„Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!“ (Jh 5:14).
Jeruusalemmas Betsata tiigi ääres oli palju rahvast tunglemas. Nii nagu tänapäeval mõnes kohas, kus on midagi erakordset saadaval. Inimese loomuses on trügida ja esimest kohta või esirida endale taotleda. Ikka soovitakse kahmata endale suuremat tükki – ja kes ees, see mees! Kõigil muidugi ei vea. Suur loteriivõit on harvaesinev nähtus. Siiski juhtub ootamatuid asju – imesid, mis pärinevad mingist tundmatust loogikaseosest. Jumal saadab oma ingleid mujalgi kui Jeruusalemmas inimesi juhatama ja aitama. Selliseks sõnumitoojaks või -andjaks võib olla ka mõni kaudsem sündmus.
Sammaskäikudega Betsata tiigi äärde kogunesid pimedad, jalutud ja halvatud, et olla valmis õigel hetkel esiritta tormama. Aeg-ajalt toimus tiigis vee liikumine, mille tekitajaks peeti inglit, ja kes siis esimesena vette astus, sai terveks. Pole öeldud, et ta otsekohe oleks tervenenud, ent küllap märgati tervise taastumist mõne aja jooksul.
Eestis kogunevad palverändurid sarnastel eesmärkidel Kuremäele Pühtitsa kloostri juurde. 16. sajandil oli seal ilmunud Jumalaema Maarja ja 19. sajandi lõpul rajati sinna klooster. Seal on ka püha allikas, kuhu paljud inimesed suunduvad ammutama püha vett. Jõe kohale ehitatud majakeses saab käia teiste eest varjatult tervendavas vees suplemas. Ma ei tea, kui palju on neid, kes väidavad, et nad on püha vee abil tõbedest vabanenud. Kuuldavasti käivad aga Pürenee mäestiku jalamil Lõuna-Prantsusmaal Lourdesi linnas terved rahvamassid pühadel vetel ja ridamisi olevat inimesi, kes on leidnud tervenemist. Ka seal ilmus 1858. aastal Neitsi Maarja, millega kaasnes püha allika teke ühte koopasse. Praegugi kogetakse tervenemisi mõne aja pärast, märgates tervise tulekut viisil, mida ei saa seletada loomulikus loogikaseoses.
„Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!“
Need sõnad ütles Jeesus haigele Betsata tiigi ääres, kelle Ta oli äsja terveks teinud. Jeesus oli läinud pühadeks Jeruusalemma ja märkas pimedate, jalutute ja halvatute seas lamamas meest, kes oli olnud haige 38 aastat. Alati oli keegi enne teda tiiki jõudnud, kui vesi hakkas liikuma. Loomulik, et voodihaige jäi viimaste hulka ega võinud kõige esimesena terveks saada. Jeesust kutsuti vahel külla nende juurde, kes olid „esimesed“ ühiskonnas, kuid Tema ise hoidis pigem „viimaste“ poole ja kuulutas, et viimased ja esimesed vahetavad oma kohtasid. Nüüdki pöördub Jeesus mahajääja poole. Mõnikord on otse öeldud, et Tal oli kahju sellistest inimestest. Jeesus on alati tõrjututega – nendega, kellele teised teevad liiga. Ta on mahajääjate ja koolikiusamise all kannatajate sõber. Lapsikusse arengufaasi jäänud inimesed harrastavad koolikiusamist täiskasvanutenagi.
Kuid Jumal ei saa aidata seal, kus inimene ei taha. Jumal suhtleb meiega, kelle Ta on loonud vabaks isiksuseks, vabatahtlikkuse alusel. Muidu räägiks Ta vastu iseendale. Orjus kui isiku mahatampimine on alati saatanast. Seepärast küsib Jeesus sageli usu järele: „Kas sina usud?“ Siis saab midagi juhtuda, kui usud, muidu Jumal ei tegutse! Nüüd küsib Jeesus haigelt: „Kas sa tahad terveks saada?“ Ja kui too oli valmis suhtlema, sai ta terveks. Erinevalt teistest tervenemistest, mida märgati tagantjärele, on Jeesuse imetegu kohe nähtav. „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!“ Ja inimene tegigi nii.
Tulevad pahandused. Kõigepealt märgatakse, et haige kannab kanderaami, mis oli keelatud tegevus hingamispäeval. „Vaadake, et te ei kanna hingamispäeval koormat,“ nõudis prohvet Jeremija (Jr 17:21). Hingamispäeval töötamist võidi Moosese ajal karistada surmanuhtlusega (4Ms 15:32jj). Seadus lubas keelatud tegevusi sooritada hädaolukorras, kuid haige oli juba terveks tehtud ega pruukinud kanderaami kanda. Ta võinuks selle maha jätta ning järgmisel päeval järele minna. Kuid tema tegi täht-tähelt seda, mida Jeesus ütles, hoolimata formaalsest seadusest, s.t ta tundis Jeesuses ära Jumala enda tegutsemise, kes ainsana võis harjumuspärast erinevalt õigesti tõlgendada seadust. Jeesuse käitumine aga näitab seaduse tegelikku eesmärki: see tahtis inimesi aidata, mitte ise koormaks saada.
Veel rohkem pahandatakse, et Jeesus seob ennast Jumalaga: „Minu Isa tegutseb tänini ja ka mina tegutsen! Siis otsisid juudid veel enam võimalust Teda tappa, sellepärast et Ta oli lisaks hingamispäeva rikkumisele nimetanud Jumala oma Isa olevat, tehes ennast Jumalaga võrdseks“ (Jh 5:17-18). See on ülimalt tõsine etteheide, sest see oli kõige suurem patt, mis olla võib – pidada ennast Jumala-taoliseks. Sellesama argumendiga mõisteti Jeesus hiljem juutide poolt surma ja anti roomlaste kätte risti lüüa.
Kui Jeesus ei oleks päriselt Jumala Poeg, oleks Tema jumalik austamine ebajumalateenistus. Olles halvatu terveks teinud, kadus Jeesus rahvahulka, et Teda ei hakataks suure imetegijana austama või ei võetaks kinni liiga vara, mil ristisurm ei olnud veel ette nähtud. Isikukultus on taunitud, sest see on ebajumalateenistus. Suurtel lavadel imetegija kuulsust nautivad taidlejad, kelle käe all inimesed hulgiti kokku kukuvad, võiksid sellele mõelda. Mõistetav on inimeste igatsus Jumala ja imetegude järgi – kuid Jeesus lubab alles pärast surnuist ülestõusmist endale jumalikku austust avaldada. Alles siis ütles Toomas õigesti: „Minu Issand ja minu Jumal!“ (Jh 20:28) ja tohtisid naised kummarduda Tema ees (Mt 28:9).
Jumalik päritolu ei vähenda Jeesuse rolli inimesena. Täna on vanavanemate päev, mis tõstab seda esile ja sobib hästi Betsata tiigi juures toimunud looga. Kirikuisade pärimuse järgi olevat selle lähedal asunud Maarja lapsepõlvekodu, kus elasid veel Joakim ja Anna, tema vanemad ning Jeesuse vanavanemad. Küllap käis Jeesus Jeruusalemmas viibides ka vanaemal-vanaisal külas, austades oma esivanemaid. Sarnaselt külastas Ta harjumuse kohaselt sünagoogi ja ütles Pühakirja kohta, mida seal ette luges (Lk 4:16jj): „Ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad“ (Mt 5:18). Jeesus pidas täielikult kinni Jumala ilmutusest Iisraelile, mis on nagu Jumalgi alati kehtiv, värske ja ehtne, andes Jumala Pojana sellele kõige tabavama selgituse – mõnikord varjudes ja vihjamisi.
Ka praegu on Jeesus varjunud meie eest – mitte enam rahvahulka, vaid taevasse –, kuid Ta ilmub nähtamatult inimeste ellu ja toob kaasa paranemise, nagu toonagi. Tema sõnad: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!“ – on nüüd öeldud meile. Patu ja haiguse seos on olemas, kuid mitte alati läbinähtav. Nende vahel pole ka alati otsest seost, kuid on kaudne, ja iga haigus meenutab, et meil tuleb ükskord surra ning oma elust aru anda. Jeesus ei ütle: „Mine ja ära ole enam patune!“, vaid „Mine ja ära tee enam pattu!“ On suur vahe, kas meie elus on kusagil taustal tunda patu jääke või teeme pattu, mis on esiplaanil. Patt pole naljaasi, sest see lahutab Jumalast ning toob kaasa surma. Sellest tuleb hoiduda, ehkki meie patune olek jääb alles.
Vanavanemate päeval kutsutakse meidki teekonnale kristlike esivanemate radadele – pühaks linnaks Jeruusalemmaks on meie jaoks iga kirikuhoone. Siingi on püha allikas ja ammutajaks Jeesus, kes hüüdis kord Jeruusalemma templis, et Ta jagab janustele elavat vett (Jh 7:37jj). On muidugi neid, kes kahtlevad – umbes sajandi eest väitis mõni teadlane, et isegi Betsata tiik olevat väljamõeldis. Nüüd on see välja kaevatud ja selle viies sammaskäigus on võimalik sees ronida. Jumal võib ka meie hinges välja kaevata varjatud ning kinni mattunud võlvistikke, et poleks paika meie sees, kuhu ei voolaks Tema elavaks tegev vesi. Ärgem tungelgem esiritta ainult maise elu paranemise tarvis! Olgem pigem valmis Jeesuse pakutut vastu võtma, et terveks saada – ja mitte maha magada, kui Issand meie ellu tuleb, meid lamamast üles kutsub ning ütleb: „Võta oma elukanderaam ja kõnni!“ Meil pole aeg veel magama heita, tõuskem ja kõndigem koos Issandaga, Tema aitab meid!
(Foto: Heidi Tooming)
