Jeesus tõotab: „Kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib Ta teid kogu tõesse“ (Jh 16:13).
Kes meist seda tahaks – saada selleks, keda Jumala Vaim juhiks kogu tõesse? Kes tahab teada kogu tõde? Natuke – seda tahaksid kõik. Sobivas koguses, nii et ei hakkaks häirima. Veidi enam valgust teiste tegemistele ja mõtetele, pisut paremat mälu endale. Kuid kogu tõde – enda ja teise ja kogu maailma kohta ... Kes seda välja kannatab? Kuid me ju palume pidevalt, et Taevase Isa tahtmine meiegi eludes sünniks. Meie Isa palves me palume nii. Tema tahmine ongi Tõde ja Tema tahab, et meiegi elaksime tões.
Mitmed on küsinud, kuidas seda Jumala tahtmist taibata. On tunne, et palvetad tühja, et Ta ei kuule, ei vasta, ei juhata õiget rada. Kui küsin, kas see on kogu aeg nii olnud, räägivad mitmed muutustest. Alguses, kui tuldi kirikusse, leeri, see vaimustas. Lugesid palju, palvetasid – kõik oli uus, värske, ja tundus, et toimis. Kuid tasapisi see kustus: värviliseks muutunud maailmast sai taas hall maailm. Ja inimese ja Jumala vahele kerkis hall müür, millest palved ega Jumala vastused läbi ei tunginud. Kummaline – nii sarnane paljudele inimsuhetele!
Armastuse kevad täis uusi lõhnu ja kaunist õitsemist: kõndisid nagu õhus, jalad ei puudutanud maad. Püüdsid aimata teise mõtteid, kuulasid tähelepanelikult iga tema sõna, tahtsid täita kõiki ta soove ja olid ääretult leidlik. Siis aga paljudel midagi muutub. See, kes lubas tähed ja kuu taevast alla tuua, ei lähe isegi viienda palumise peale prügiämbrit välja viima, jätab paljud lihtsadki soovid täitmata, keeldub sellest, mis teisele väga oluline ja mis sullegi seda kord oli, ja kui tuletad talle meelde, et ta ju lubas, vaatab ta sulle imestunud silmadega otsa ja ütleb, et sa pole talle sellest mitte kunagi rääkinud ja seda pole ta mitte kunagi lubanud. Ta ei kuule, ei taju, ei tunne huvi – on sukeldunud töösse, ekraani, oma huvitegevustesse. Sa oled nagu asi, mida ta enam ei näe.
Kuid inimese ja Jumala suhtega on sarnased lood. Kui inimene ei ava talle tema Hea Isa poolt saadetud kirju, kui ta ei palveta, ei kõnele Jumalaga südamest südamesse, loeb Talle vaid vurinal, ise selle juures olemata, ette vanu, kord pähe õpitud tekste, siis miks peaks Jumal meie palvete juures olema, kui me ise nende juures ei ole. Miks peaks Jumal neid südamesse võtma, kui need meie südamest pole läbi käinud? Me sulgeme ise oma vastuvõtukanalid ja ka siis, kui Jumal meid kõnetab, meile midagi ütleb, midagi teha või tegemata jätta soovitab, me ei kuule. Palugem täna, et Jumal andestaks meile kõik selle, mis takistab meid Tema Tõe ja Armastuse uueks loovat Vaimu vastu võtmast.
PALVE: Andesta, Sa Elav, kõik need ajad, mil olen elamise asemel vaid olnud. Jumal, ava mu silmad. Jumal, ava mu kõrvad. Jumal, ava mu süda. Muudame meid nendeks, kes elavad! Aamen.
