Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 18.09.2023

„Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda“ (Mt 6:19–21).

Viimastel aastatel on ajakirjanduses, aga ka lihtsalt inimeste omavahelistes juttudes, rohkem kui tavaliselt kõneldud tulevikust. Kõneldakse kavast nihutada pensioniiga 70. eluaastani ja ehk veel kaugemalegi. Rahvastik vananeb, laste ja noorte arv väheneb, ei tule peale neid, kelle maksudest eakatele pensioni maksta. Kõneldakse, et inimene ei peaks lootma nii palju riigi peale. Ta peaks tooma ilmale võimalikult rohkem lapsi, et need siis vanemate eest hoolt kannaksid, kui nood väetiks jäävad. Kui ... kui peresuhted muidugi on nii head, et lapsed, kel endal on tulevikus omaenda lastega piisavalt palju tegemist, on valmis seda lisakoormat kandma. Kui lapsi ei ole, siis peaks ise oma palgast endale kõrvale panema, kuhugi investeerima, kust siis tulevikus, vanaduspäevadel võtta oleks. Inimene peaks ise võtma endale suurema vastutuse oma tuleviku eest.

Elanikkonna vananemine pole aga ainult Eesti mure. See on ka terve Euroopa probleem. Probleem, mille lahendust nähakse välistööjõu sissetoomises. Kuid see leevendab olukorda vaid paarikümneks aastaks. Juba mõnekümne aasta pärast tekib sarnane probleem, noorte suhtelise vähesuse ja eakate suure arvu probleem, ka Aafrikas ja Aasias, kust seni on noort tööjõudu sisse veetud. Sama protsess, mis toimub praegu arenenud riikides, jõuab nendenigi. Mida parem elujärg, seda vähem lapsi. Tuleb arvestada sedagi, et meie maakera n-ö mahutus ja taluvusvõime on piiratud. Lõputult inimesi sellele ei mahu. Ei jätku kõigi jaoks joogivett, toitu, muid elamiseks vajalikke ressursse. Mingil hetkel tuleb piir ette. Ega täiuslikku retsepti, mida peaks tegema, mida saaks teha, ei ole praegu olemas.

On loomulik ja mõistlik, et me mõtleme tulevikule, muretseme oma vanaduspäevade pärast, püüame neid kuidagi kindlustada. Aga kas me mõtleme vahel ka sellele, et väga paljud meist ei ela isegi praeguse pensionieani, et saaks hakata oma kogutud sääste, olgu need nii suured, kui parajasti on, kasutama? Keegi meist ei tea oma homset päeva, ei tea tegelikult järgmist minutitki.

Vanaduspäevadeks me kogume: kogume raha, asju ... Mõni ka teeneid, mida lastelt ja teisteltki, kellele elu jooksul abiks oldud, saaks sisse nõuda. Kogume, teadmata, kas meil õnnestub kogutut kunagi kasutada.

Milline meie elu siin ka poleks, õnnelik või õnnetu, rikas või vaene, pikk või lühike – üle surma piiri peab kord astuma igaüks. Teame kõik, et üle selle piiri ei saa keegi meist oma maist vara kaasa võtta. Ristiinimestena teame ja usume, et surm ei ole lõpp – seal teispoolsuses elu jätkub.

Kirjakohast, mis on käesoleva mõtiskluse aluseks, näeme, et teispoolsuses ei alusta me päris nullist. Meid ootab sealgi ees varandus, meie aare, seesama aare, mida Jeesus manitseb meid koguma. Aga mis on meie taevane aare? Meie n-ö taevane pensionifond? Need on meie ilusad ja õilsad mõtted, mis on saanud teoks, need on meie halastusest ja armastusest tehtud teod ja öeldud head sõnad oma kaasinimestele. Need on tänu- ja õnnistussõnad, mida inimesed on meie kohta öelnud, need on palved, mida meie eest on tehtud.

Oma maise vara võime saada päranduseks oma vanematelt, me võime võita miljoneid loteriiga õnnemängus – aga ei meie vanemad ega ükski õnnemäng saa meie eest teha häid tegusid ega öelda häid sõnu. Meie lapsed ja lapselapsed, olgu neid kui palju tahes, ei saa sinna taevasesse fondi panna oma maksuraha. Ainult meie isiklikult saame endale taevaseid aardeid koguda. On ainult meie enda, igaühe vastutada, et meie taevases aardelaekas oleksid ees ootamas sellised sõnad ja teod, mis on aarded ka Jumala silmis. Aarded, mis annavad meile koha meie Taevase Isa kodus.

Jeesus ütles kord: „Kus on su aare, seal on ka su süda.“ Kas meie ristiinimestena oleme võtnud endale vastutuse oma tuleviku eest? Kas meil jätkub tarkust koguda aardeid teispoolsusesse, et võiksime kord, kui Jumala poolt meile eluks antud aeg lõpeb, julgelt minna? Minna rõõmuga, sest osa meie südamest on juba taevas, on koos armastustegudega, mis muutunud aardeks, meid juba ootamas? Kas meil on tarkust ja julgust hakata juba oma eluajal tõstma oma südant taeva poole? Või on meie maised varad saanud kaalupommiks, mis ei lase meie südant maisest kõrgemale tõusta?

Jätkugu meil tarkust koguda endale aardeid taevasse, et meil oleks, mida ette näidata, kui kord Issanda ette astume oma elu kasutamise kohta aru andma. Ja olgu meie südame see osa, mis on seotud meie taevase aardega, meile teejuhiks Issanda poole.

 

(Foto: Heidi Tooming)

Kalender

E T K N R L P
1
2
5
8
9
11
12
16
18
19
22
23
26

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

piibel net

EELK