„Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!“ (Js 43:1).
Jeesus ütleb temale: „Maarja.“ Jeesus ütleb temale: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?“ (Jh 20:16 ja 21:16).
Jeesuse ülestõusmise järgsed lood pühakirjas on imelised. Nendesse uskumiseks peab olema lapselikku siirast usku. Täna tahan hetkeks keskenduda ühele lihtsale detailile. Kui Maarja Magdaleena pühapäeva varahommikul on üksinda haual ja valab seal pisaraid, seisab äkki keegi ta juures ja küsib, miks ta nutab, ja ütleb ta nime: „Maarja!“ See keegi on Jeesus. Kui Peetrus on Jeesuse kolm korda salanud ja murtud mehena Galilea järve ääres Jeesuse juurde jõuab, küsib Jeesus temalt: „Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?“
Nendes kahes loos on nii mõndagi sarnast. Kõige selgem sarnasus on aga see, et ülestõusnud Jeesus ütleb oma järgijatele, kes on sügavalt murtud ja kurvad, nende nime. Selline pöördumine kõneleb hoolimisest. Jumal tunneb meid nimepidi. Me pole tema jaoks mingi hall ühtlane nimetu mass. Iga inimlaps on Temale tähtis, oluline.
Meie elus võib olla hetki, mil tunneme, et me pole midagi väärt. Oleme ehk teinud midagi sellist, mille pärast ennast ise lõpmata tühiseks mõtleme, aga me ei tohiks unustada, et Tema seisab nendel hetkedel meie juures ja ütleb meie nime.
Šotimaal ühes Edinburghi peakirikus töötades hämmastas mind selle koguduse vaimulik. Ta teadis kõigi oma koguduse liikmete nimesid. Selles koguduses oli umbes 500 aktiivsemat liiget. Igal pühapäeval oli peajumalateenistusel armulaual mitusada inimest. Kui see vaimulik jagas armulaualeiba, ütles ta igale armulaualisele leiba ulatades esmalt tema nime ja seejärel sõnad: „Võta ja söö, see on Kristuse ihu, Sinu eest antud.“ Ja kui ta nägi altari juures kummardamas mõnda, keda ei tundnud, läks ta juurde ja küsis tema nime. Kui ta siis mõne hetke pärast uuesti tema juurde jõudis, ütles ta: „John, võta ja söö, see on Kristuse ihu, ka Sinu eest antud.“ Kui ma küsisin, kuidas ta kõiki nimesid teab, ütles ta mulle, et on ligi 20 aasta jooksul igal aastal kõigil oma koguduse liikmetel külas käinud ja seal nendega suheldes kordab ta pidevalt nende nime ja nii jääb see meelde. Armsad, kui inimene seda suudab, siis pole ju ime, et seda suudab ka Jumal. Isegi siis, kui meie mälu on üsna vilets, on meilegi meelde jäänud kõigi nende inimeste nimed, kellest me väga hoolime ja keda armastame.
Ärge laske hingevaenlasel endale selgeks teha, et me oleme Jumala silmis tähtsusetud. Tema tunneb meid ja kutsub meid täna nimepidi. Igaüht meist on Ta kutsunud siia oma pühakotta ja kui tuleme, et vastu võtta püha sakramenti – Kristust leivas ja veinis –, Jumala piiritut armastust, on Tema see, kes ütleb sulle ja mulle meie nime. Tema ei ole meid unustanud. Kui Jeesus kõneleb endast kui Heast Karjasest, ütleb ta, et „Temale avab uksehoidja ning lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja“.
PALVE: Issand, Sina tunned meid ja tead meist kõike ja ikkagi oled Sa meid nimepidi kutsunud. Sina hoolid ja igatsed, et me Sinu häält kuuldes jõuaksime välja sellest, mis kannab meid hukatusse. Me palume, ära jäta meid ega kedagi nendest, keda meie nimepidi tunneme. Anna meile tarkust kuulda Su häält ja kingi meile elu. Aita meil saada ja jääda Sinu, ülestõusnu tunnistajateks.
