Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 3.07.2023

Kuna koolinoorte laulu- ja tantsupeo rongkäigu tõttu oli väga raske ja kohati lausa võimatu pühapäeval, 2. juulil kirikusse jumalateenistusele pääseda, siis kasutan nädala mõtteks veidi lühendatud kujul jutlust, mille jumalateenistusel pidasin.

„Kuid koidu ajal tuli Jeesus tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid. Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?“ Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale. Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“ Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?“ Tema ütles: „Ei keegi, Issand!“ Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“(Jh 8:2–11).

Need meie hulgast, kel aastaid vähemalt poole sajandi jagu ehk siis üle 50-aastased, mäletavad veel neid aegu, mil poodidest palju midagi saada ei olnud. Pulmapäevaga seoses aga tegi riik abiellujatele kingituse. Nad pääsesid tõendi abil nn noorpaaride poodi, kust siis said omale soetada pidulikud riided – kleidid, ülikonnad, jalatsid –, et siis pulmapäeval kaunid välja näha. Sellesse poodi ostlema pääsemine oli paljude, eriti just pruutide jaoks, pulmapäeva enda kõrval üks suuremaid elamusi. Nad said proovida ilusaid pidulikke riideid, valida eri mudelite seast välja just enda jaoks meelepärased, sellised, mida teistel ei olnud.

Jah, poest sai siis tõendi abil ja nüüdse kaubarikkuse ajal võib sealt vabalt soetada kõiksuguseid riideid ja muidki asju, mis aitavad pulmapäeva kauniks muuta. On ainult üks probleem. Ei toona, pool sajandit tagasi, ega nüüdki pole poode, kust saaks endale soetada ideaalse abikaasa: mehe või naise, kes vastaks just otsija nõudmistele, otsija igatsustele. Abikaasa, kellega koos teekond klapib ja kellega koos saab tõesti minna õnnelikult punktini, mil ajalik surm ajutiselt lahutab.

Jumal on inimest luues ütelnud: „Inimesel ei ole hea üksi olla“ (1Ms 2:18). Inimene vajab kaaslast, koosteelist, et jagada temaga oma elu ja armastust. Ja ta otsib seda kaaslast, seda õiget kaaslast. Jääb seda õiget otsima, kuni leiab. On õnn, on Jumala kingitus inimesele, kui ta leiab selle õige esimesel katsel. Kui Jumal talle sellist kingitust ei tee, püüab inimene sageli ise muuta oma kaaslast, teha ta endale sobivaks. Aga kui ta ei suuda seda, hakkab ta taas otsima. Otsima seda õiget. Ja kui tal pole mingil põhjusel võimalust seda avalikult ja seaduslikult teha, lahutada oma senine abielu, siis hakkab ta tegema seda salaja. Ja hakkab jagama salaja oma armastust sellega, kellega tunneb end hästi. Hakkab rikkuma oma abielu, jagades kõrvale seda, mis kuulub perekonda, kuulub abikaasale.

Meie tänane kirjakoht kõneleb abielurikkumiselt tabatud naisest, kelle variserid ja kirjatundjad on Jeesuse ette tirinud. Tegelikult ei huvitanud varisere ega kirjatundjaid see naine, ei huvitanud isegi see abielurikkumise lugu sisuliselt. Läbi aegade on lahutused ja abielurikkumised olnud kahjuks tavaline nähtus. Nii tavaline, et avalikku huvi pakuvad vaid kuulsate inimeste abieluprobleemid, mida kõrvalolijatel on hea meelelahutuseks närida. Huvipuudust meie loo, konkreetse juhtumi sisu suhtes näitab see, et variserid ja kirjatundjad, seadusetundjad isegi ei püüdnud koos naisega kinni ega toimetanud Jeesuse ette meest, kes oli abielurikkumise teine osapool ja kelle kohta samuti nagu naisegi kohta käis Moosese käsk, mille kohaselt nii mees kui naine, mõlemad, tuli kividega surnuks visata.

Neid huvitas hoopis Jeesuse reageering, Tema otsus naise kohta, et oleks võimalik Ta „vahele võtta“. Seadusetundjad ootasid, et Jeesus, see tuntud „patuste sõber“, ei nõua ehk nii ränka karistust kui Mooses – siis saaksid nad süüdistada teda Seaduse halvustamises ja sellest üleastumises. Tegelikult ka seadusetundjad ise ei langetanud Jeesuse ajal abielurikkumise eest surmaotsust, sest juutidel, Rooma võimu poolt okupeeritud rahval, polnud selleks õigustki. Kui aga Jeesus vastu ootust nõudnukski naise kividega surnuks viskamist, saaks Teda süüdistada roomlaste poolt keelatud teole ässitamises.

Kohtunikuks kutsutud Jeesus ei langenud provokaatorite ohvriks. Ta ei võtnud vastu talle pakutud kohtuniku rolli, ei asunud lahkama tolle abielurikkumise kaasuse detaile. Tegelikult tegi Jeesus näo, et see lugu ei puutugi Temasse, ei huvita Teda: demonstratiivselt hakkas Ta keset sumisevat rahvamassi ja süüdistusi karjuvaid tähtsaid mehi kirjutama sõrmega midagi liiva peale. Aga kui nad Teda rahule ei jätnud ja küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja pöördus mitte naise enda, tolle patustaja, vaid naise süüdistajate poole ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud“ – mõnes piiblitõlkes on kasutatud ka sõnastust „kes teie seast on patuta“ –, visaku teda esimesena kiviga!“ Mitu Piibli kommentaatorit on öelnud, et see „ilma patuta“ olemine on tõlgitav kahte moodi: esmalt saab seda tõlkida kui täielikku patutust, aga sagedamini tõlgitakse seda „ilma selle patuta“. See tähendab, et Jeesus ütleb naise süüdistajatele, et võtku see kivi ja visaku esimesena naise pihta, kes ei ole teinud sedasama pattu kui naine – rikkunud abielu.

Mäejutluses on Jeesus öelnud: „Aga mina ütlen teile: igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud“.(Mt 5:28). Ja Rooma kirjas on apostel Paulus kirjutanud: „Seepärast, oh kohut mõistev inimene, ole sa kes tahes: sa ei saa ennast vabandada, sest milles sa teise üle kohut mõistad, selles mõistad sa süüdi iseenese! Sina, kes sa mõistad kohut, teed ju sedasama! Kes ütled, et abielu ei tohi rikkuda, aga ise rikud abielu?“ (Rm 2:1–22). Saame tänapäeval loomulikult aru, et need sõnad käivad nii nagu meeste, nii ka naiste kohta.

Meie kirjakohas öeldakse: „Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.“ Nende südametunnistus ärkas ja ütles neile, et nad olid kõlbmatud süüdistajad, kohtumõistjad, kes olid ise süüdi selles, milles nad naist süüdistasid. Nad ei olnud valmis astuma Jumala kohtu ette lisaks abielurikkumise patule veel ka veriste kätega ja lahkusid. Nendega koos ka rahvahulk.

Jeesus sai süüdistatud naisega nüüd rahulikult omavahel rääkida. Ta ei hakanud naiselt uurima, mis ja kuidas. Südamete tundjana teadis ta ju niigi kõike. Selle asemel ütles ta naisele midagi väga mõtlemapanevat, mis ehk ongi kogu loos meie jaoks kõige olulisem koht. Ei, need pole Jeesuse sõnad, millega lugu lõpeb ja mis meile väga tuntud on: „Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“ Enne seda ütleb Jeesus naisele: „Ega minagi mõista sind surma.“ Mõnes tõlkes: „Ega minagi sind hukka mõista!“ Ja alles pärast seda tulevad sõnad: „Mine ja ära tee enam pattu.“

Jeesus, Taevase Isa poolt antud Seaduse parim tundja ja autoriteetseim tõlgendaja, sisuliselt ise Seaduse autor, kes on öelnud, et: „Ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud (Mt 5:18)“, ütles meie kirjakohas sellele abielu rikkunud naisele: „Ega minagi sind hukka mõista.“ Ta paneb oma sõnadega ennast otsekui nende naist tappa soovinud patuste inimeste kõrvale.

Piibel kasutab sageli abielu mõistet, et väljendada Jumala suhet oma rahvaga. Pühakirjas kõneleb Jeesus mitmel korral endast kui peigmehest, kes on tulnud oma mõrsja – Jumala rahva – juurde. Kui raske võis sellel peigmehel olla pruudi kõrval, kes oli talle Isa poolt määratud, Iisraeli rahva kõrval; pruudi kõrval, kes talle ilmselt sobilik paariline ei olnud, kes kuidagi ei suutnud talle truu olla, oli sageli lisaks ka pime, kurt, mõistmatu ja kangekaelne. Polnud valmis muutuma paremuse poole. Pühakiri kirjutab sellest, kuidas Jeesus vahel vihastas ja ütles oma rahvale, oma pruudile, väga ränki sõnu. Kuid Ta ei hüljanud oma pruuti, ei läinud sobivamat otsima. Läks tema eest isegi ristisurma, et kinkida talle elu, mis iial otsa ei lõpe. Küllap mõistis Jeesus hästi seda patust naist, mõistis tema elu, milles mingil põhjusel oli armastus otsa saanud, mõistis, miks too inimene hakkas otsima uut, tõelist armastust. Armastust, mis ainult ei võta, tühjaks ei ime, vaid ka vastu annab. Armastust, mille allikaks saab olla ainult Jumal. Ja naist mõistes, tema inimlikku nõtrust mõistes tundis Jeesus talle kaasa ja halastas. Päästis ta hukkamisest, laskis tal minna ja andis talle uue alguse võimaluse.

Tänase looga ei vihjata sellele, et pattu võib kergesti andestada, ilma et kantaks selle eest karistust. Vastupidi – Jeesus ise kavatses kanda patu karistust: mitte ainult selle naise pattude eest, vaid ka tema süüdistajate pattude eest, minnes naise ja tema süüdistajate asemel kurjategija surma, ristisurma. Teame, et Tema on läinud ristisurma ka meie pattude eest. Ta tahab anda kõigile patustajale mõistmise, et nagu kirjutas evangelist Johannes: „Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu“ (Jh 1:17). Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hulla, vaid päriks igavese elu.

Üks 1950. aastate kommentaator on seda kirjakohta kommenteerides öelnud: „Ma arvan, et see on aktuaalne ka tänapäeva diskussioonides abielust, lahutamisest ja taas abiellumisest: Jeesus vihjas selgesti, et Seaduse mehaaniline ja karm täitmine, ükskõik kui kõrgete ideaalidega oleks tegemist, pole lõppude lõpuks parim viis suhtlemisel patuste kui isiksustega – eriti siis, kui administraatoritel endil pole käed täiesti puhtad.“

Kuidas meiega on? Kas meie käed on pattudest nii puhtad, et meil oleks õigus astuda Jeesuse ette kellegi süüdistajana, kivid käes, olles valmis Tema esimese märguande peale need mõne patuse pihta virutama?

Aga kui võõrad patud ikkagi väga kripeldavad ega anna rahu, kui ikkagi tahaks ilmselt patust kaasinimest kuidagi mõjutada, mida siis teha?

Meil on olemas võimas vahend, mille oleme kahjuks sageli unustanud. Meil on palve. Jeesus kutsub meid üles palvetama isegi vaenlaste, isegi patuste eest. Mäejutluses ta ütleb: „Aga mina ütlen teile: armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!“(Mt 5:44–45).

Ärgem tükkigem teiste üle kohtumõistjateks. Palugem oma Issandalt halastust oma pattude pärast ja andkem enda ja võõrad patud, mis meid häirivad, palves Tema kätesse, kellel on voli langetada õiglane otsus, Tema kätesse, kes võib nii päästa kui hukata. Tema kätesse, kes suudab meid aidata oma elu muuta ja kõik korda teha. Aamen.

Kalender

E T K N R L P
2
5
8
9
12
13
15
16
19
20
22
23
26
27
29
30

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net