Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 19.06.2023

„Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle“ (5Ms 32:7).

Jaak Joala laulis kord Eestis populaarseks laulu „Unustuse jõel“. Ilus laul armastusest, kus elu on armastajad mingil põhjusel lahku viinud, kuid laulja loodab, et kord kohtuvad nad jälle, et neil võib olla veel võimalus koos edasi minna. Seal laulus on sellised sõnad: „Ka unustuse jõel on kallas kahel pool, ka unustuse jõel võib seisatuda vool, ka unustuse jõel aeg kord silla loob ja sind mu juurde jälle toob.“

On jaaninädal. Vana traditsiooni kohaselt peetakse nüüd paljudel kalmistutel surnuaiapühi. Küllap on üks suuremaid hirme, mis inimesel on seoses nii enda kui oma lähedaste surmaga, see, et nad unustatakse. Unustamine tähendab selle kadumist, mis kunagi on olnud oluline ja tähtis, selle kadumist, millest kord koosnes elu. Nende kadumist, tänu kellele me oleme need, kes me oleme. Unustamine tähendab, et kõik olnu justkui ei olekski midagi väärt, kõigel olnul, ei rõõmudel ega kannatustel, justkui ei olekski mingit mõtet.

Kui me paneme oma lähedase põrmu kalmistul tema viimsesse maisesse puhkepaika, siis saadame ta otsekui teisele poole väga laia jõge. Jõge, mis ühendab endas justkui kaks vanakreeka mütoloogiast tuntud jõge: Styxi, mis oli piiriks all- ja pealmaailma vahel, ja Lethe, mille vetest pidid surnuteriiki jõudnud jooma, et unustada endine elu. Me aimame, et teisel pool seda jõge on kallas, meile on öeldud, et see seal on, kuid jõgi on liiga lai, me ei suuda seda kallast näha, ei suuda seal teisel pool kaldal oma armsaid näha, me ei suuda üle selle sõnadega suhelda. Jõe vool on liiga kiire, me ise ei suuda ehitada silda, et taas oma armsatega kokku saada. Vanasõna ütleb: mis silmist, see südamest. Ja nii kardame, et meie unustame ja et ka meid unustatakse. Surm on otsekui unustuse jõgi, mille vool on tormav, kõiksuguseid sündmusi täis aeg. Tänapäeval on see unustuse jõe voolukiirus aina suuremaks muutunud. Aina vähem on mahti seisatuda, et püüda näha seda, mis teisel kaldal. Aina vähem on aega mälestustele.

Pühakirjatekstis ütleb Mooses: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve. Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle.“

Kalmistupühad või siis surnuaiapühad – erinevates paikades nimetatakse neid erinevalt – ongi läbi aegade olnud eelkõige meenutamiste ja kohtumiste pühad. Mõnes mõttes on need olnud nagu suguvõsa kokkutulekud, kuhu lähevad kõik, kellel vähegi võimalik, lastest vanuriteni. Kalmistupühad on olnud aga veelgi laiema osavõtjate ringiga. Lisaks elavatele on nendest osa saanud ka surnud. Need pühad on olnud otsekui sild üle unustuse jõe. Mõneks tunniks pannakse ajajõe kiirele voolule tammid ette. Võetakse endale aega, et jagada seda oma lähedastega, olla nendega koos, tuletada meelde minevikku, seda ühist, mis seob. Tuletada meelde oma juuri. Tuletada meelde neid, kes on olnud meie elus olulised. Toimub siin- ja sealpool kallast olevate rituaalne kokkusaamine.

Mõnes mõttes on need pühad olnud nagu jõulud. Teoloogiadoktor Toomas Pauli andmetel sai surnuaiapühade tähistamise komme Eestis alguse 19. sajandil Liivimaa luteri kogudustes. Kalmistupühadel mälestatakse oma surnuid, koristatakse sugulaste haudu, kaunistatakse neid lilledega, süüdatakse lahkunute mälestuseks küünlaid. Mõnel pool on kombeks kalmudel ka einestada. Jah – kahtlemata me tuletame meelde oma armsaid lahkunuid mõnikord ka kodudes, teeme nende eest mälestuspalveid pühakodades, süütame seal nende mälestuseks küünlaid, kuid surnuaiapühadel teeme me enamat: me tuleme ise nende juurde, tuleme sõna otseses mõttes nende keskele, nende põrmude viimsete puhkeasemete juurde, nii lähedale neile, kui see on inimlikult võimalik.

Mooses käsib meenutada. Meenutagem siis seda, et need, kes puhkavad kalmistutel, on meie juured. Meie juured on meie vanemad, kes on meid ilmale toonud, meie esivanemad, sugulased. Teame, et juurte kaudu saavad taimed kasvamiseks ja arenemiseks toitu. Kui juur läbi raiuda, siis taim kuivab ja hukkub. Inimeste puhul on oluline see, et nende juured annavad edasi vaimsust, vaimutoitu, seda, mis teeb inimesest inimese, isiksuse. Seda antakse edasi põlvest põlve.

Meie esivanematel on kristlikud juured. Sajandite vältel on meilegi antud edasi kristlikku usku, usku elusse, mis võib kesta igavesti. Usk Jumala Pojasse, kes on surma võitnud, on see, mis annab lootuse, et teispool unustuse jõge on kallas, kuhu meiegi võime jõuda, kuhu meidki kord oodatakse, kus elu jätkub igavesti. Ja sellel kaldal saame kokku oma varem lahkunud omastega. Kristus on see sild, mis viib üle surma jõe, üle unustuse jõe ja kingib teispool selle voogusid igavese elu.

Kuni me saame kokku kalmistutel, kuni me meenutame, kuni me mäletame oma juuri, kuni me neist kinni hoiame, on meil lootust. Kui me oma lahkunud unustame, oma juured läbi raiume, saavad kalmistutest vaid laod, kuhu saab surnud ära paigutada, et nad elavatele ette ei jääks.

Marju Kõivupuu, folklorist ja filosoofiadoktor, on kirjutanud kalmistupühadest ja lõpetaksin ühe toreda tsitaadiga tema artiklist, kus ta kõneleb oma mälestustest kalmistupühade kohta:

„„Ema,“ ütles väiksemate jälgede autor mulle neil päevil, „ma saan aru nüüd küll, mida mõeldakse, kui räägitakse igavesest elust. See on see, kui sinu hauale tulevad inimesed ja räägivad seal sinust toredaid lugusid, laulavad laule ja istutavad sulle ilusaid lilli ning panevad küünla põlema, aga kes pole sind tegelikult kunagi elusast peast näinud.“

Leidkem aega minna kohtuma nendega, kes puhkavad kalmistutel. Leidkem aega tuletada meelde ilusaid sündmusi, mis on nendega seotud. Rääkigem nendest oma lastele, et mälestuste kett ei katkeks. Ilusat mäletamist, ilusaid mälestusi meile kõigile. Ja usku, et teispool unustuse jõge on kallas, kus meid ootavad meie armsad.

Kalender

E T K N R L P
2
5
8
9
12
13
15
16
19
20
22
23
26
27
29
30

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net