Jeesus ütleb: „Igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on“ (Mt 25:29).
Nädala mõtte eellugu algab Matteuse evangeeliumis juba alates 21. peatükist.
Jeesus jõudis Jeruusalemma. Ta sisenes kuningana oma linna ja rahvahulgad tervitasid ning hõiskasid Talle suure usalduse, lootuse ja rõõmuga: „Hoosanna! Kuningas, päästa meid!“ Nad laotasid Tema ette teele palmioksi ja oma rõivaid, kuninga tulemine pidi ju olema väärikas. Kuningana ja omanikuna oli Jeesuse esimene käik templisse. Mitte küll lugupidavalt rahvavanemate, juhtivate teoloogide ning koguduste vaimulike vastu ega au andmata nende suurte teenete eest kaunite kunstide, traditsioonide hoidmise või religioosse ilukõne edendamise vallas. Ta tegi templis platsi puhtaks ohvriloomadega kaubitsejatest ning rahavahetajatest (21:13), kelle igapäevane töö oli teha rahvale kättesaadavaks jõukohane ohverdamine Jumala meelepaha kustutamiseks ja abi väljalunastamiseks. Need ajas Ta minema ning tervendas pühakojas meeleheites oodanud pimedaid ja jalutuid. Täiesti tasuta. Oi, see pahandas vaimulikku kõrgklassi. Mis mõttes sa meid hurjutad! Kes sa üldse selline oled? (21:23)
Jeesus siis seletas kõigile, kes kuuldeulatuses juhtusid olema, väga-väga värvikalt ja erinevate nurkade alt, mida, kuidas ja kelle volitusel Ta maa peale tegema oli tulnud – lugege ise Tema kõnet Matteuse evangeeliumist (Mt 21:23–25:46). Lugege aeglaselt, kujutage ette, et te olete ise selles rahvahulgas need, kellele Jeesus kõneleb, või et see ongi jutlus, mida olete pühapäeval kirikusse kuulama tulnud. Mis rollis te olete? Mis tunne on? Kas õhetavad põsed rõõmsast tänutundest järjekordse kauni kõne kuulamise võimalusest osasaamist nautides, kui jutluseütleja lohutavad sõnad paitavad teie kõrvu? Või tunnete sügavalt sisemusest tõusmas viha sildistavate ja kohut mõistvate sõnade üle? Aga oota, see on ju Jeesus, kes räägib! Mis asja?! Millest Ta räägib?
Ta räägib usust ja ustavusest Jumala kutsele, Jumala antud varanduse ja andidega ringikäimisest, kannatlikuks ja valvsaks jäämisest, et siis, kui aeg täiesti läbi saab, võiksime ja tohiksime me siseneda Jumala au sisse. Selle sisenemisega on muidugi ka huvitav lugu, sellest arusaamine vaevaline. Kuningas käsib kutsuda oma rõõmupeole valitud külalisi, kes selle kutse toojad aga hoopis ära tapavad. Selle peale kuningas vihastab ja käsib suvalised inimesed vägisi peolauda tuua (Mt 22:1–14). Ja oh häda, kui mõnel siis peol olles piduriideid seljas polnud. Küsimus, mille üle mõtelda: kellel on õigus nõuda piduriideid vägisi peolesunnitult? Mis pidu see selline küll on? Selle üle järgneb elav arutelu (Mt 22:15–46).
„Paljud on kutsutud, vähesed aga valitud“ (Mt 22:14). See lause on veel palju keerulisemgi, kui esialgu paistab. Ei paku siin põhjalikku eksegeesi ega erinevate teoloogiliste kommentaaride analüüsi, vaid juhin teie tähelepanu hoopis Jeesuse vastusele (Mt 23–25). Lugege kindasti uuesti, võtke aega palveks ja paastumiseks seda lugedes, et Jeesuse sõna teid mitte rajalt maha ei võtaks, vaid teie südant julgustaks Tema käest kinni haarama.
See on meie kõigi ainuke võimalus Jumala juurde jäämiseks. Head teod ja ligimesearmastus käivad igal juhul kuningriigi kodanike elukorralduse juurde, kusjuures mitte keegi ei ole nii väärtusetu, et halastus temani ei peaks ulatuma (Mt 25: 21–46). Aga ometi ei ole mitte ükski tegu väärtus iseeneses, vaid Jumala poolt antud andide ja varanduse hea või siis hoopis halb investeering. Aamen.
(Foto: Urmas Roos)
