi on veel aega ja võimalus õppida tundma ja kuulma oma Issanda Jeesuse häält, nõnda et kui meie ihud pärast elurännaku lõppu kord oma viimsetes puhkepaikades lebavad ja Ta meile oma taastulemise päeval hüüab: „Tõuse üles!“, me tõesti seda häält kuuleksime, võiksime tõusta ja minna Talle vastu. Jeesus on öelnud: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks“ (Jh 5:28–29).

Issand, ava meie kõrvad, et suudaksime keset maailma müra kuulda Sinu häält, mis kutsub meid surmast ellu. Kasvata meie usku, et julgeksime oma lootuse panna Sinu peale ja järgneda Sulle. Juhata meid teele, mis viib ellu, mis kunagi otsa ei lõpe, ole meie kõrval meie elurännakul ja aita meil jõuda sinna, kus saame Sind näha palgest palgesse.

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net