Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 6.03.2023

„Aga üks variseridest palus Jeesuse enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda. Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga. Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: „Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.“ Jeesus aga ütles talle: „Siimon, mul on sulle midagi ütelda!“ Tema lausus: „Räägi, Õpetaja!“

„Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend. Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?“ Siimon vastas: „Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.“

Jeesus ütles talle: „Sa otsustasid õigesti.“ Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: „Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga. Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.“ Aga naisele ta ütles: „Sinu patud on sulle andeks antud!“ Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: „Kes on tema, kes ka patte andeks annab?“ Aga tema ütles naisele: „Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!““ (Lk 7:36–50).

Kes oli too naine? Evangelist kirjutab, et seda naist teati linnas kui patust. Ta ei täpsusta, millega too sellise kuulsuse ära oli teeninud – võib vaid oletada, et tal oli keelatud intiimsuhteid. Inimeste silmis oli tal peal kustutamatu plekk, ta oli põlatud ja nn korralike inimeste hulgast välja arvatud. Too naine erines tõepoolest kardinaalselt nendest „korralikest inimestest“. Ta ei tulnud keset teda põlgavat rahvahulka selleks, et Jeesuselt midagi paluda, ei tulnud Temalt midagi saama. Too naine tuli, oli valmis taluma põlgust ja halvustavat suhtumist, selle nimel, et ise anda, ise kinkida. Teha midagi, mida teistele, kes kogu aeg Jeesuselt midagi palusid ja said, pähegi ei tulnud. Jeesus ütleb selle naise kohta variser Siimonale: „See naine on palju armastanud.“

Jah – on vaid üks jõud maailmas, mis sunnib inimest maha suruma omaenese ego, võitu saama oma enesealalhoiuinstinktist. See jõud peitub armastuses, sellises armastuses, mida ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed, nagu on öeldud Ülemlaulus. Armastuses, mis lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike – nagu kirjutab Paulus oma Armastuse ülemlaulus. See naine, kes oli palju armastanud, armastas veelgi, tuli kinkima armastust sellele, kellelt kõik teised vaid midagi palusid, harva, kui tänada taipasid.

Jeesuse-aegsete inimeste jaoks oli usk Jumalasse elu lahutamatu osa. Tollaste inimeste jaoks polnud oluline mitte ainult see, mida mõtlevad neist nende kaasinimesed, vaid hoopis olulisem oli see, mida arvab neist Jumal. Usklike inimestena teame, et meiegi peame kord astuma Jumala ette, kellel on öelda otsustav sõna meie saatuse kohta igavikus. Patt aga on see, mis meid Jumalast lahutab, meid moonutab, meid Tema silmis määrib. Need, kes patust naist ümbritsesid, olid ta eemale tõuganud, olid talle öelnud: sina oled patune, Jumala ees pole sul mingit õigust ega lootust ja ei siin, maa peal, ega pärast surmagi pole sul midagi head oodata. Ühesõnaga – patune naine oli juba kaasinimeste poolt surma mõistetud. Siis aga ilmus Jeesus. Inimene, kelle kohta ka tolle aja õpetatud mehed ei osanud täpselt öelda, kes Ta selline oli, aga kes õpetas ja kuulutas hoopis teisiti, hoopis midagi muud: tulge minu juurde, kes te olete vaevatud ja koormatud, tulge julgesti, sest teie Looja, Jumal, on armuline, kes ei tunne mingit rõõmu teie surmast ja karistamisest, vaid on valmis andestama, kui te tõesti oma pattu kahetsete. See teie Jumal pole mitte armutu peremees, kellena te teda senini olete tundnud, vaid Ta tahab olla teile armastavaks isaks. Ja mina olen Tema saadik, olen tee Tema juurde. Ärge tehke enam pattu, uskuge Jumala halastusse ja tingimatusse armastusse ja te saate sellele teele. See sõnum oli lootuskiireks lootusetutele. See muutis oma patususe all kannatavate inimeste sisemuses valitseva pimeduse taas valguseks.

Küllap oli too naine kuulnud kusagil Jeesust kõnelemas. Jeesuse sõnadest lähtuv vägi ja armastus puudutasid teda. Patune naine uskus Jeesuse sõnu, et temagi patud on talle andeks antud, sai tagasi lootuse ja tuli Jeesuse juurde selleks, et näidata armastust ja tänu sellele, kes oli ta toonud pimedusest valgusse, surmast ellu. Sellele, kes oli andnud talle lootuse.

Jeesus ütleb naisele, et tema patud on talle andeks antud ja et tema usk on ta päästnud. Naise patte ei antud andeks mitte seetõttu, et ta oli Jeesuse jalgu suudelnud ning neid kalli mürdiõliga võidnud. Need teod olid vaid tänulikkuse märgid juba toimunu eest. Naine oli oma patud andeks saanud, need olid kustutatud alates sellest ajast, mil ta hakkas uskuma Jeesuse kuulutusse armust ja andeksandmisest. See kõik – usu tekkimine ja pattude andekssaamine – oli toimunud juba enne, kui naine variseri kotta Jeesuse juurde läks. Jeesus oma sõnadega vaid kinnitas juba toimunut.

Jumal armastab meid enne, kui meie teda tundma õpime, enne, kui meie teda armastama õpime. Tema annab meile meie patud andeks, Tema Poeg on meie pattude pärast surma läinud veel enne, kui oleme jõudnud oma pattude mõistmiseni ja nende eest andekspalumiseni. Jumal ei oota meilt midagi enamat kui vaid usku. Usku Tema armastusse, usku Tema tõotustesse. Just usk teeb imesid, usu kaudu toimub meie suhtlemine Jumalaga ja ususild vahendab meieni pattude andeksandmise ja armu. Selle armu vastuvõtmisele aga peaksid järgnema teod, armastuse teod, nagu oli meie loo kangelannal, kelle pattu toonud armastus oli muutunud teenivaks, tänulikuks armastuseks. Suureks ja tõeliseks armastuseks, mis oli valmis ka kannatama, ennast ohverdama. Palugem, et meilgi oleks sellist usku ja armastust nagu tollel patusel naisel.

PALVE: Jumal, kes Sa näed ka varjatut, näed meie südamesse, tunned meie mõtteid, halasta meie peale ja anna meile meie patud andeks. Parandagu Sinu armu ja halastuse kogemine teiste inimeste poolt löödud valusad haavad meie hinges. Täida meie südames patust ja valust vabanenud paik oma armastusega ja aita seda edasi anda neile, kes veel Sinu armu pole tundnud ja valus elavad. Tänu olgu Sulle Sinu armu eest nüüd ja igavesti.

Kalender

E T K N R L P
1
4
7
8
10
11
15
18
21
22
24
28
29

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net